Ettekande algul kinnitas riigikontrolör, et riigi raamatupidamise aastaaruanne kajastab õigesti riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid, kuid seda ühe erandiga, milleks on Kaitseministeeriumi haldusala. Riigi majandusaasta koondaruandes on kaitseotstarbelised varud valesti kajastatud, sest Kaitseväe varude arvestus on jätkuvalt puudulik. Riigikontrolöri sõnul peab avalikkusel olema kindlus ja usaldus, et riigikaitseks antud raha kasutatakse mõistlikult.
„On eksitav pisendada probleemi jutuga, justkui ootaks Riigikontroll üksikute padrunite ja saapapaaride ülelugemist,“ ütles Janar Holm. „Padrunite ja saabasteni me ei ole veel jõudnudki. Räägime relvastusest ja relvasüsteemidest, relvasüsteemide sõlmedest, moondamisvahenditest ning tulejuhtimis- ja sidevarustusest.“
„Loosung „Iga euro eest rohkem kaitsevõimet“ jääb õõnsaks, kui miljonite eurode kasutamise kohta selguse saamine võtab aastaid,“ viitas riigikontrolör erinevate majandusaasta aruannete käigus ilmnenud korduvatele probleemidele.
Holm tõi ettekandes esile, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel oli eelmisel aastal jätkuvalt tõsiseid probleeme sõlmitud lepingute haldamisega. Oli juhtumeid, kus lepingutingimusi ei järgitud või oli leping allkirjastamata. Dokumentides olevate vigade tõttu ei saanud kindlaks teha, millise lepingu alusel kaup saadi ning millal ja kas see üldse kohale jõudis. Alati ei kontrollitud ka seda, kas ostetud ja vastu võetud kaup vastas kokkulepitule.
„Kontrollisime vaid 64 lepingut ning juba selles valimis nägime süsteemset probleemi,“ ütles Holm. „Sellises segaduses võib riik maksta valesti, osa varustusest võib jääda saamata ja tarnija rikkumised märkamata. Riik võib kaotada raha ning Kaitsevägi jääda ilma varustusest, mille olemasoluga ta on arvestanud.“
Riigi rahanduspoliitika teemal jätkates osutas Janar Holm, et ministeeriumid on sisuliselt loobumas iseenesestmõistetavast põhimõttest, et ministri kinnitatud eelarve on dokument, mis peaks määrama, milleks ja kui palju raha ministeeriumi valitsemisalas kasutada võib. Nimelt kahe kolmandiku ministeeriumide puhul kinnitas minister oma valitsemisala 2025. aasta eelarvekulude lõpliku jaotuse alles mitu kuud pärast eelarveaasta lõppu, kui kulud olid juba tehtud.
„Eelarve kinnitamisest on saanud kulupesu,“ tõdes Holm. „Kui tahame, et ametnikud ja asutused võtaksid eelarvet tõsiselt, peavad seda kõigepealt tõsiselt võtma ministrid. Muidu on sõnum üsna selge: kulutage oma äranägemise järgi, paberid teeme hiljem.“
Olulise probleemina juhtis Janar Holm tähelepanu, et olukorras, kus kavandatav eelarvepuudujääk ulatub 4 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, puudub riigil selge ülevaade, kui suur osa tulevaste aastate eelarverahast on lepingute ja muude kohustustega juba ära lubatud. Rahandusministeerium ei jälgi, kas ministeeriumid peavad kinni pikaajaliste kohustuste võtmise piirmäärast.
„Umbes pooled ministeeriumid ütlesid, et nemad jälgivad, kuid oma arvestust ei suutnud meile esitada ükski,“ rääkis Holm. „Ülejäänud tunnistasid ausalt, et nad seda ei jälgi.“
Lisaks on puudu riigi rahakasutuse tervikvaatest, nagu näitas tänavu suvel valminud SmartCapi riskikapitalifondide audit. Eelmise aasta lõpus oli neis fondides tulevasteks investeeringuteks ja kuludeks riigi eraldatud vaba raha üle veerand miljardi euro, millest suur osa seisis SmartCapi tähtajalistel hoiustel. Samal ajal võttis riik oma igapäevaste kulude katmiseks laenu ning investeerimise ootel raha eest maksti SmartCapile isegi valitsemistasu. „Ühe käega kanname raha ootele, teisega laename juurde,“ tõdes Holm. „See ei ole paratamatus, vaid rahakasutuse korraldamise küsimus.“
Janar Holm puudutas oma ettekandes ka hiljuti avaldatud aastaaruannet, mis keskendub taas Eesti tervishoiu suundumustele, nagu ka neli aastat tagasi. „Toona ütles tervise- ja tööminister, et oleme jõudnud piirini, kus otsuseid enam edasi lükata ei saa,“ meenutas Holm. „Eelmisel aastal lubasin siinsamas, et vaatame tänavust aruannet koostades, kas need edasilükkamatud otsused on tehtud.“
Riigikontrolör leiab, et korraga on töös rohkem reforme, kui tervishoiusüsteem suudab ellu viia. Tema sõnul võivad eesmärgid olla õiged, kuid kõik kavandatud reformid vajavad samu töötajaid, raha ja toimivaid andmelahendusi. Neid aga ei jätku ja kõike korraga ei saa.
„Neli aastat tagasi pakuti mitme probleemi lahenduseks valmivaid arengukavasid,“ kõneles Janar Holm, osutades, et nüüd on kavad valmis, aga probleemid suuresti alles. „Tänavu septembris oli rahvastiku tervise arengukava ja selle programmide kõrval veel 16 strateegiadokumenti ning koostamisel või plaanis seitse. Patsiendile saame juba pakkuda üsna laia valikut strateegiadokumente. Vastuvõtuaegade valik on märksa piiratum.“
Riigikontrolöri hinnangul arengukavade koostamise võimekusest puudust ei ole, puudu jääb võimekusest nende järgi tegutseda. Sotsiaalministeeriumil tuleks valida, millised muudatused olemasolevate inimeste, raha ja IT-lahendustega kõigepealt ära tehakse ja milline varem lubatud muutus jääb seetõttu ootele.
„Arengukava koostamisest kipubki saama mugav viis näidata, et töö käib, ilma et peaks tegema raskeid valikuid,“ leidis Holm, osutades sarnasele mustrile, mis ilmnes auditeerides tegevuskava, mis lubas eritähelepanu Kagu-Eestile. „Tähelepanu liigub lahendamata probleemilt valmivale dokumendile. Vastamise küsimusele, mida olemasolevate võimalustega ära tehakse ja millest loobutakse, saab edasi lükata. Nii ei aita arengukava enam otsust teha, vaid annab põhjuse seda edasi lükata. Arengu kavandamisest on saanud arengu parkimine.“
Janar Holm puudutas ka elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse suurte ambitsioonide tühjaksjooksmise trendi. „Selline käraga hoo ülesvõtmine ja seejärel vaikne lati langetamine raiskab tööaega ja raha ning vajalik valmisolek jääb saavutamata,“ jätkas Holm, kelle sõnul tuleks valitsusel otsustada, millise valmisoleku ja mis ajaks me tagame, ning kindlustada selleks vajalik raha ja inimesed. „Kui eesmärki langetatakse, tuleb sama selgelt välja öelda, muidu loob see petliku mulje riigi valmisoleku kohta. Ei tohiks olla nii, et eesmärgi seadmine on suur avalik sündmus, kuid sellest loobumine on vaikne raugemine, ütlemata, milleks me valmis ei ole ja millise riski me sellega võtame,“ resümeeris Holm.
