„Riigile on oluline planeerida energiamajandust pikka aega ette – vähemasti 30 aastaks, pidades silmas avatud elektrituru toimimise põhimõtteid, varustuskindluse tagamise vajadust, Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika eesmärke ning tehtava otsuse kulukust tarbijatele.“ Selline oli Riigikontrolli 2012. aasta auditi „Elektritootmise võimalikud valikud“ üks põhisõnumeid. Samamoodi saab alustada ka üksteist aastat hiljem Riigikogule esitatavat Riigikontrolli aastaaruannet, mis seekord käsitleb süvitsi energiavaldkonna probleeme.

Vabariigi Valitsus ei ole veel leidnud konkreetset ja realistlikku lahendust, kuidas oleks tagatud, et kodu- ja äritarbijatel oleks tulevikus vajalikul hulgal, igal ajal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Seetõttu võib tekkida oht, et elektri puudujäägi korral meie piirkonnas muutub elektri hind tarbijate jaoks liiga kalliks. Selge perspektiiv ja tegevuskava energeetika vallas on vajalikud ka majanduse, tööstuse arengu jaoks ning see toob kaasa Eesti jõukuse ja konkurentsivõime kasvu. Elektriga varustamise kindluse saavutamiseks ning investeeringute Eestisse meelitamiseks on vaja investeerida energiatootmisesse, võrkudesse, sealhulgas välisühendustesse, ja mõistliku hinnaga elektrienergia stabiilsesse kättesaadavusse.

1. Eesti energiamajanduse pikaajaline planeerimine on aastaid ja aastaid kulgenud vaevaliselt, hulk elektrisüsteemi arendamise asjus vajalikke põhimõttelisi küsimusi ootab jätkuvalt otsustamist.

Koostamisel on küll energiamajanduse arengukava 2035+ (ENMAK 2035+), kuid juba praegustest töömaterjalidest on näha, et kavandatavad meetmed on liiga üldsõnalised. Materjalides puudub näiteks info selle kohta, kes, mida ja millal teeb ning kust tuleb selleks raha. Eestile ei ole aga vaja lihtsalt ühte uut arengukava paljude arengukavade reas, vaid selgelt kokkulepitud eesmärke, rahastusallikaid, konkreetseid tegevuskavasid ja nende järgi tegutsemist.

Taastuvenergiaga seoses on küll eesmärk, et aastaks 2030 toodetakse Eestis taastuvatest allikatest elektrit vähemalt sama palju, kui Eestis aasta jooksul elektrienergiat kokku tarbitakse, kuid puudub konkreetne tegevuskava ja seda ei ole energeetika eest vastutavate ametnike sõnul plaanis ka koostada. 
Pikaajalist kokkulepet on eelkõige vaja juhitavate tootmisvõimsuste, tuuleparkide ehitamise kiirendamise ning riigisiseste elektrivõrkude ja välisühenduste rajamise kohta.

