Tervishoiutöötajate pädevushindamine on osa nende teadmiste ja oskuste arendamisest ning seekaudu ravikvaliteedi tagamisest. Eestis on pädevushindamine vabatahtlik, seda korraldab osa kutse- või erialaühendustest oma äranägemise järgi. Tervishoiutöötajatel puudub hindamise läbimiseks praktiline tarve: pädevustõend ei anna neile tööandjate silmis olulisi eeliseid.

Seetõttu on vaid väike osa tervishoiutöötajatest hindamise läbi teinud ja pole tõendust, mil määral pädevust tegelikult täiendatakse. Lisaks ei ole kõikidel tervishoiutöötajatel võimalik õigusaktiga ettenähtud mahus täienduskoolitustel osaleda, mh asendajate puuduse tõttu. Ka patsientidel pole kindlust, et tervishoiuteenuseid osutavad ainult pädevad tervishoiutöötajad. Seega ei toimi pädevushindamise süsteem tervikuna piisavalt hästi, vaja on muutusi. Sotsiaalministeerium peaks võtma muudatuste juhi rolli ning tegema pädevuse hindamise sisuliseks ja argiseks tervishoiutöötajate arendamise osaks. 

Tähelepanekud

Eestis osaleb pädevushindamises väike osa tervishoiutöötajatest. Töötavatest arstidest on 01.01.2024. a seisuga kehtiv pädevushindamise tõend vähem kui veerandil, hambaarstidest ca 60%-l, õdedest ja ämmaemandatest alla 10%-l. Üldjuhul pole tervishoiutöötajatel oma pädevuse hindamiseks ka praktilist ajendit. Hindamise läbimine annab eelise üksikutel juhtudel, näiteks eratervishoiuasutustele, kes osalevad Tervisekassa tervishoiuteenuste hangetel. Lisaks ei olegi igal arstlikul erialal võimalik pädevushindamist läbida, sest selle korraldamine sõltub ühenduse tahtest ja võimalustest. Pädevushindamine on toimunud 41 arstlikust erialast 27-l ja 20-st lisapädevusega erialast 4-l. Paljud tervishoiutöötajaid, kes ei osale pädevushindamises, kindlasti arendavad oma teadmisi ja oskusi. Riigiasutustel ja patsientidel ei ole aga tõendust selle kohta, mil määral pädevust tegelikult täiendatakse.

Pädevushindamise kriteeriumid on eriala- ja kutseühingutes nii erinevad, et pädevuse tõendamine pole erialati võrreldava põhjalikkuse ja sisukusega. Pädevushindamise korralduse panevad paika ühingud ise. Hindamise kriteeriumites on sarnasusi, näiteks täienduskoolitustel osalemine või publikatsioonide avaldamine, juhendamine. Kuid veel rohkem on erisusi, sh tegevuste (nt täienduskoolituse või eelneva perioodi praktilise töö) nõutava mahu osas. Teatud variatiivsus kriteeriumides on erialade olemuse tõttu paratamatu (nt kirurgidel on praktika väga olulisel kohal), kuid ühtlustamine on ka ühenduste endi hinnangul vajalik.

Tervishoiuteenuste osutajatel on kohustus tagada tervishoiutöötajatele aastas vähemalt 60 tunni ulatuses täienduskoolitust, kuid kõik tervishoiutöötajad ei saa nõutud mahus koolitustel osaleda. Täpselt ei ole teada, kui paljud tervishoiutöötajad nõutud mahus koolitusi ei saa. Ühenduste sõnul on levinumad takistused järgmised: töötajate puudusest tulenev asendajate nappus; koolituste kehvem kättesaadavus keskustest kaugemate tervishoiuteenuse osutajate jaoks; täienduskoolituse raha, mis sisaldub Tervisekassa tervishoiuteenuste rahastuses, kuid mis ei kata kogu koolitusvajadust.

Kui ühendustel tekib kahtlus, et tervishoiutöötaja pole teenuste kvaliteedi ja ohutuse tagamiseks piisavalt pädev, on neil vähe valikuid: juhtida asutuste tähelepanu isikuga seotud küsimustele või keelduda kandidaadile pädevustõendi väljaandmisest. Samas ei takista pädevustõendi puudumine tervishoius töötamist. Tegevuse piiranguid saab seada riiklikku järelevalvet teostav Terviseamet ja/või kohus, kuid Terviseamet pole seni tervishoiutöötajate töö kvaliteedi ja nende pädevuse küsimustega sisuliselt tegelenud. Ühendustel puudub õigus (ja soov) tervishoiutöötajate töö üle tegelikku järelevalvet teha.

Pädevushindamise kohustuslikuks muutmise vajadust on arutatud juba aastaid tagasi, osapooled on vastakatel seisukohtadel. Riigikontrolli küsitlusele vastanud ühendustest 73% näevad vajadust kohustusliku hindamise järele tingimusel, et riik pakuks ühendustele selle korraldamiseks tuge (vt järgmine lõik). Riiklik tugi oleks ühenduste hinnangul peamine viis, kuidas suurendada hindamises osalemise määra. Teisalt eelistab ligikaudu veerand ühendustest vabatahtliku süsteemi jätkumist. Sotsiaalministeerium peab pädevushindamist tugevalt soovituslikuks, kuid selle kohustuslikuks muutmist teostamatuks. Põhjuseks on ühenduste erinev võimekus ja ebaselgus, milline ühendus pädevust peaks hindama. Ühendused ootavad riigilt hindamise kui töömahuka tegevuse rahastamist.

Nii vabatahtliku kui ka kohustusliku süsteemi korral on Sotsiaalministeeriumil, Terviseametil ja Tervisekassal mitmel moel võimalik pädevushindamise arendamist toetada. Sotsiaalministeerium võiks võtta eesmärgiks, et see muutuks tervishoiutöötajate arendamise sisuliseks ja tavapäraseks osaks. Selleks tuleb hindamise protsess teha nii taotlejatele ja kui ka pädevuse hindajatele võimalikult lihtsasti hallatavaks. Ministeeriumi põhiülesanne on seejuures ühtsemate hindamiskriteeriumide kujundamine. Terviseamet peaks eest vedama digilahenduse (s.t teabe ja dokumentide vahetamise rakenduse) arendamist, hindamise tulemuste info kokkukogumist ja avalikkuse teavitamist. Tervisekassa peaks veenduma, et rahastatavad tervishoiu-teenused on kvaliteetsed ja neid pakuvad pädevad tervishoiutöötajad.

Lisaks on vaja tagada, et tervishoiutöötajad saaksid nõutud mahus täienduskoolitusi ja Terviseamet teeks täienduskoolituse mahu nõude täitmise üle sisulist järelevalvet.

Lõpuks on pädevushindamise sisukuse saavutamiseks vaja, et Sotsiaalministeerium koostöös Tervisekassa ja Terviseametiga parandaks ravikvaliteedi jälgimise ja analüüsimise süsteemi tervikuna, et pädevuse hindamisel saaks ka ravikvaliteedi andmeid kasutada, ning tõstaks nimetatud asutuste üldist suutlikkust lahendada ravikvaliteediga seotud kahtlusi, kaebusi ja probleeme.