Eesti tervishoiu võimekus ei kasva ravivajadusega samas tempos – lõhe nende vahel suureneb. Samas kulub tervishoiusüsteemile iga aastaga üha enam raha ehk praegu aastas juba üle 3,3 miljardi euro, millest ligi viiendiku maksavad patsiendid otse omaosalusena. Viimase seitsme aastaga on Tervisekassa kaetavad eriarstiabikulud kasvanud ligikaudu 70%, kuid samal ajal on vähenenud eriarstiabi vastuvõttude arv ja paljud ootavad järjekorras kauem kui lubatud ehk ravi kättesaadavus ei ole paranenud.

Perearstiabi jätkusuutlikkuse probleem on süvenenud – üle poole nimistuga perearstidest on vähemalt 60-aastased ja nad võivad juba lähiaastatel soovi korral pensionile jääda. Kokku vajab tervishoid aastatel 2024–2033 ligikaudu 7700 uut töötajat, seda suuresti ametist lahkuvate töötajate asendamiseks.

Korraga on töös mitmeid reforme, kuid nende ulatuse ja tempo kavandamisel ei ole piisavalt võetud arvesse, kui palju on valdkonnas töötajaid ja raha ning milline on õigusloome-, analüüsi- ja IT-võimekus. Seetõttu on lahendusideede leidmise kõrval üha olulisem suutlikkus neid rakendada. Muudatused tuleks panna tähtsuse järjekorda ning kokkulepitud tegevused tegelikult ellu viia, seades nende ulatuse ja ajakava vastavusse olemasoleva raha, tööjõu ja rakendusvõimega. Teenuste killustatus ning puudused terviseandmetes ja infosüsteemides on vaid üks osa lahendamist ootavatest probleemidest.

Toimunud on siiski ka edasiminekuid: arendatud on perearstiabi töökorraldust, e-konsultatsioone, raviteekondi, kvaliteedisüsteemi ja digilahendusi. Nende positiivsete muudatuste mõju patsiendile jääb aga piiratuks, kui süsteemseid probleeme ei kõrvaldata. Selleks on Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul oluline teha ära aastaid ja aastaid edasi lükatud tervishoiusüsteemi pikaajalised rahastamisvalikud ning Sotsiaalministeeriumil tagada, et kavandatud reformid ka tegelikkuses parandaksid abi saamist ja ravimise tulemusi.

Järgnevalt on esitatud tähelepanekud kolme põhiteema kaupa muutuste kohta, mis on toimunud Eesti tervishoius pärast Riigikontrolli 2022. aasta aruande „Eesti tervishoiu suundumused“ valmimist. Toonaste järelduste ja aastatel 2022–2026 tehtud teiste auditite põhjal on näidatud, kus on toimunud edasiminek, millised probleemid on jäänud lahendamata ning milliseid otsuseid on edasiminekuks vaja.

A. Eesti inimesed elavad kauem, ent tervena elatud aastate arv ei ole kasvanud sama kiirusega. Et haiguste ja tervisepiiranguteta kauem elada, on vaja tagada ennetuse ja ravi järjepidevus ning teha tervishoiu rahastamises pika vaatega otsuseid.

Tervise halvenemine toob kaasa inimeste töövõime kahanemise ja kasvatab ravivajadust ning suurendab kulusid. Eesti inimeste oodatav eluiga sünnihetkel on viimastel aastatel kasvanud: 2025. aastal oli see meestel 75,6 ja naistel 83,6 aastat, kuid tervena elada jäänud aastaid oli vastavalt vaid 55,2 ja 59,3. Tervena elatud aastate mahajäämus Euroopa Liidu keskmisest ei ole vähenenud. Samuti püsivad tervena elatud aastate arvu suured erinevused haridus-, piirkondlike ja rahvusrühmade vahel. Väiksema sissetulekuga inimeste igapäevategevust piiravad terviseprobleemid märksa sagedamini kui suurema sissetulekuga inimestel.

Tervishoiu kestliku rahastamise lahendusi on aastate jooksul valitsuse tegevusprogrammides pidevalt lubatud, kuid otsused on jäänud tegemata. Lähiaastate puudujäägi katmiseks on leitud ajutisi lahendusi ning Sotsiaalministeerium on esitanud valitsusele ettepanekuid, kuidas saada tervishoiu rahastamiseks juurde avalikku raha ja kasutada olemasolevat raha tulemuslikumalt. Pikaajalist otsust aga rahastamise mahu ja allikate kohta tehtud ei ole.

