Sotsiaalministeerium ei ole toimetulekutoetuse kui riikliku abimeetme ühetaolist rakendamist piisavalt suunanud ja toetuse määramise praktikal on lastud omavalitsustes minna liialt isevooluteed. Selle tagajärjena on omavalitsuste vahel suured erinevused abivajaja kulude katmisel, mis tähendab, et sarnaste asjaolude korral saavad inimesed toetust erineval määral ja toetusest ei jätku sageli toimetulekupiiri tagamiseks. Samuti on abivajajate koormus toetuse saamiseks andmete esitamisel kohati ülemäära suur. 

Sotsiaalministeeriumile on probleemid teada, kuid nendega ei ole süvitsi tegeletud või katab tehtu probleeme liiga kitsalt. Omavalitsuste suunamisel tuleb ministeeriumil võtta edaspidi aktiivsem roll.

Riigikontrolli olulisemad tähelepanekud:

• Toetuse arvestusloogika peaks kindlustama toetuse saajale pärast eluasemekulude tasumist toimetulekupiiri jagu raha, et võimaldada tal soetada endale muud eluks esmavajalikku nagu toit, riided jms. Omavalitsustes kehtestatud eluasemekulude piirmäärad ei katnud sageli tegelikku eluasemega seotud kulu (iga 3. taotlus). See tähendab, et toetust saanutele jäi pärast eluaseme tegelike kulude tasumist toimetulekupiirist vähem raha. Piirmäära ületavat kulu esines kõikides omavalitsustes ja kõikides kululiikides. Enamasti jäi see 25 euro piiresse. Kuigi piirmäära ületamisi oli ka märksa suuremates summades, osutab piirmäärade mahajäämusele eluasemekulude hinnatasemest pigem mõõdukas, kuid sagedane piirmäärade ületamine. 
• Enamik omavalitsusi (86%) on eluasemekulu piirmäärasid 2022. aastal siiski ajakohastanud. Eelnevatel aastatel ajakohastas piirmäärasid kordi vähem omavalitsusi, ja kuigi piirmäärade aktiivne muutmine 2022. aastal on pigem märk kiire inflatsiooniga kohanemisest kui reageerimine varasema perioodi sagedasele ülekulule, on piirmäärade ajakohastamine kindlasti positiivne. 
• Eluasemekulude piirmäärades on omavalitsuste võrdluses suured vahed. Põhjendamatu on see selgelt nende teenuste puhul, mille hinnatase regionaalselt ei erine, näiteks elekter ja gaas. Madalaima ja kõrgeima piirmäära erinevus on elektrikuludel aga 16-kordne. Selle tähendus ja mõju avalduvad eelkõige piirmäära ületava kulu korral. Kui sarnaste asjaolude korral saavad ühes omavalitsuses tegelikud kulud kaetud, kuid teises mitte, tähendab see teisel juhul väiksemat toetust ja ühtlasi seda, et toetusest ei piisa toimetulekupiiri tagamiseks. Kui vaadata vaid elektrikulu ja võtta aluseks näiteks kõige kõrgem kasutusel olnud elektrikulu piirmäär, oleks ülejäänud omavalitsustes võinud auditis vaadatud perioodil saada suuremat toetust ca 2050 leibkonda ehk iga 4. leibkond. Kogusummas oleks saadud toetust rohkem 121 000 eurot ja ühe taotluse kohta keskmiselt 17%.
• Enamik omavalitsusi (ca 90%) nõuab toimetulekutoetuse taotlejalt infot, mida ei kasutata või ei kasutata küsitud kujul. Näiteks tuleb tulud ja kulud taotlusel detailselt avada. Tegelikult hangib omavalitsus toetuse arvestamiseks vajaliku info tulude kohta aga valdavalt andmepäringutega riigi andmekogudest (78% tulukirjetest) ja kulude osas usaldab taotlusele lisatud arveid. 

Riigikontroll leiab, et Sotsiaalministeeriumil tuleb toimetulekutoetuse rakenduspraktika kujundamisse omavalitsustes senisest rohkem sekkuda. See ei pea tähendama rangemaid reegleid seadustes, vaid omavalitsuste tegevuse põhjalikumat jälgimist, suuniseid ja tehnilist tuge. Toetuse taotlemisel kogutava info sisu ja maht tuleb omavalitsustes ühtlustada. Samuti tuleb ministeeriumi valitsemisalas luua töökorraldus piirmäärasid ületava kulu ja piirmäärade asjakohasuse süsteemseks seireks. Riigikontroll tegi seda arvestades soovitused sotsiaalkaitseministril.