Riigikontrolli ülevaade viitab riigi tuumikfunktsioone kandva nelja ametirühma – perearstide, üldhariduskoolide õpetajate, politseiametnike ja päästjate – hõivetrendide näitel, et oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt tunnistada: kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu. Selle põhjuseks ei ole mitte ainult raha, vaid ka inimeste puudus.

• Käsitletud valdkondadest on kõige probleemsem perearstiabi, sest pensionile siirduvaid perearste on rohkem kui kandidaate, kes võiks vabad kohad täita. Ligi pooled perearstidest on 60aastased või vanemad ehk on kas juba praegu pensioniealised või saavad soovi korral lähemal ajal pensionile minna. Üha raskem on leida perearsti nimistule uusi arste, luhtunud konkursside arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud neli korda. On nimistuid, kus perearsti asemel on ajutine asendaja olnud lausa 7 aastat. Residentuuri lõpetajaid on pikema aja jooksul olnud vähe ja neistki võtavad endale kohe nimistu vähem kui pooled. Residentuuri lõpetajad ei soovi sageli töötada Tallinnast või Tartust eemal.
• Üldhariduskoolide õpetajate ametirühmale on iseloomulik, et klassiõpetajaid jätkub, kuid nappus on just aineõpetajatest (ennekõike loodus- ja täppisteaduste pedagoogidest). Kümne aasta vaates väheneb üldhariduskoolide õpilaste arv, kuid murekoht on, et pedagoogid ei taha väljapoole suuremaid keskusi õpetama minna. Eesti õpetajatest on enam kui kolmandik üle 55aastased ehk jõuavad järgmise kümne aasta jooksul pensioniikka või on juba pensionieas. Samas on alla 30aastaste õpetajate osakaal püsinud juba kümme aastat ühel tasemel ehk alla 10%.
• Politseiametnikke on enam-vähem vajalikul hulgal, kuid päästjaid napib paiguti juba praegu. Viie või kümne aasta pärast on aga nende defitsiit terav, sest esiteks ootab ees politseiametnike ja päästjate pensionile mineku tõusulaine ja teiseks tuleb peale liiga vähe neid, kes tahaks seda tööd teha. 
  Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul lahkub aastani 2030 teenistusest ligikaudu 350–400 politseiametnikku enam, kui neid Sisekaitseakadeemiast juurde tuleb. Tööjõu voolavuse tõttu on peatselt vaja aastas leida enam kui 100 päästjat, kuid päästjaks tahtvaid sobilikke inimesi on tööturult võtta poole vähem ehk umbes 50–55 inimest aastas. Kokku lahkub 10 aasta jooksul teenistusest 500 päästjat rohkem, kui seniste trendide jätkumise korral tuleb juurde noori, kes on valmis päästjaks õppima.

Seega seisavad esmateenuste osutamises ees murrangulised muutused, millel võib olla oluline mõju teenuste kättesaadavusele, seda eriti piirkondades, mis ei ole Tallinna või Tartu lähedal. Probleemi põhjuseks on nii rahvastiku vananemine ehk noori tuleb vähem peale kui ka asjaolu, et nende vähestegi noorte erialavalikute eelistuste hulgas ei ole esmateenuste ametirühmad.

Kõikjal Eestis, v.a Harju- ja Tartumaal, on teenuste kättesaadavus probleemne

Riigikontroll kandis kaardile info, millises piirkonnas ja millises ametirühmas tekib järgmise 5–10 aasta jooksul töötajatel õigus minna pensionile (vt joonis 1).

Ülevaade näitab, et kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaa. Ääremaa all on siin silmas peetud piirkonda, kus korraga on ohus mitmete esmateenuste pakkumine. Maakonniti ja ametirühmade kaupa ei ole pilt päris ühesugune, kuid üldistatult võib väita, et esmatähtsate teenuste kestlik pakkumine on küsimärgi all kõikjal peale nende kahe maakonna. Põhjuseks on suur pensionieelikute osakaal korraga mitmes ametirühmas ja ühtlasi kehvad lood järelkasvuga.

Protsentuaalselt on kõige rohkem pensioniealisi või lähiajal pensioniikka jõudvaid perearste, õpetajaid, politseiametnikke ja päästjaid Hiiu-, Saare- ja Läänemaal, samuti Lääne-Virumaal. Situatsioon on parem Ida-Virumaal ning juba mainitud Harju- ja Tartumaal.

On tekkinud olukord, kus arstid ja õpetajad ei taha tööle minna isegi maakonnakeskustesse. Selline suundumus mõjutab doominoefektina kogu piirkonna arengut.

Lipp lipi ja lapp lapi peal moodusel probleemide lahendamine ei loo tuleviku suhtes kindlust

Kuigi esmateenuste pakkujate muredest ja teenuste kestlikkuse riskidest on avalikkuses pidevalt juttu olnud, ei ole need seni inimeste taluvuspiiri veel ulatuslikult ületanud, sest esmateenuste pakkujad on püüdnud eri viisil probleeme hädapäraselt leevendada kas oma asutuse või valdkonna piires.

Hädavajadusest ajendatud kitsad meetmed muudavad aga kogu süsteemi ka bürokraatlikumaks ja kulukamaks. Näiteks võib ajutiste lepingute sõlmimine asendusarstidega olla sobiv lahendus lühiajaliselt, aga pikas vaates on see koormav, ja mis peamine – ei teki vajalikku stabiilsust.

Esmateenuste tase sõltub järelikult palju asutuste juhtide nupukusest, juhtimisoskusest, töötajatele vastutuleku võimalustest jm. Olulisel kohal on ka juhuslikkus – näiteks võib hajaasustusega piirkonda tulla töötaja, kes soovib naasta nostalgilistel põhjustel kunagisse sünnipaika või kel on ääremaale minekuks muu isiklik põhjus.