Rahastamisel tuleb lahendada koos kolm küsimust: kui palju ja millistest allikatest koguda avalikku raha, kui suure osa tervishoiukuludest maksavad inimesed ise ja milline osa kaetakse muudest eraallikatest ning kuidas kasutada olemasolevat raha tulemuslikumalt. Tuleb arvestada, et inimeste omaosalus moodustas 2024. aastal 21% tervishoiukuludest – see ületab Euroopa Liidu keskmise ja ka Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud 15% taseme.

Lapsi jõuab tervisekontrolli rohkem, kuid paljude puhul ei toimu kontroll ettenähtud sagedusega. Võrreldes varasemate audititega jääb tervisekontrollidest täielikult kõrvale märksa vähem lapsi: nende 
3–6-aastaste laste osakaal, kes ei käinud kolme aasta jooksul kordagi üheski tervisekontrollis, on vähenenud ligikaudu 50%-lt 10%-ni. Kõigil kolmel aastal, nagu on ette nähtud, käis kontrollis aga vaid 15% lastest.

Kooliõe kontrollides osaleb enamik õpilasi, kuid perearsti juurde jõuavad tervisekontrolli (hoolimata selle kasvust) vähesed. Näiteks kasvas V klassi õpilaste osalus viimase nelja aasta jooksul 15%-lt 31%-ni ning IX klassi õpilaste osalus 8%-lt 13%-ni.

Laste vähene hõlmatus vaktsineerimisega suurendab haigus­puhangute riski. 2025. aastal oli 2-aastastest lastest leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritud 83,1% ning difteeria, teetanuse, läkaköha ja poliomüeliidi vastu 82,7%. Maakonniti erines hõlmatus märgatavalt: vaadeldud vaktsineerimiste puhul jäi see ligikaudu 70–89% vahele. Hõlmatus jääb alla riiklikele ja rahvusvahelistele eesmärkidele.

Vähi sõeluuringutes osalemine on kasvanud, kuid hilinevate, puudulike või ebatäpsete andmete tõttu ei ole võimalik õigel ajal tuvastada ja lahendada viivitusi vähikahtlusega inimese jõudmisel edasiste uuringute, diagnoosi ja ravini. Rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringutes osaleb üle 60% sihtrühmast, kuid 70% eesmärki pole saavutatud ja piirkondlikud erinevused püsivad.

Lahendamata on 2021. aasta auditis esile toodud põhiprobleem: andmete esitamine registrile hilineb ning andmed on puudulikud või ebatäpsed. Seetõttu ei saa arstid ja tervishoiu korraldajad usaldusväärselt hinnata, kas sõeluuringul leitud vähikahtlusega või vähieelse muutusega inimene jõuab kokkulepitud aja jooksul täiendavate uuringute tegemise, diagnoosi kinnitamise ja ravi alustamiseni.

Krooniliste haigete ravi ja jälgimine ei ole piisavalt järjepidev, mistõttu ei saa suure terviseriskiga või ravist kõrvale jäänud inimesed alati õigel ajal vajalikku tuge. Kõrgvererõhktõve audit näitas, et vaid 35% valimisse kuulunud esmashaigestunutest saavutas 2–3 kuu jooksul ravieesmärgi. Samuti ei käinud kõik patsiendid perearsti vastuvõtul ravijuhendis ette nähtud sagedusega ega ostnud välja määratud ravimeid.

Ravi tulemuslikkuse hindamisel lähtutakse endiselt pigem sooritatud tegevustest kui patsiendi terviseseisundi paranemisest ning puudub ülevaade sellest, millised patsiendid vajavad suurema terviseriski või katkenud ravi tõttu lisatuge. Krooniliste haiguste parem ohjeldamine eeldab, et ravitulemusi mõõdetakse ja ravikatkestusi märgatakse ning perearstide, -õdede ja teiste esmatasandi spetsialistide koostöö toimib nii, et vajalik abi jõuab patsiendini õigel ajal.

Täiskasvanute hambaravihüvitise määra on tõstetud ja kõrgema hüvitise saajate ringi laiendatud, kuid hüvitise määramisel ei arvestata endiselt inimese sissetuleku ega ravivajadusega. Hüvitise kasutamine on võrreldes 2021. aasta auditiga suurenenud ning mitmele haavatavale rühmale on loodud soodsamad tingimused. Hüvitise suurus ei sõltu siiski inimese maksevõimest ega aasta jooksul tema kanda jäävate ravikulude suurusest.

