Riiklik tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise süsteem Riigikontrolli hinnangul ei toimi. Sotsiaalministeerium ei ole süsteemi arendamisel võtnud juhtrolli, seadnud tervishoiuteenuse osutajatele asjakohaseid kvaliteedi eesmärke ning nõudeid ega andnud juhiseid nende järgimiseks. Ka Terviseameti järelevalve kvaliteedi tagamise üle tervishoiuteenuse osutajate juures on olnud puudulik, sest kontrollitud on vaid kvaliteedi üksikuid aspekte vähestes asutustes. Tervisekassa panustab kvaliteeti enim, näiteks kliiniliste auditite, ravijuhendite ja ravikvaliteedi indikaatorite arendamise kaudu. Samas pole Tervisekassa kindlustanud, et nimetatud abinõude rakendamise tulemusel tehtaks süsteemis vajalikke muudatusi. See kõik suurendab riski, et inimesed ei saa alati ja igal pool Eestis parima võimaliku tasemega tervishoiuteenuseid. 

Auditi peamised tähelepanekud

• Tervishoiuteenuste kvaliteedinõuded on üldsõnalised ja vananenud, tervishoiuteenuse osutajad on kvaliteedi tagamisel jäetud omapäi ja nad rakendavad nõudeid omal moel. Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel on esmavastutus tervishoiuteenuse osutajatel, kuid nende võimekus on erinev. Patsiendi riskide maandamiseks on vaja, et tervishoiuteenuste kvaliteedi nõuded oleks selged ja asjakohased. Eestis see nii ei ole, sest tervishoiuteenuse osutajatele kehtivad ühesugused üldsõnalised nõuded, mis ei arvesta sellega, kas tegu on näiteks hambaarsti, perearstipraksise või piirkondliku haiglaga. Lisaks mõistavad teenuseosutajad nõudeid erinevalt ja rakendavad neid enda äranägemise järgi. 
• Järelevalve tervishoiuteenuste osutajate kvaliteedijuhtimissüsteemide toimimise üle on sisuliselt puudunud. Ühtlasemat kvaliteeditaset aitaks hoida riiklik järelevalve, ent Terviseamet ei ole auditeeritud perioodil kontrollinud, kas tervishoiu¬teenuse osutajate kvaliteedi tagamise süsteem toimib. Terviseameti järelevalve on olnud kaebustepõhine ja puudutanud kvaliteedi¬nõuetest vaid üksikuid. Teenuseosutajad ise peavad vajalikuks, et riigiasutused pakuks järelevalve kõrval ka nõustamist ja juhiseid.
• Tegevuslubade süsteem ei taga, et pakutav ravi oleks kvaliteetne. Üheks tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise meetmeks on tegevusload, mida väljastab Terviseamet. Kuigi tegevuslubade nõuded on kõikide osaliste hinnangul osaliselt vananenud, ei ole nõudeid ja lubade väljastamise ega muutmise protsessi reformitud. 
• Peamised üleriigilised ravikvaliteedi hindamise vahendid on Tervisekassa kliinilised auditid ja sihtvalikud, kuid neid tehakse väga vähe. Riigikontrolli hinnangul ei ole Eestis toimivat ravikvaliteedi jälgimise ja parendamise süsteemi. Ressursipuudusel viiakse läbi vaid väike arv kliinilisi auditeid ja sihtvalikuid, leitud probleeme aga alati ei lahendata. 
• Erialaseltsid ja Tervisekassa on kokku leppinud ravikvaliteedi indikaatorid, kuid neid ei kasutata ravikvaliteedi parandamiseks. Ravikvaliteedi Indikaatorite Nõukoja ja arstlike erialaseltside senine töö kvaliteedimõõdikute väljatöötamisel väärib tunnustamist. Samas on ravikvaliteedi indikaatorid vaid 10 erialal 40-st, sest nende kasutamisel ja uute loomisel on mitmeid takistusi (nt asutuste ravipraktika ei ole lõpuni võrreldav, alusandmete kvaliteet on probleemne). Ühtlasi pole Tervisekassa taganud, et indikaatoreid praktikas ravikvaliteedi parandamiseks kasutataks. 
• Ravijuhendite koostamine on töömahukas, samas ei ole Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa selgelt kokku leppinud prioriteetseid haigusseisundeid, mille kohta ravijuhendeid koostada. Ravi kvaliteedi ühtlustamiseks ja parandamiseks rahastab Tervisekassa ravijuhendite koostamist. Sellesse panustatakse ravikindlustusraha ja ekspertide tööaega, kuid Tervisekassa pole läbi viinud mitmeid ravijuhendite rakenduskavades ette nähtud kliinilisi auditeid ja sihtvalikuid või loonud seireindikaatoreid, mis aitaks tuvastada, kas tervishoiutöötajad järgivad juhendeid ning millistes aspektides oleks vaja olukorda parandada. 
• Patsiendi tervisetulemeid ja teenusekogemusi üldjuhul ei koguta ega kasutata tervishoiuteenuste kujundamisel ja rahastamisel. Riigiasutused on retoorikas võtnud suuna inimkesksele tervishoiule, kuid praktilisi samme (sh suuniseid tervishoiuteenuse osutajatele) on selleks astutud vähe. Näiteks võimaldaks patsientide tervisetulemite ja teenusekogemuse mõõtmine tervishoiuteenuste kvaliteedi puudusi avastada, kuid sellist mõõtmist on praegu tehtud üksikutes projektides. Kitsas¬kohti on ka patsientide ja nende esindusorganisatsioonide kaasamises ehk see ei ole toimunud igas olulises protsessis, õigel ajal ning sisuliselt.

Riigikontrolli soovitused

Riigikontrolli olulisemad soovitused terviseministrile: 

• Uuendada määrust „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded“, sh diferentseerida ja täpsustada nõudeid, võttes arvesse tervishoiuteenuse osutajate erinevat teenuste profiili ja organisatsiooni suurust. Uuendada tervishoiuteenuse osutajatele kehtivaid tegevusloa nõuded selliselt, et need arvestaksid uute teenuste ja raviviisidega. 
• Kaasata enam ja sisuliselt (õigel ajal, sisulist tagasisidet andes) patsientide esindusorganisatsioone. Töötada välja patsientide teenusekogemuse ja tervisetulemite mõõdikute metoodika, et vastavat infot koguma ja kasutama hakata.