Sellisel meetodil tegutsedes jõutakse vaid hädapäraselt ja ajutiselt auke lappida. Sageli võib samas piirkonnas või eluvaldkonnas tekkida uus probleem, enne kui vanaga on jõutud midagi ette võtta.

Joonis 1. Pensionieelikute ja -ealiste osakaal maakonniti ametirühmade kaupa*

* Andmed politseiametnike ja päästjate kohta on 01.01.2020. aasta seisuga, perearstide kohta 01.06.2020. aasta seisuga ja õpetajate kohta 2019/2020. õppeaasta seisuga

Tööjõuprobleemile ei ole lihtsaid ega kiireid lahendusi

Tööjõunappust on väga raske ületada, sest väljaõpe on üldjuhul aastatepikkune. Ka paljast koolitustellimuste, töötajate palkade ja värbamiste arvu kasvatamisest ei piisa, sest ei ole inimesi, kes asendaks neid, kes vanuse tõttu järk-järgult tööturult lahkuvad.

Valdkondade juhtasutused näevad tööjõuprobleemi ühe lahendusena elukutse populariseerimist, soodustusi õppuritele nende erialasele tööle asumise korral, paindlikku töö- ja õppeaja korraldamist, kogenud inimeste ümberkoolitamist jm. Konkurents käib aga paljuski samade inimeste peale ja kvalifitseeritud tööjõudu vajavad ka teised sektorid.

Kindlasti on tööjõunappuse leevendamisel palju kasu vabatahtlike teenusepakkujate panuse edasisest suurendamisest. Siin on aga sama mure: kui inimesi on vähe, siis ei jätku ka vabatahtlikke, et kõiki esmateenuseid mingilgi tasemel osutada. Kuigi vabatahtlikel on mingites rollides võimalik tegutseda nii siseturvalisuse, hariduse kui ka meditsiini valdkonnas, on üheks nende potentsiaali piiravaks teguriks ettevalmistus – kõikidel vabatahtlikel ei ole elukutselistega võrdsel alusel panustamiseks vajalikku kvalifikatsiooni, nii näiteks ei ole võimalik kasutada harrastusperearsti teenust.

Innovatsioon tehnoloogias ja teenuste pakkumise korralduses pakub leevendust, aga olulisem on inimeste vaim paratamatuteks muutusteks valmis panna

Üheks avalike teenuste arendamise suunaks on e-lahenduste juurutamine. Mõned praegu ajutised (e-)praktikad tulebki võib-olla püsivaks teha, näiteks kaugnõustamine perearstiabis, väikekoolis puuduva aineõpetaja asendamine suurkoolist antavate distantstundidega ja kolmanda sektori ulatuslikum kaasamine avalike ülesannete täitmisse.

Riik saab tuumikametirühmade töötajate tegevust ka nutikate masinate ja arvutiprogrammidega tõhustada, kuid tehnika ning tehnoloogia ei saa esmateenuste osutajaid täielikult või piisavalt asendada – nad peavad füüsiliselt kohal olema. Neil töötajatel on ülioluline roll ka selles, kuidas inimesed riiki, sellega kokkupuudet ja selle juhtimist tajuvad.

Seepärast on muutused möödapääsmatud ja talutaval miinimumtasemel teenuse kriteeriumid tuleb uuesti läbi arutada ja kokku leppida. Tulevikus määrabki esmateenuste kättesaadavuse see, kas riik suudab teha läbimõeldud otsuseid. Rahvastiku ja tööjõu edasised trendid on võrdlemisi hästi teada, sestap on vaja reformida avalike teenuste korraldamise poliitikat tervikuna.

Peaküsimus on, kuidas säilitada väikese rahvaarvuga ja regionaalselt ebaühtlase rahvastiku paiknemisega Eestis optimaalne tasakaal riigi võimaluste ja inimeste ootuste vahel.

Sellega kaasneb ohtralt teisi küsimusi: kuidas, kus ja millistel juhtudel osutada teenuseid mittekontaktselt ja distantsilt? Kus ja kuidas tuleb sõitma panna n-ö riigibuss või riigitakso, mis viiks teenuseosutajad inimeste juurde kohale, või vajadusepõhine sotsiaaltransport, mis viib inimesed teenuseosutaja juurde? Kes viib lapsed kooli ja vanemaealised arstile? Kas väikestes haldusüksustes või isegi maakonna piirides teenuste korraldamine on elujõuline või peaks rääkima koostöövormidest suuremates piirkondades? Kuidas teha nii, et esmateenustes tekiks reserv (nt jätkuks väljaõppinud inimesi, oleks olemas tänapäevased töövahendid), mis aitaks võimalikult valutult tegevuskeskkonda tabanud ootamatusi taluda? Need on vaid mõned mõttekohad, millega edasiminemine eeldab ka seadusandja sekkumist.

Mida riik saab teha?

• Luua uusi soodustusi noorte või karjääri muutvate töötajate ligimeelitamiseks ning järelkasvu koolitamiseks.
• Hoida olemasolevaid töötajaid kauem hõives, arendada nende kvalifikatsiooni ja võimaluse korral pakkuda neile tööd teistel ametikohtadel.
• Võtta kasutusele mitmesuguseid uuendusi, mida pakub tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon, et vähendada tööjõu vajadust.
• Seada teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele realistlikud nõuded.

Kõige tõenäolisemalt tuleb mingil viisil kombineerida kõiki neid lahendusi. Igal juhul on tarvis asuda otsuseid tegema juba praegu, sest otsuste mõju saavutamiseks kulub aastaid.

Janar Holm
riigikontrolör