Olulisemad otsusekohad ja arengusuunad

1. Tervishoiu pikaajaline rahastamine. Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul tuleks otsustada avaliku rahastamise maht ning see, kui suurel määral peab Tervisekassa tulubaas põhinema tööjõumaksudel ja kui suurel määral muudel riigieelarve tuludel.
    
2. Omaosaluse ja muu eraraha roll. Sotsiaalministeeriumil tuleks otsustamiseks esitada ettepanekud, milliste teenuste eest ja kui palju peaks inimene ise maksma, milline roll jääb muule erarahale ning kuidas kaitsta suure ravivajaduse või väiksema sissetulekuga inimesi olukorras, kus omaosalus võib takistada vajaliku abi saamist.
    
3. Ennetusest peab jõudma õigeaegse diagnoosi ja tervise­probleemi lahendamiseni. Sotsiaalministeeriumil tuleks koos Tervisekassaga korraldada sõeluuringute ja krooniliste haiguste jälgimine nii, et lisaks teenuse kasutamisele mõõdetakse diagnoosi ja ravini jõudmise õigeaegsust, ravieesmärgi saavutamist ning ravi järjepidevust. Laste tervisekontrollide ja vaktsineerimise puhul tuleks keskenduda väiksema hõlmatusega vanuserühmadele ja piirkondadele. Hambaravihüvitise kujundamisel tuleks arvestada senisest enam inimese maksevõime ja ravivajadusega.

B. Kättesaadavuse probleemid kanduvad tervishoiusüsteemi ühest osast teise.

Eriarstiabi kättesaadavus ei ole olulisest kulude kasvust hoolimata paranenud. Võrreldes 2019. aastaga on Tervisekassa eriarstiabikulud kasvanud ligikaudu 70%, kuid ambulatoorsete vastuvõttude ja teenust kasutanud inimeste arv on vähenenud ning paljud patsiendid ootavad esmast vastuvõttu kauem kui kehtestatud ravijärjekorra maksimum­pikkus.

Positiivse muutusena on e-konsultatsioonide arv võrreldes 2021. aastaga kolmekordistunud ja ligikaudu kolmandikul juhtudest saab patsiendi tervisemure lahendada ilma eriarsti eraldi vastuvõtuta. 
E-konsultatsioon aitab eriarstide tööaega paremini kasutada, kuid ei tekita juurde vastuvõtuaegu erialadel, kus tööjõudu ja vastuvõtuvõimekust napib.

Perearstiabi ja teiste tervishoiuteenuste piiratud kättesaadavus ning töökorralduse kitsaskohad suurendavad erakorralise abi koormust. Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) pöördumiste arv on võrreldes 2021. aastaga kasvanud, samal ajal kui pöördumiste jaotus raskusastme järgi on püsinud stabiilne. Osa mittekiireloomulisi tervisemuresid saaks lahendada väljaspool EMO, kuid tööajaväline perearstiabi, hädaabinumber (112), perearsti nõuandeliin (1220) ning perearstiabi töökorraldus ei toimi veel ühtse info vahetamise ning abi saamise süsteemina.

Kiirabi korralduses püsivad samal ajal varasemas auditis tõstatatud probleemid, mistõttu ei ole piisavalt tagatud, et inimese abivajaduse kiireloomulisust hinnatakse ühtlaselt ja vajalik terviseinfo liigub koos patsiendiga. Puudulikud ja raskesti võrreldavad andmed ei võimalda ka piisavalt hästi hinnata kiirabi kvaliteeti, avastada probleeme ega suunata nende lahendamist.

Perearstide nappus puudutab üha rohkem inimesi ja sunnib senist töökorraldust muutma. Perearstiabi jätkusuutlikkuse probleem on võrreldes 2022. aastaga veelgi teravam: üle poole nimistuga perearstidest on vähemalt 60-aastased ning asendusnimistutes olevate inimeste arv on kasvanud ligikaudu 72 500-lt ligi 110 700-ni.

Samal ajal on siiski tervisekeskuste võrk laienenud ning tööülesannete ümberjagamiseks katsetatakse uusi töömudeleid ja kaugteenuseid. Varasema ühetaolise töökorralduse säilitamine kõikjal ei ole enam realistlik. Uute mudelite puhul peab patsiendile olema selgelt teada, kust ta abi saab ja kes vastutab tema ravi järjepidevuse eest.

