Rehabilitatsioonitoetusega hüvitatakse rehabilitatsiooniasutustes osutatavaid teenuseid, mis aitavad kaasa puuetega inimeste iseseisva toimetuleku suurendamisele, näiteks sotsiaalne nõustamine ja kutseõpe.
Seaduse järgi makstakse toetust aktiivse rehabilitatsiooni eest, mis hõlmab protsessi rehabilitatsiooni vajaduse määramisest kuni tulemuste hindamiseni. Tegelikult maksti toetust protsessi üksikuteks etappideks, olenemata teiste läbimisest. Enamiku toetusesaajate rehabilitatsioonivajadust polnudki rehabilitatsiooniplaanis määratud, mistõttu Riigikontrollil ei ole kindlust, et toetust maksti tegevuste eest, mis olid puudega inimese tegevusvõime suurenemiseks esmatähtsad. Kui aga spetsialistid olid inimese vajadused rehabilitatsiooniplaani kirja pandud, ei hoolitud toetust makstes, kas sellest oli kinni peetud.
Riigikontroll peab oluliseks puuduseks seda, et süsteem võimaldab jagada toetusi inimeste erinevaid vajadusi arvestamata. Nii võib inimene, kelle kulutused on toetuse maksimaalmäärast väiksemad, saada võrdselt toetust inimesega, kelle kulud rehabilitatsioonile ületavad toetuse maksimaalmäära tunduvalt.
Mitmel juhul hüvitati rehabilitatsioonikulud täies ulatuses, kuigi seaduse järgi tohib neid katta vaid osaliselt. Inimeste ebavõrdset kohtlemist põhjustas erinevate omaosalusmäärade rakendamine eri pensioniametites. Toetust maksti ka taastusraviks, mille hüvitamine on ette nähtud Haigekassa vahenditest. Kuigi Riigikontroll kulude kahekordset katmist ei tuvastanud, pole toetuse maksmine ravikindlustusrahast finantseeritavate tegevuste eest seaduse järgi lubatud.
Sotsiaalministeerium lubas selle aasta jooksul rehabilitatsioonisüsteemi tervikuna üle vaadata.
Toetust on jagatud alates 2001. aastast, möödunud aastal läks selleks raha ligi 900 000 krooni, peaaegu 12 korda enam kui esimesel aastal. Toetusesaajaid oli 2001. aastal 115, 2002. aastal 1381.
