2023. aastal käivitatud hooldereformiga soovib riik parandada muu hulgas koduteenuse kättesaadavust, kuid audit näitas, et vähemalt auditeeritud omavalitsustes koduteenuse kättesaadavusega seaduses nõutud tasemel praegu tõsist probleemi ei ole. Kuigi sotsiaaltöös on palju mitteformaalset infovahetust ja kõikide olukordade lahendamist ei ole võimalik tagantjärele kontrollida, saab järeldada, et ametlikku menetlusse jõudnud juhtudel oli auditeeritud omavalitsustes koduteenust pakutud ja abita ei ole inimesed jäänud. 

Samas on mitmeid riskikohti, mis vajavad tähelepanu. Näiteks on abivajaduse hindamise metoodika omavalitsuste (KOV) võrdluses erinev, mistõttu ei ole täit kindlust, et kõiki vajadusi alati märgatakse või reageeritakse neile sarnaste asjaolude juures sarnaselt. Samuti tõid KOVid välja, et inimeste vajadused on pidevas muutumises ja üha sagedamini ollakse küsimuse ees, kas peaks pakkuma enamat kui seaduses kirjeldatud miinimum. Teenuse arendamist pidasid tulevikku vaatavalt oluliseks kõik auditeeritud KOVid.

KOVides on parandamisruumi koduteenuse juhtimises. See on ühtlasi võtmekoht, kuidas kasvatada n-ö sisemiste ressursside arvelt võimekust teenindada rohkem abivajajaid, kui selle järele vajadus tekib. Nõrgaks kohaks on näiteks eesmärkide ja tulemusnäitajate puudumine, mis tähendab, et olukorrahinnang, kui hästi või halvasti koduteenusega parasjagu on, põhineb suuresti sotsiaaltöötajate tunnetusel. Samuti oli teenusega seotud teabehaldus valdavalt paberikeskne, mis vähendab info kasutatavust ja juhtimise operatiivsust. Vaid vähesed KOVid kasutasid neis asjus IT-lahenduste abi. Lünklik oli ka teenuse kvaliteedi kontroll, nagu oli enamasti liiga bürokraatlik ja kogutava info mõttes ülekoormatud inimese abivajaduse hindamine. 

KOVide koduteenuse kordades on jätkuvalt ka tingimusi, mis teenust võrreldes seadusega põhjendamatult kitsendavad (nt teenuse osutamine vaid lähedaste puudumisel), kuid audit ei näidanud samas, et neid piiranguid praktikas rakendatakse. Oma korrad tuleb KOVidel mõistagi korda teha, et ei oleks riski, et inimesed ise välistavad põhjendamatult enda sobivuse ega pöördu KOVi poole. 

Riigikontroll pani samuti tähele, et kuigi vajadusest parandada koduteenuse kättesaadavust on palju räägitud, on probleem kättesaadavusega tegelikult ebaselge. Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringute järgi võiks teenuse saajaid olla üle 2 korra enam ning see on ka sagedane väide ministeeriumi valdkonnapoliitilistes algatustes. Samas ei ole tõendatud, et inimesed ei saa KOVi poole pöördudes abi, milleks seadus KOVi kohustab. Koduteenus on KOVi korraldada ja ministeerium peab selgemalt defineerima, mida tähendab KOVide tegevuse võtmes, et teenuse saajaid võiks olla üle 2 korra enam. Kui tajutav probleem jääb oma olemuses ja põhjustes ebamääraseks, on oht, et avalik raha valdkonna arendamiseks kulub tegevustele, mis probleemi ei lahenda.

Riik täpsustas 2023. aasta suvel sotsiaalkaitseministri määrusega koduteenuse sisunõudeid, kuid jättis korralikult läbi analüüsimata määrusega kaasnevad mõjud KOVide kuludele. Võimalike lisakulude katteallikana välja toodud hooldereformi rahast ei jätku KOVide väitel ilmselt sellekski, et rahastada hooldekoduteenust, rääkimata koduteenuse arendamisest. 

Riigikontroll leiab samuti, et Sotsiaalministeerium võiks reeglite täpsema ettekirjutamise asemel keskenduda muude sekkumisvõimaluste paremale ärakasutamisele ja panna tööle olemasolevad lahendused nagu Sotsiaalkindlustusameti koostatud teenuse kvaliteedijuhised ja KOVide endi hea praktika. Samuti tuleks vältida uusi lahendusi (eelkõige abivajaduse hindamisel), mis abistamise asemel hoopis koormavad asjatult sotsiaaltöötajaid.

Mida Riigikontroll soovitab?

Auditeeritud KOVidel soovitas Riigikontroll koduteenuse korraldust auditis tehtud tähelepanekute taustal täiustada. Sotsiaalkaitseministrile tegi Riigikontroll ettepaneku analüüsida adekvaatselt teenuse sisunõuete määrusega kaasnevat mõju ja teha sellest järeldused KOVide rahastamisvajaduse kohta. Samuti peaks riik asuma KOVide järelevalves kasutama sotsiaalteenuste kvaliteedipõhimõtteid, et tekitada seeläbi survet teenuse juhtimiskvaliteedi paranemiseks. Kaaluda võiks ka võimalusi toetada KOVisid rahaliselt sotsiaalvaldkonna juhtimisarvestuse digitaliseerimisel (nt Euroopa Liidu toetusrahast) ja seista selle eest, et riigi arendatavate tehniliste lahendustega ei pandaks abivajaduse hindamisel KOVidele ebavajaliku info kogumise koormust.