Õendusabi ja üldhooldusteenused ei ole piisavalt seotud, mistõttu ei jõua inimene alati õigel ajal talle sobiva abini ega liigu vajaduse muutudes sujuvalt kodu, hooldus- ja raviasutuse vahel.Statsionaarses õendusabis on omaosaluse suurust vähendatud ja koduõendus on varasemaga võrreldes paremini kättesaadav, kuid infovahetus ja ebaühtlane suunamine raskendavad inimese jõudmist talle sobiva teenuseni ega taga ravi järjepidevust. Tervisekassal puudub selge ülevaade statsionaarse õendusabi tegelikust vajadusest ja ooteaegadest.

Statsionaarset õendusabi kasutatakse osaliselt ka siis, kui patsient seda enam ei vaja, kuid talle ei ole kättesaadav vajalik jätkuteenus, näiteks üldhooldusteenus või koduõendus. Nii võib sobiva jätkuteenuse puudumine pikendada patsiendi viibimist statsionaarses õendusabis ja vähendada selle teenuse kättesaadavust neile, kes seda vajavad.

Ravi kvaliteedi ja patsiendiohutuse parandamiseks on tehtud olulisi muudatusi, kuid ravis tekkinud vigade ja ohtude õigeaegne avastamine, neist õppimine ja samalaadsete juhtumite ennetamine ei ole veel kogu tervishoius piisavalt ühtlaselt toimiv praktika. Pärast 2024. aasta auditit on jõustunud uued kvaliteedi- ja patsiendiohutusnõuded, ohujuhtumite registreerimine ja kohustuslik vastutuskindlustus ning loodud kvaliteedinõukoda ja Terviseameti kvaliteedikeskus. Samal ajal on tegevuslubade, tervishoiutöötajate töötamise õiguse peatamise ja kustutamise ning terviseandmete korralduse muudatused alles rakendamisel.

Terviseandmete kasutatavus paraneb aeglaselt: 2026. aasta esimesel poolel esitati 64% epikriisidest endiselt vananenud vormingus. See aga raskendab andmete automaatset kontrollimist ja kasutamist ravikvaliteedi ning ravitulemuste hindamisel. Järgmine ülesanne on siduda kvaliteedi, patsiendiohutuse ja ravitulemuste andmed tervikuks, et probleeme varem tuvastada, kavandada nende lahendamist ning hinnata, kas tehtud muudatused parandavad ravi kvaliteeti ja tulemusi.

Kuigi on seatud eesmärk toetada patsiendi sujuvat liikumist eri ravietappide ja asutuste vahel, leppides selleks kokku raviteekonnad ja rakendades need üle riigi, on selle elluviimine edenenud kavandatust aeglasemalt, sest see eeldab teenuse­osutajate kokkuleppeid tööjaotuses ning toimivaid andme- ja infovahetuslahendusi. Tervisekassa eesmärgist rakendada 2025. aasta lõpuks viis raviteekonna standardit ja kolm raviteekonnapõhist tasustamismudelit oli 2026. aasta sügiseks üle Eesti rakendatud üks standard ja üks tasustamismudel insuldipatsientide raviteekonna kohta.

Võrreldes 2022. aastaga on siiski edasi liigutud: lisaks insuldipatsientide raviteekonnale käivad viimased ettevalmistused endoproteesimise raviteekonna tavapraktikas rakendamiseks ning alanud on kopsuvähi diagnoosimise teekonna katsetamine. Raviteekondade laiemat rakendamist piirab kesksete andme- ja IT-lahenduste puudumine, mistõttu ei jõua kogu vajalik teave ühelt teenuseosutajalt teiseni ning ravitulemusi on keeruline usaldusväärselt mõõta.