• Juhitavaid tootmisvõimsusi ei ole elektrisüsteemi halduri Elering ASi sõnul vähemasti enne 2037. aastat Eesti turule lisandumas. Juhitavate tootmisvõimsuste lisandumist takistab turuosaliste ebakindlus. Riigikontrolli auditite  käigus intervjueeritud eksperdid pidasid ebatõenäoliseks, et erainvestorid sooviksid ilma riigi toeta Eestisse uut juhitavat tootmisvõimsust luua. Selle põhjuseks on investeeringu mittetasuvus, kuna juhitav tootmisvõimsus pääseb turule eelkõige siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista või kui muu taastuvelektri toodang on vähene. 
  Euroopa Liidu elektri siseturu määruse järgi võib riik ilma Euroopa Komisjonilt riigiabi luba taotlemata toetada üksnes taastuvatel allikatel põhinevate tootmisvõimsuste rajamist. Juhitavates tootmisvõimsustes enamasti taastuvaid allikaid aga ei kasutata.
• Taastuvelektri potentsiaal on seni alakasutatud. Päikeseenergiast elektritootmine on teinud viimastel aastatel Eestis suure hüppe – 0,03%-lt kogu elektritootmisest 2016. aastal 7,4%-ni 2022. aastal –, kuid 10 aasta jooksul ei ole lisandunud ühtegi suuremat tuuleparki ja seetõttu ei ole suurenenud ka tuuleenergia tootmine. 
  Selle põhjused on erinevad: riigikaitselistest piirangutest tulenevad probleemid ja nende aeganõudev lahendamine, kohtuvaidlused, aeglased planeerimise ja mõjuhindamise menetlused jm. 2023. aasta teise pooleni energeetikavaldkonna eest vastutanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) ei ole suutnud koostöös teiste ministeeriumidega probleeme ennetada, vaid on üritanud neid tagantjärele klaarida. 2023. aasta märtsis jõustusid planeerimisseaduse muudatused, mis peaksid andma ligikaudu 3–5 aastat vältavas planeerimisprotsessis mõningase, valdavalt vaid mõnekuulise ajalise võidu. Samas on endiselt vaja aga näiteks lihtsustada elektrivõrguga liitumist ning kiirendada keskkonnauuringute läbiviimist. 
• Eesti elektrivõrkude vabad liitumisvõimsused on ammendunud. Saartel ning suuremal osal mandrist ei ole uute tootjate jaoks vaba liitumisvõimsust. Võrguga liitumise taotluste, pakkumiste ja lepingute hulk ületab praeguseks olulisel määral vaba võrguvõimsuse mahu: taotlusi on ligikaudu kaks korda enam, kui võrk praegu vastu võtta suudab. 
  Võrkude arendamine on seniajani toimunud taastuvenergia arendajate valitud kohtadesse, lähtudes Elering ASi, Elektrilevi OÜ ja teiste võrguettevõtjate võimekusest. Kliimaministeeriumil tuleks kaaluda, kuidas peaks jätkuma võrkude ehitamise ja renoveerimise rahastamine, ning lahendada küsimus, kas ja millistest allikatest peaks toimuma rahastamine, et riigi vaates vajalikud võrguinvesteeringud saaksid senisest oluliselt kiiremini tehtud. 
• Eesti uute välisühenduste kavandamisel ei ole veel jõutud ei võimalike projektide tasuvuse ega rahastamisvõimaluste väljaselgitamiseni. Kliimaministeerium on küll kaalunud nii Eesti-Läti neljanda ühenduse, Eesti-Soome kolmanda ühenduse kui ka Eesti ja Saksamaa vahelise merekaabli rajamist, kuid ühegi ühenduse kohta ei ole tehtud otsust, sest projektide tasuvust pole analüüsitud ja ühenduste rajamise rahastusvõimalused pole teada.
• Ettevõtjatel on küll huvi arendada elektri salvestamise võimalusi, kuid riik peab otsustama, kas edendada salvestusvõimsuste turule tulekut ja kuidas seda teha. Salvestusturu arengu peamiseks takistuseks on elektrisüsteemi arendamise puudulik visioon ehk ei ole selge, kui suurel hulgal salvestusvõimsusi ja milleks – näiteks sageduse juhtimiseks või taastuvelektri tasakaalustamiseks – riik kasutada soovib.
• Eestis puuduvad lahendused elektri tarbimise juhtimise tõhusaks rakendamiseks. Tarbimise juhtimise – tarbijate võimaluse müüa enda valmisolekut mitte tarbida elektrienergiat olukorras, kus nõudlus on suur – võimekuse parandamise eelduseks on seaduste muutmine. Vaja oleks rakendada selline turumudel, mis võimaldaks kaasata tarbijaid viisil, et nad suure nõudluse hetkel elektritarbimise loobumisest ka kasu saaksid.

2. Elektri tootmisvõimsusi on kuni 2026. aasta lõpuni piisavalt, kuid siis lõpeb Eesti Energia ASile riigi kui omaniku antud suunis tagada Eesti-sisene juhitav elektritootmisvõimekus vähemalt 1000 MW ulatuses.

Kuna aastal 2027 ei pruugi olla varustuskindluse analüüsi kohaselt turupõhiselt piisavalt võimsusi, et katta tarbimine ettenähtud määral , on riigil võimalik taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabi luba elektritootmise strateegilise reservi loomiseks. Suure tõenäosusega saaksid strateegiliseks reserviks ka siis Eesti Energia ASile kuuluvad vanad tolmpõletuskatlad, sest uusi elektritoomise võimsusi ei jõuta selleks ajaks tõenäoliselt ei planeerida ega ehitada. 

