Koolivõrk peaks arenema kooskõlas õpilaste arvu ja asukoha muutustega. Sellega nõustuvad kõik. Ometi ei ole Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) ning omavalitsused ülejäänud gümnaasiumivõrgu arendamise küsimustes üksmeelt saavutanud. HTM tahab õpet koondada ja on maakonnakeskustesse asutanud riigigümnaasiumid. Paljud omavalitsused aga jätkavad väikeste munitsipaalgümnaasiumite pidamist, sest üldkeskhariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse kohta puuduvad selged nõuded, mis oleks koolide jätkamise või sulgemise aluseks. Peale selle kahtlevad omavalitsused, kas nende õpilastele jaguks riigigümnaasiumites piisavalt õppekohti ning tagatud oleks hästi toimiv transport ja majutus.

Nende ja teiste probleemide valguses on üle kümne aasta kestnud gümnaasiumivõrgu korrastamisest saanud omasoodu triiviv protsess. Teisisõnu, areng on olnud aeglane ja vanaviisi jätkates pole sihtkohta jõudmine sugugi kindel. Gümnaasiumivõrgu korrastamist takistab riigi ja kohalike omavalitsuste erinev seisukoht konkreetsete koolide tuleviku ja gümnaasiumivõrgu kohta tervikuna. Probleemi lahendamist pidurdab ka hajutatud vastutus – gümnaasiumivõrgu eest vastutavad nii riik kui ka kohalikud omavalitsused.

1. Gümnaasiumivõrgu reformimise vajadust on teadvustanud nii riik kui ka omavalitsused, paberil on eesmärgid paigas, ent kavatsuste ja nende elluviimise vahel on lõhe.

• Eestis on gümnaasiumite arv vähenenud, aga mitte oodatud ulatuses. 2014. aastal seati eesmärgiks saavutada ühtlaselt kvaliteetne ja valikuterohke gümnaasiumiõpe kõikides maakondades. Selleni jõudmise vahe-eesmärgina oli kavas 2020. aastaks vähendada statsionaarses õppes üldkeskhariduse omandamise võimalust pakkuvate koolide arvu 202-lt u 100-ni. 2020/2021. õa-l tegutses 158 kooli.
• Riigigümnaasiumite arvu taheti tõsta 5-lt 24-ni (ja hiljuti 26-ni), ent 2020/2021. õa-l oli neid 16. Ka plaan lahutada gümnaasiumid ja põhikoolid, viia gümnaasiumid riigi pidamisele ning asuda gümnaasiumivõrku ja kutseharidust käsikäes arendama ei ole soovikohaselt realiseerunud.

2. Üldkeskhariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse kohta puuduvad selged nõuded, mis oleks gümnaasiumivõrgu korrastamise aluseks. HTMil ja omavalitsustel ei ole kokkulepet, kui palju üldkeskhariduse õppekohti on maakonniti vaja ning mil moel need kohad tulevikus soovijatele tagatakse.

• Eestis ei ole ühtset arusaama tulevasest gümnaasiumivõrgust. Selle tekkimist pärsib selgusetus, kas gümnaasiume peab tulevikus riik või omavalitsused või jätkub praegune olukord, kus seaduse kohaselt vastutavad mõlemad, ent riigi eesmärk on gümnaasiumite pidamine enda kätte võtta. Praegune olukord kätkeb vastastikust usaldamatust ja otsuste edasilükkamist.
• Tarvis on konkreetsemaid üldkeskhariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse nõudeid, mis aitaks HTMi ja omavalitsuste koostöös koolide jätkamise või sulgemise otsused ette valmistada ning ellu viia.

3. Riigigümnaasiumite rajamise kogemus näitab, et õpilased on rahul, kuigi mõned eesmärgid nagu õppekohtade täituvus, tõhus pinnakasutus ja õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavus ei ole veel 100% saavutatud.

• HTM on pööranud riigigümnaasiumite kvaliteedi arendamisele suurt tähelepanu ja riigigümnaasiumite maine on hea.
• Omavalitsused näevad riigigümnaasiumite rajamise plussidena näiteks võimalust keskenduda ise rohkem põhihariduse arendamisele ja saada investeeringutoetust koolihoonete kordategemiseks.
• Kuivõrd gümnaasiumivõrgu edasisel optimeerimisel muutub õpilaste koolitee pikemaks, on oluline tagada toimivad transpordi- ja majutustingimused ehk juurdepääs kvaliteetsele üldkeskharidusele.

Riigikontroll soovitab haridus- ja teadusministril

• otsustada, milline valitsemistasand vastutab üldkeskhariduse omandamise võimaluse pakkumise eest, leppida kokku ühe vastutajaga süsteemile ülemineku korraldus, koostada vajalikud õigusaktide eelnõud ja esitada need Riigikogule otsustamiseks;
• tõsta gümnaasiumivõrgu arendamise keskmesse üldkeskhariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse ühtsete nõuete tagamine, leppida need nõuded omavalitsustega kokku, tagada nõuete täitmiseks vajalik nõustamine ning juurutada süsteemne kvaliteedijärelevalve (sõltumata kooli omandivormist);
• luua detailne gümnaasiumivõrgu korrastamise plaan, mis sisaldab vähemalt järgmist: gümnaasiumite arvu ja asukohti maakondade ja omavalitsuste kaupa, õppekohtade ja tugiteenuste (transport, majutus) tagamise meetmeid, kutse- ja keskhariduse lõimimise ning muutuste elluviimise korralduse kirjeldust.