Olulisemad otsusekohad ja arengusuunad

1. Perearstiabi tulevane mudel. Sotsiaalministeeriumil tuleks kujundada perearstiabis pikaajalise tööjõupuudusega arvestav mudel ning otsustada, milline roll jääb tervisekeskustele, üldarstidele, eriõdedele, teistele meeskonnaliikmetele ja kaugteenustele.
2. Patsient tuleb suunata tema tervisemurele vastava abiandja juurde. Sotsiaalministeeriumil tuleks koos Tervisekassa ja teiste vastutavate asutustega tagada, et mittekiireloomulise tervisemurega inimene saab õigel ajal sobivat abi ning hädaabinumber (112), perearsti nõuandeliin (1220), perearstiabi ja tööajaväline esmatasandi abi soovitavad inimesele ühtsete põhimõtete alusel sobiva teenuse.
3. Õendusabi ja jätkuteenuste terviklik korraldus. Sotsiaal­ministeeriumil tuleks koos Tervisekassa ja kohalike omavalitsustega täpsustada statsionaarse õendusabi, koduõenduse ja peamiste jätkuteenuste saajate sihtrühmi ja saamise põhimõtteid ning tagada ülevaade teenuste vajadusest ja kättesaadavusest, et inimene saaks oma vajadusele vastavat teenust.
4. Raviteekondade ja uute teenusemudelite arendamine. Sotsiaal­ministeeriumil tuleks koos Tervisekassa ning Tervise ja Heaolu Info­süsteemide Keskusega tagada kesksed andme- ja IT-lahendused, et vajalik teave liiguks teenuseosutajate vahel ning oleks võimalik mõõta ravi järjepidevust, kvaliteeti ja tulemusi. Uute teenuse­mudelite puhul tuleks seniste tulemuste põhjal otsustada, milliseid lahendusi laiemalt rakendada, ning hinnata, kas need parandavad abi kättesaadavust ja sobivad eri patsiendirühmade vajadustega.

C. Korraga on kavas teha palju muudatusi, kuid nende ulatus ja tempo ei arvesta tervishoiutöötajate arvu ja koormuse, valdkonna rahastusvõimaluste ega tervishoiusüsteemi juhtimisvõimekusega.

Tervisevaldkonna probleemid ja vajalikud muudatused on valdavalt teada, kuid korraga kavandatakse rohkem, kui olemasoleva raha, tööjõu ja muu selleks vajalikuga jõutakse ellu viia. Sarnaselt 2022. aastaga ei ole põhiprobleem eesmärkide või arendusideede puudumine, vaid nende sidumine tegevuste, ressursside ja süsteemi tegeliku rakendusvõimega. Korraga on töös palju strateegiaid, reforme ja arendusprojekte, kuid nende hulk ja ajastus ei ole alati kooskõlas sellega, kui palju on valdkonnas tööjõudu ja raha ning milline on õigusloome-, analüüsi- ja IT-võimekus.

Liiga paljude muudatuste samaaegne käivitamine võib hajutada tähelepanu ja niigi ebapiisavaid ressursse sedavõrd, et ükski keerukam arendusprojekt ei jõua kavandatud tulemuseni ning pikalt teada olnud probleemid jäävad lahendamata.

Tervisekassa roll on aastatega märgatavalt laienenud ja koos sellega on muutunud tervisevaldkonna juhtimise tasakaal. Tervisekassale on ravikindlustuse korraldamise ja tervishoiuteenuste rahastamise kõrval antud järjest rohkem teenuste korraldamise ja arendamise ülesandeid. Väljaspool 2017. aasta reformi lisandus 2020.–2025. aastal veel 19 ülesannet. Nende kogukulu sel perioodil ulatub koos 2026. aasta eelarveprognoosiga ligi 153,9 miljoni euroni, kuid täitmiseks ette nähtud riigieelarveline lisaraha on kokku vaid 20,7 miljonit eurot.

Ülesannete koondamine Tervisekassasse võimaldab kasutada ühe asutuse rahastamis-, andme- ja arendusvõimekust, kuid sellega kaasneb ka risk. Tervisekassa senised ülesanded konkureerivad uute ülesannetega sama ressursi pärast ning Sotsiaalministeeriumi ja teiste asutuste pädevus ning juhtimishoovad vähenevad. Tervisekassal peab tervishoiuteenuste ostjana olema piisav otsustusõigus, kuid Sotsiaal­ministeeriumile peab jääma juhtiv roll tervisepoliitika kujundamisel ja tervisesektori strateegilisel juhtimisel.

Tervishoiu tööjõupuuduse leevendamiseks vaid järelkasvu suurendamisest ei piisa. Võrreldes 2022. aastaga on arstide ja õdede arv kasvanud ning õdede ja residentide koolitusmahtu suurendatud, kuid tööjõupuudus ei ole oluliselt leevenenud. Märkimisväärne osa arstidest ja õdedest on pensionieas või läheneb sellele, ületundide maht püsib suur ja mitmel suure vajadusega erialal jäävad residentuurikohad täitmata.