• 2022. aasta lõpus toodi nii üleeuroopalises analüüsis kui piirkondlikes varustuskindluse analüüsides esimest korda sõnaselgelt välja, et 2027. aastal võib Eestil tekkida probleeme elektri varustuskindlusega. Elering AS on igal aastal teinud ligikaudu kümne aasta vaatega elektriga varustamise kindluse analüüse, kuid aastani 2022 ei kasutatud ei üleeuroopalises analüüsis ega ka piirkondlikes varustuskindluse analüüsides metoodikat, mis oleks võtnud arvesse elektritootmisseadmete majanduslikku jätkusuutlikkust. Seetõttu on võimalikku varustuskindluse probleemi asutud lahendama alles nüüd, kui valikuvõimalused selleks on piiratud aja tõttu ahtamad.
  Olukorras, kus varustuskindluse analüüs näitab turupõhiste võimsuste võimalikku puudujääki, on riigil võimalik taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabi luba elektritootmise strateegilise reservi loomiseks. Riigiabi luba annab Elering ASile õiguse korraldada elektri tootmise vähempakkumine strateegilise reservi loomiseks. Strateegilise reservi pakkuja ei tohi sealjuures muul ajal turul osaleda ning talle makstakse selle eest kompensatsiooni.
  Riigiabi loa taotluse strateegilise reservi loomiseks aastateks 2027–2030 plaanib Kliimaministeerium esitada Euroopa Komisjonile 2024. aasta alguses. Alles pärast loa saamist saab Elering AS sõlmida lepingu strateegilise reservi moodustamiseks. Arvestades seda, et reservi loomiseks on jäänud väga vähe aega, mille jooksul ei jõuta suure tõenäosusega uusi elektritoomise võimsusi planeerida ega ehitada, saavad Elering ASi hinnangul suure tõenäosusega strateegiliseks reserviks Eesti Energia ASile kuuluvad vanad tolmpõletuskatlad. Varustuskindluse probleemi hiline tuvastamine on tekitanud olukorra, kus sisulist konkurentsiolukorda vähempakkumisel tõenäoliselt ei ole ning uusi ja potentsiaalselt paremaid, sealhulgas soodsamaid, tootmisvõimsusi turule ei lisandu. 
• Kui Euroopa Komisjonilt ei õnnestu riigiabi luba saada, sõltub olukorra lahendamine sellest, kas ja kui palju tuleb lähiaastatel turule taastuvelektrit ja salvestusvõimsusi ning kuidas suudetakse täiendavalt tarbimist juhtida. 
  Kui eespool toodud võimalustest ei piisa, on Rahandusministeeriumil võimalik varustuskindluse tagamiseks kohustada Eesti Energia ASi hoidma juhitavat tootmisvõimsust ka pärast 2026. aastat piisaval määral. Küsimus on, kas ja millises mahus on ettevõtja võimeline sellest kohustusest tulenevat kahjumit kandma. Muu hulgas tuleb arvestada, et tootmisvõimsuste töökorras hoidmine nõuab jaamade pidevat hooldust ning vajalike inimeste tööl hoidmist, kuid jaamad pääseksid tõenäoliselt turule vaid vähestel tundidel aastas. Selline tegevus võib kahjustada aga kogu Eesti Energia kontserni, sealhulgas tema taastuvelektri projekte. 

3. Juhul kui pärast 2030. aastat lisandub kavandatud mahus taastuv-energiat, on Eestis küll piisavalt elektri tootmisvõimsusi, kuid puudu on juhitavatest tootmisvõimsustest.

Juhitavaid tootmisvõimsusi on aga muu hulgas vaja elektri võrgusageduse tagamiseks. Juhitava võimsuse tagamiseks vajalikud valikud ja otsused tuleb teha võimalikult kiiresti. Vältida tuleb olukorda, kus hiline tegutsemine piirab valikuvõimalusi ega aita kaasa uute ja paremate võimsuste turule tulekule.

4. Kui Eesti tootmisvõimsuste ja välisühenduste piisavuse probleeme ei lahendata, on risk, et elektri hind tõuseb tasemele, mis on siinsele ühiskonnale vastuvõetamatu.

Kui kiiremas korras ei tehta otsuseid, kuidas tagada ressursside piisavus aastal 2027 ja eelkõige pärast 2030. aastat, on oht, et elektri hind tõuseb tasemele, mis hakkab halvendama tarbijate heaolu ja on takistuseks ka majanduse arengule. Tarbijate jaoks taskukohase elektrienergia hinna tagamisega tuleb tegeleda juba praegu.

