Sotsiaalkindlustusamet ja Sotsiaalministeerium pole leidnud lahendusi, kuidas muuta suure nõudluse tingimustes riigi korraldatavad erihoolekandeteenused kättesaadavaks enim abi vajavatele inimestele.

Valitsus ja Riigikogu on küll aastaid olnud informeeritud probleemidest, mis on seotud intellektipuudega ja psüühikahäiretega inimeste abivajadusega, kuid laiema avaliku surve puudumine ning suuremat ühiskondlikku tähelepanu pälvivate pakiliste teemade olemasolu pole soodustanud selle temaatika murede jõudmist otsustajate fookusesse.

Selle kõige tulemusena on erihoolekandeteenuste kohtadest suur puudus, teenuste järjekorrad ebamõistlikult pikad ja inimesed peavad sobiva koha leidmiseks sageli läbima aastatepikkuse katsumusrohke teekonna.

Peamised tähelepanekud

Inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekorras on aastatel 2018–2024 kasvanud ligi kaks korda. Sotsiaalministeerium on lasknud ööpäevaringsete teenuskohtade arvul järjest väheneda, kuigi teenuskohtade tegelik vajadus on suurem, viidates pikaajalisele suunale pakkuda rohkem tuge kogukonnapõhiste ja toetavate teenuste kaudu. Tegelikkuses on aga erihoolekannet vajavate inimeste arv kasvanud ning teenuste kättesaadavus on kokkuvõttes halvenenud.

Erihoolekandeteenuste rahastamise määr on aastatel 2018–2024 muutnud teenuste kättesaadavust aasta-aastalt järjest kehvemaks. Ehkki eelarve osakaal valitsussektori tegevuskuludest on püsinud sarnasel tasemel, pole see taganud samal tasemel kättesaadavust. Kuna määrusega kehtestatud erihoolekandeteenuste hinnad katavad keskmiselt veidi üle 60% tegelikest kuludest, siis ei ole võimalik sama rahastuse taseme juures rohkematele inimestele kohti pakkuda. Seetõttu on inimeste arv järjekorras suurenenud ja inimesed jäävad järjest enam abita.

Inimestel tuleb erihoolekandeteenuste järjekorras oodata märgatavalt kauem kui kolm kuud, mis on kohtu senise tõlgenduse kohaselt mõistlik teenusele suunamise aeg. Seejuures on pikimad järjekorrad ööpäevaringsetele teenustele, mis on mõeldud suure toetusvajadusega inimeste jaoks ja kuhu tavajärjekorras ootaval inimesel ei pruugi praeguse olukorra jätkudes olla võimalik oma eluaja jooksul pääseda.

Erihoolekande tööjõu olukord on väikese töötasu ja suure koormuse tõttu keeruline. Suure lahkumismäära ja tööjõu puuduse tõttu pole teenuseosutajatel sisuliselt võimalik oma töötajaid valida. Eesti suurima erihoolekandeteenuse osutaja sõnul tuleb neil tööle võtta ka inimesed, kes pole motiveeritud tegevusjuhendajana töötama ja ei suuda tagada teenuse vajalikku kvaliteeti.

Sotsiaalkindlustusamet ei täida sotsiaalhoolekande seadusest tulenevaid kohustusi erihoolekandeteenuste kättesaadavuse tagamisel, lisaks esineb seaduses mitmeid kitsaskohti. Näiteks lähtutakse abi pakkumisel vajaduse asemel raha ja teenuskohtade olemasolust ning teenuste järjekordadel pole tähtaegasid. Samuti jätab riik oma kohustuse, millega ise hakkama ei saa, omavalitsuste ja lähedaste kanda. Kõik need probleemid tulenevad Sotsiaalministeeriumi sõnul eeskätt sellest, et praeguse rahastuse tasemega ei ole võimalik katta seadusest tulenevat kohustust. Riigikontrolli tähelepanekul tuleks sellises olukorras aga suunata abi suurima abivajadusega inimestele, et riigi tekitatav kahju oleks võimalikult väike. Sotsiaalkindlustusamet ega Sotsiaalministeerium pole vastavaid lahendusi leidnud.

Sotsiaalkindlustusamet on esitanud Sotsiaalministeeriumile aastate jooksul asjakohaseid ülevaateid ja analüüse erihoole-kandeteenuste probleemidest. Tuvastatud kitsaskohtade kõrvaldamine parandaks teenuste kättesaadavust, kuid praktikas on probleemid enamjaolt siiani lahendamata. Samuti on amet esitanud ministeeriumile ambitsioonikaid lisarahataotlusi.

Sotsiaalministeerium on esitanud riigi eelarvestrateegia läbirääkimistele (perioodidel 2019–2023 kuni 2024–2027) erihoolekandeteenuste lisarahataotlusi igal aastal, kui see on olnud võimalik, ja seadnud neile alati suurima prioriteedi. Samas on ministeeriumi lisarahataotlusest ka paljud teised olnud suurima prioriteediga, mistõttu nende eelistused ei eristu. Valitsus on sel perioodil lisarahataotluste mahust rahuldanud kokku vaid 9%. See on aidanud leevendada üldisest hindade kasvust tulenevat kulude kasvu, kuid ei ole võimaldanud teenuse kättesaadavust ega kvaliteeti vajalikus mahus parandada.

Erihoolekandeteenuste areng on raha- ja huvipuuduse tõttu aastaid takerdunud ja Sotsiaalministeeriumi tulevikuplaanid valdkonnas on hambutud. Seda soodustab ka asjaolu, et ministeeriumil puudub võimekus teha valdkonnas põhimõttelisemaid ja sisulisemaid muudatusi. Valdkonna tulemuslik areng eeldab aga teenuste vajaduspõhisemaks muutmist ning järjekorra süsteemi korrastamist.

Omavalitsuste hinnangul püüab riik jätta oma kohustusi nende kanda ja nõuab neilt rohkem, kui ise suudab teha. Omavalitsused tõid välja, et Sotsiaalkindlustusamet püüab jätta erihoolekannet vajava inimese omavalitsuse hooldada. Samuti nõuab riik neilt inimeste abistamist koheselt, ehkki Sotsiaalkindlustusamet ja Sotsiaal-ministeerium ise ei suuda erihoolekandeteenuste kättesaadavust tagada vajalikus mahus ega mõistliku aja jooksul.