Erivajadustega täiskasvanute jaoks ei ole abi saamine korraldatud nende vajadusi ja väärikust arvestavalt. Sotsiaalhoolekandelise abi saamise korraldus on tervishoiu-, sotsiaalhoolekande- ja töövõimesüsteemide keskne. Abi saamine eeldab inimestelt sotsiaalhoolekande korraldusest põhjalikke teadmisi. 

Sotsiaalministeeriumil tasuks sotsiaalhoolekanne ümber korraldada nii, et kesksel kohal oleks inimene, mitte süsteem. See tähendab, et inimesi toetatakse abi saamise teekonnal vajaduspõhise toeni jõudmisel kiirelt ja sujuvalt. 

Aruande peamised tähelepanekud

• Riik on inimese abi saamise teekonnal üksi jätnud ning ei aita tal orienteeruda riigi ja kohaliku omavalitsuse pakutavates abimeetmetes ja selles, kuidas võimalikult lühikese ajakuluga vajaduspõhise abini jõuda. Kui inimesel puuduvad põhjalikud teadmised, millised abimeetmed on olemas, võib ta neist ilma jääda.
• Sotsiaalhoolekandelise abi saamise süsteem ei moodusta loogilist tervikut, mistõttu on abi saamine inimese jaoks keeruline ja ebaefektiivne. Abi andmise süsteem on nii killustunud, et abivajajal ei ole võimalik tema vajadusele vastava toe saamisel jääda ühte süsteemi, ning inimese abi saamise teekonna pikkus sõltub sellest, kui hästi ta tunneb sotsiaalhoolekandelise abi saamise korraldust. Sarnaste nimedega teenuseid pakutakse kolmest eri süsteemist erinevatel tingimustel ja osalt kattuvale sihtrühmale.
• Toetuste ja teenuste saamiseks peab inimene laskma hinnata oma olukorda korduvalt, kuid sellega ei sihita temale pakutavat tuge vajadustele vastavamaks. Abi saamise korraldamisel hinnatakse pigem seda, kas inimese olukord on vastavuses toetuse või teenuse saamise tingimustega. Lisaks sellele, et inimene peab taluma mitmeid hindamisi ja esitama erinevaid taotlusi abi saamiseks, ei ole tal võimalik taaskasutada kohalikus omavalitsuses juba riigile esitatud andmeid. Oma olukorra korduv kirjeldamine ja mitmete taotluste esitamine ei ole inimese väärikust arvestav kohtlemine.
• Sotsiaalhoolekandelise abi andmise süsteem on sedavõrd killustunud, et ka abivajaduse hindajatel või toetavate teenuste pakkujatel ei ole ühtset ülevaadet abivajaja tegelikest vajadustest ja juba rakendatud meetmetest. Tehnilised lahendused ei toeta asjakohase abi andmist.
• Sotsiaalministeerium on parasjagu kavandamas sotsiaalhoole-andes mitmeid väiksemaid muudatusi, kuid pole võtnud ette reforme, mis aitaks süsteemi enam ümber korraldada. Näiteks võiks inimestel abi saamise teekonnal aidata orienteeruda juhtumi-koordinaator ehk vajaliku väljaõppega spetsialist, kes vastutaks abivajajale osutatavate hindamiste ja teenuste korraldamise eest ning valdaks kogu asjakohast infot. Samuti aitaks teekonda lühendada kahe sarnase ja paralleelse süsteemi ehk töövõime hindamise ja puude tuvastamise liitmine ühtseks tegutsemisvõime hindamiseks.