Iga neljanda tarbimislaenu tagasimaksed ei ole tähtaegsed

Rahandusministeerium peaks senisest intensiivsemalt looma efektiivseid ja heidutavaid takistusi teele, mis võib viia läbimõtlemata ja kergemeelsete otsuste ning liiga lihtsa krediidile ligipääsu tõttu ülelaenamiseni pangavälistelt krediidiandjatelt. Kuigi ministeerium nendib, et inimesed jäävad pangaväliste tarbimislaenude tasumisega sageli hätta, on poliitikakujundamine ja järelevalve nii laenuvõtjate kui ka pangaväliste krediidiandjate vaoshoidmisel jäänud pigem tagasihoidlikuks.

Pangaväliste krediidiandjate üle tehtavas järelevalves ja tarbijakaitses on lünki.

• Finantsinspektsioonil on pangaväliste krediidiandjate üle järelevalveks mitmeid tööriistu, ent peamiselt kasutatakse ettekirjutusi. Iseloomult jõulisemaid väärteomenetlusi on algatatud vaid üksikuid.
• Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) pole aastaid kontrollinud, kas pangavälised krediidiandjad ikka esitavad laenutaotlejale enne lepingu sõlmimist nõutavat teavet.
• Krediidiandjatelt võlgu kokku ostvate ettevõtete tegevus ei kuulu järelevalve alla, mistõttu ei ole laenuvõtja huvid ega õigused enam kaitstud samaväärselt kui laenu võtmisel.

Rahandusministeeriumil on olnud raskusi laenamise vastutustundlikkusele soodsat mõju avaldavate ettepanekute elluviimise eestvedamisega. Strateegiadokumentides kavandatud plaanide elluviimine venib, näiteks on laenukohustuste infot koondavat krediiditeabe registrit kavandatud alates 2016. aastast ning väärteo aegumise tähtaja pikendamine ja karistusmäärade tõstmine võttis aega viis aastat. 

Laenuvõtjate ja võlgnike huvid ja õigused on võrreldes krediidiandjate ning võlgade sissenõudjate omadega vähem kaitstud, kuna tarbijavaidluste komisjoni otsused ei ole siduvad; maksekäsu kiirmenetluses ei pea kohtud võlgniku vastuväidete puudumisel võla sissenõudmise õiguslikke aluseid kontrollima; võlgade kokkuostmine toimub riikliku järelevalveta.

Täiskasvanute ja eelkõige rahaliselt kehvemas seisus inimeste finantskirjaoskuse parandamine vajab sihipärast tegelemist. Rahandusministeerium pole seni analüüsinud ülelaenamisest tekkiva võimaliku kahju ulatust, puudu on olulised andmed, mistõttu on keeruline kujundada vajalikke meetmeid. Käitumisteaduslikku lähenemist tarbijate suunamisel pole kasutatud. Arvestada võiks erinevate sihtrühmade puhul, kui põhjalikult või millise meetodiga tuleb valdkonda selgitada, et infol oleks inimeste käitumisele mõju. Võlanõustamise teenus on vähe kättesaadav.

Kuigi Finantsinspektsioon teeb pangaväliste krediidiandjate üle järelevalvet, on selle mõju pärsitud. Finantsinspektsioon jälgib krediidituru arengut, viib läbi riskipõhiseid kontrolle. Rikkumiste tuvastamisele järgneb peamiselt ettekirjutus. Krediidiandja risk, et tema rikkumiste suhtes algatatakse väärteomenetlus, on olnud väga väike. Lisaks on määratavad trahvid väikesed. 

TTJA-l oleks vaja hinnata senisest rohkem tarbijate puuduliku teavitamisega seotud riske ja viia läbi asjakohaseid kontrolle. Kuna krediiditarbijad esitavad ise TTJA-le krediidiandjate kohta kaebusi vähe, puudus TTJA-l sügavamalt teadvustatud ülevaade tarbijate probleemidest kuni 2022. aasta sügiseni, mil meedias ilmus võlgnike probleeme kajastav artiklite seeria.

TTJA ja Finantsinspektsiooni järelevalve tarbijakrediidi reklaami üle põhineb suures osas kaebustel. Veebireklaami seire võimekus on vähene, selleks puudub ka digitaalne tööriist. Seega pole kindel, et tarbijale sotsiaalmeedias ja mujal veebis kuvatavad reklaamid vastavad nõuetele. Finantsteenuste reklaami järelevalvet teevad Finants-inspektsioon ja TTJA mõlemad, mistõttu on oluline ergutada infovahetust ja teha ulatuslikumat koostööd. 

Finantsinspektsiooni kogutud viivislaenude mahu andmetes esines vigu ja TTJA infosüsteemis on probleeme andmete kättesaadavusega. Finantsinspektsiooni kuni 31.03.2022 kogutud info viivislaenude mahu kohta oli ebatäpne. TTJA dokumendihaldussüsteemide liitmise tõttu ei ole andmed varasemate järelevalvemenetluste kohta kättesaadavad.

Riigikontrolli soovitused

Rahandusministeerium finantspoliitika juhina ja rahatarkuse koordinaatorina peaks

• veenduma, et vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramise vältimiseks loodud keskkond ja järelevalvajate tööriistad tagavad tarbijate õiguste ja huvide kaitse. Koostöös teiste ministeeriumitega tuleks otsustada, mida teha, et vältida ülelaenamist ning parandada kehvemas seisus tarbijate õiguste kaitset;
• lisama rahatarkuse strateegia tegevusplaani täiskasvanutele meetmeid, et teadvustada laenamise ja võlgujäämise riske ning suunata finantskäitumist, ning toetama Sotsiaalministeeriumi ja kohalikke omavalitsusi võlanõustamisteenuse tagamisel. 

Järelevalveasutused Finantsinspektsioon ja TTJA peaksid rakendama kõiki neile antud menetluslikke võimalusi, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine ning tarbijate kaitse. 

Rahandusministeeriumil ja Justiitsministeeriumil oleks vaja väärteomenetlustega seotud muudatuste (sh kõrgem trahvimäär ja pikem aegumistähtaeg) jõustumise järel analüüsida, kas need võimaldavad järelevalve käigus määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, ning vajaduse korral jätkata tööd lahenduse leidmiseks. 

Rahandusministeeriumil ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil tuleks luua võimalus lahendada krediiditoodete tarbijate ning krediidiandjate või inkassoettevõtete vaidlusi kohtuvälises korras nii, et otsused oleksid siduvad. See võimaldaks vähem koormata kohtusüsteemi.