OSKA prognoosi järgi vajab tervishoid aastatel 2024–2033 ligikaudu 7700 uut töötajat, seda suuresti praeguste töötajate asendamiseks. Seetõttu tuleb järelkasvu koolitamise kõrval hoida olemasolevaid töötajaid, vähendada olukordi, kus teenuste kättesaadavus sõltub püsivalt ületundidest, ning muuta tööjaotust nii, et arstid, õed ja teised spetsialistid saaksid keskenduda eeskätt ülesannetele, mis vajavad nende väljaõpet ja pädevust.

Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö on killustatud ning inimene peab sageli ise leidma, millised on tema abi saamise võimalused ja kelle poole pöörduda. Kõik abivajajad ei ole selleks aga võimelised. Kavandatav reform võib seda olukorda muuta, kui teenuseosutajad hakkavad inimese abistamisel püsivalt koostööd tegema ja vajalikud teenused on ka kättesaadavad. Senised tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöölahendused on jäänud suuresti projektipõhiseks. Riigikogu menetluses oleva eelnõuga soovitakse määrata, kes korraldab teenuseosutajate koostööd ja aitab keerulise abivajadusega inimest ning kuidas seda tööd rahastatakse ja vajalikku teavet vahetatakse.

Parem koostöö võib tuua nähtavale inimeste täiendava abivajaduse, mille rahuldamiseks võib vaja minna rohkem tööjõudu ja raha. Tervise­teejuht hindab inimese abivajadust ja aitab teenusteni jõuda, kuid ta ei saa teenuste kättesaadavust parandada ega teenuseid ise juurde luua. Reformi elluviimiseks tuleb selgelt jagada osapoolte ülesanded, korraldada toimiv andmevahetus ja kavandada, kuidas tagada vajalikud teenused eri piirkondades.

Olulisemad otsusekohad ja arengusuunad

1. Reformide prioriteedid, järjekord ja elluviimine. Sotsiaal­ministeeriumil tuleks vaadata suuremaid reforme ja arendusprojekte koos ning otsustada süsteemi tegelike võimaluste järgi, mida ja millal ellu viia. Suuremate muudatuste ajakava peab arvestama, millal on piisavad nende elluviimiseks vajalikud eeldused – raha, töötajad, andmed, õigusloome- ja IT-võimekus. Muudatuste elluviimisel tuleb hinnata, mis praktikas toimib, ning saadud kogemuse ja muutunud olude järgi edasist tegevust kohandada.
    
2. Olemasoleva tööjõu parem kasutamine. Järelkasvu koolitus­mahtude suurendamise kõrval tuleks senisest enam keskenduda töötajate hoidmisele, töökoormuse vähendamisele, tervishoidu naasmise soodustamisele ning töökorralduse muutmisele nii, et eri spetsialistid saaksid keskenduda nende väljaõpet ja pädevust nõudvate ülesannete täitmisele.
    
3. Tervisekassa ülesannete kujundamine. Enne uue korraldus- või arendusülesande täitmise kohustuse andmist Tervisekassale tuleks hinnata, kuidas muudatus parandab tervisevaldkonna toimimist tervikuna ning kas ülesande täitmist saaks tugevamalt toetada senises asutuses. Samuti tuleks hinnata, kas ülesande üleandmise järel säilib asutusel, kes oli seda seni kohustatud tegema, piisav võimekus täita oma muid ülesandeid.
   
   Tervisekassale ülesande andmisel tuleks määrata selge vastutus ja aruandlus ning tagada, et Sotsiaalministeeriumil säilib tervise­poliitika kujundamiseks ja strateegiliseks juhtimiseks vajalik pädevus, teave, analüüsivõimekus ja tegelikud võimalused valdkonna arengut suunata.

Eesti tervishoiu järgmisse arenguetappi viimiseks tuleks Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul teha pikaajalised tervishoiu rahastamise valikud ning Sotsiaalministeeriumil seada reformid tähtsuse järjekorda, kasutada piiratud tööjõudu paremini ja täpsustada vastutuse jaotust. Vastasel juhul võivad korraga kavandatud muudatused üksteist pidurdada: samadele töötajatele, rahale ja IT-võimekusele toetuvad reformid ja arendusprojektid venivad ning nende mõju patsiendile jääb oodatust väiksemaks.