• Eestis valitseb nn energiaostuvõimetute isikute toetamisel piirkonniti põhjendamatu ebavõrdsus. Euroopa Liidu elektrienergia siseturu direktiivi kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada eelkõige kaitsetute kodutarbijate ehk Eesti terminiga energiaostuvõimetute isikute piisav kaitse. Neid tarbijaid toetatakse toimetulekutoetuse kaudu. Kuigi toimetulekutoetus on riiklik toetus, kehtestab eluasemekulude piirmäärad, sealhulgas elektrienergia tarbimisega seotud kulude osas kohalik omavalitsus.
  Eluasemekulude piirmäärad on omavalitsustes aga erinevad, mistõttu ei ole kõrge elektrihinna kompenseerimiseks riiklikult makstavad toetused toimetulekutoetuse saajatele ühetaolised ning selliseid isikuid ei kohelda Eesti eri paigus võrdselt. See omakorda tähendab, et osas omavalitsustes katab toetus elektriarved täielikult, kuid teistes mitte, sest tegelikud kulud ületavad kehtestatud piirmäärasid. Omavalitsuseti elektri hind aga ei erine. 24.07.2023. aasta seisuga on omavalitsuste võrdluses – sarnaselt varasema auditi  tulemustega – endiselt kõige suurema ja väiksema hüvitatava elektrienergia piirmäära erinevus 16-kordne. 
• Erakorraliselt kõrgeteks elektrihindadeks tuleks valmistuda ning töötada välja võimalikud toetusskeemid, mis lähtuksid tarbijate toetusvajadusest ja mida oleks võimalik kiiresti rakendada. 2021/2022. aasta kõrge elektrihind näitas, et teatud olukordades on elektri hinna suhtes tundlikud ka need tarbijad, kes ei liigitu otseselt energiaostuvõimetute või vähemkindlustatute hulka. MKM aga ei olnud välja kujundanud seisukohta, milline on tarbijale taskukohane hind või milliseid meetmeid peaks rakendama, kui hind tõuseb sellest piirist üle. Seetõttu oli riik sunnitud kõrgete elektrihindade taskukohasena hoidmiseks otsima kiirkorras lahendusi, mis lõpuks päädis kõigile lausaliste toetuste kehtestamisega. Perioodil 2021–2023 kulus riigieelarvest (kodu)tarbijate toetamiseks pea 190 miljonit eurot. 

Eesti elektriga varustamise ümberkujundamine eeldab riigilt õigeaegseid otsuseid, sh õigusaktide muudatusi, ning ka piisavalt aja-, inim-, tehnoloogia- ja finantsressursse. Paraku on ka see tõdemus laenatud Riigikontrolli 2012. aasta auditist „Elektritootmise võimalikud valikud“. 

Vahe võrreldes 2012. aastaga seisneb aga selles, et kõike tuleb teha senisest veelgi suurema ajasurve tingimustes, sest vahepealse aja jooksul ei ole langetatud paljusid olulisi energeetikasektori tulevikku puudutavaid otsuseid. Eesti peab oma asukoha ja julgeolekuolukorra tõttu olema valmis ka selleks, et mingi osa elektrisüsteemist võib rivist välja langeda, ja siis peab olema võimalik asendada süsteemi üks element teisega. Sellises olukorras on tootmisvõimsuste puudujäägi vältimiseks vaja tegeleda nii välisühenduste, taastuvate energiavõimsuste kui ka juhitavate võimsustega, sh elektri tarbimise juhtimise ja salvestusega. 

Paraku aga peab Riigikontroll 2023. aasta sügisel tõdema, et me riigina praegu ei tea, kuidas täpselt tagada varustuskindlus nelja aasta pärast ning olla valmis vajaduse korral asendama äralangevaid tootmisvõimsusi ja välisühendusi. Meie olukord oleks parem, kui suudaksime koostada arvestatavaid ja realistlikke plaane pikemateks aastateks ette. 

Kuidas edasi? Valikuid ei ole lihtne teha, sest muutujaid on palju, valikuid on erinevaid, igal neist omad plussid ja miinused. Üht või teist varustuskindluse tagamise varianti valides on oluline leida tasakaalupunkt, et valikud oleks ka tarbijatele taskukohased. On pea võimatu ennustada, kas otsuseid, mis on tehtud praeguste teadmiste pinnalt, peetakse kunagi tulevikus tagantjärele parimateks võimalikest. Aga see ei tohiks tekitada otsuste tegijates krampi. Kõige halvem on, kui otsuseid ei tehta.

Janar Holm
riigikontrolör

6. november 2023