Rohepöördest üldise ja paatosliku jutu ajamise asemel tuleks minna märksa valdkonnapõhisemaks ja rääkida, mida me konkreetselt teeme energeetikas, transpordis, põllumajanduses, jäätmemajanduses, ehituses, tööstuses. Rohepööre vajab silda hetkeolukorra ja eesmärgi vahel, ehk selgust ja kokkuleppeid, kuidas jõuda punktist A punkti B. Vaid vaidlustes saab tegelikult selgeks, mis on reaalne ja ratsionaalne, mis on kavandatud ajaraamis päriselt jõukohane ja võimalik ning mis mitte.

* * *

Umbes kümme aastat tagasi osalesin ühel valitsuserakondade esindajate kohtumisel koolivõrgu korrastamise ja õpetajate palga tõstmise teemal. Olin toona haridus- ja teadusministeeriumi kantsler ning minister oli Jaak Aaviksoo, kes oli selle teema jõuliselt ette võtnud. Eesmärgid olid ammu kokku lepitud – et õpetaja palk peaks olema 20 protsenti Eesti keskmisest suurem ja et koolivõrku tuleb kokku tõmmata. Räägitud ei olnud aga veel täpselt sellest, kuidas seda teha. Tekkis loomulikult debatte ja tüli, keegi ei olnud justkui eesmärkide vastu, küll aga olid kõik üksmeelselt selle vastu, et see just neid lähedalt puudutaks, et just nende lähedalt koolivõrgus lõige tehakse. Ja nii ei liikunud ega liikunud meie eelnõu edasi. Üks haridusministri valitsuskolleegidest küsis temalt sel nõupidamisel, kas kuidagi ei saaks seda reformi nii teha, et vaidlust oleks vähem ning kõik läheks rahulikult ja vaikselt. Ja Jaak Aaviksoo ütles talle iseloomuliku otsekohesusega sellele valitsuse liikmele: ei saa, sest see on pärisreform.

Vaidlused käima!

Pärisreformid seda tähendavadki, et on muutusi, mis on valusad. Kahtlemata on see väga oluline teema, millest toona juttu oli – õpetajad, koolivõrk. Rohepööre on aga mõõtmatult mastaapsem, see puudutab kõiki meie elutegevuse valdkondi, see tähendab väga põhjalikke ümberkorraldusi väga paljudes valdkondades. Sisuliselt kõiges. Kas me aga päriselt näeme tõsist vaidlust, debatti nende konkreetsete lahenduste üle? Sisulist vaidlust, et arutada, kas sellega, mis on välja pakutud, maksab edasi minna või mitte? Või kas maksab sel viisil, võib-olla tuleks tegutseda mingil muul viisil? Väga paljudes rohepööret puudutavates valdkondades ei ole optimismist pakatavate pressiteadete foonil seda vaidlust kuigivõrd näha. Ei saa muidugi ka öelda, et vaidlust üldse ei ole, kindlasti mõnes valdkonnas on, näiteks energeetikas, sest praegune olukord lihtsalt ei lase enam nii energiaallikate kui ka elektri ja kütuse hinna jõukohasuse teemast mööda vaadata.

Aga üldiselt on teema käsitlus loid, sest ei ole veel selget tegevuskava, ei ole konkreetseid lahendusi. Eesmärk – kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 – on. Eesmärk, milles on kokku lepitud. Aga mis on kohapealsed üksikute valdkondade selleni jõudmise vahe-eesmärgid lähivaates, keskpikas ja pikas vaates? Mis on tähtajad? Kes on vastutajad? Millised on meetmed? Tulud? Missugune on kulu ühiskonnale? Ja nii edasi. See praegu teada ei ole. Räägitakse küll, et loosungitest on vaja teha samm realistlikkuse suunas, kuid otsusteta jäävast paljast rääkimisest pole paraku eriti kasu. Mis on üks eesmärk ilma tegevuskavata, plaanita, ilma verstapostideta? See ongi üks loosung. Küsimus ei ole aga niivõrd eesmärgis kui säärases, vaid selles, et eesmärgini jõudmiseks on vaja tegelda selleni viiva tegevuste jadaga.

Eelmisel nädalal pidas keskkonnaminister Erki Savisaar Riigikogus kõne „Eesti 2035“ strateegia ja kliimapoliitika aluste teemal aastani 2050. Ta ütles: „Rohepöörde olemuse lahtimõtestamisel on viimasel ajal käinud vilgas toimetamine, kuid selmet peensusteni definitsioone lihvida, peaksime oma energia suunama asja sisule.“ Täpselt nii see ongi. Eriti õige on see olukorras, kus iga kord, kui rohepöördest on mõni konverents või arutelu, räägitakse sellest, et mida kaugemale otsused edasi lükata, seda kallimaks selle eesmärgi saavutamine meile läheb. Aga samas ei saa me kuidagi definitsioonide lihvimise juurest edasi, sest siit edasi tulevad konfliktid. Ja neid peljatakse.

Vaja teekonda punktist A punkti B

Me oleme praegu olukorras, kus teame eesmärki, see on kirjeldatud, teame hetkeolukorda. Selles oleme alati tugevad olnud, kui on vaja ilusate sõnadega kirjeldada, kus me oleme ja kuhu me jõuda tahame. Aga mis on see sild hetkeolukorra ja eesmärgi vahel, kuidas jõuda punktist A punkti B? Ehk siis hetkel oleme mõneti udus uitamas. Hetkeolukorra ja tuleviku vahel ei ole süsteemset teekonda teada – verstaposte, teadmist maastikust, teadmist kulust.

Ehk olukord meenutab Juri Noršteini režissöörikäe all valminud tuntud multifilmi „Siil udus“. Siil küll teadis oma lõppsihti, kuhu ta tahab jõuda – külla karupojale tähti vaatama ja jooma teed vaarikamoosiga –, kuid mets, millest tee läbi läks, oli mattunud sügavasse uttu. Siil astus uttu, ilma et ta oleks teadnud, millised ohud ja ootamatused teda seal ees ootavad. Ta kaotas ära oma toidukompsu, oli vahepeal hirmunud, kukkus jõkke ja pidi peaaegu ära uppuma, kohtas loomi, kellest mõni teda ehmatas, mõni aitas. Vaid õnnelikud juhused aitasid ta lõpuks udust välja ja ta jõudis sihtpunkti.

Me ei saa õnnelike juhuste peale loota. Ainult selget rada pidi käies saame kunagi pärale jõudes istuda puutüvel nagu siil ja karupoeg, vaadata tähti ja rüübata teed vaarikamoosiga.

Mis on aga tagajärg, kui me ei jõua sellest ekslemisest-ootamisest edasi? See läheb ühiskonnale väga kulukaks. On mitmed riskid, viimasel hetkel ülepeakaela tehtavate otsuste risk, omavahelise seoseta otsuste risk. Milline on sel teekonnal seatud eesmärgi poole liikumisel arusaam kuludest? On palju ettevõtjaid, kelle ees on küsimused: millesse veel tasub investeerida, kuidas suhtuda praegustesse investeeringutesse, milline on tulevane majandusmaastik – pean ennekõike silmas siseriiklikult ettenähtavat-kavandatavat reeglite ja piirangute maastikku. Tohutult palju on vaja kokkuleppeid, et päriselt selle eesmärgini jõuda.

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus tegi valitsusele ligi kolm aastat tagasi uuringu kliimaambitsiooni suurendamise võimalikkuse kohta ja üks põhijäreldusi oli, et kliimaneutraalse Eestini jõudmine on strateegiliselt tarkade investeeringute korral potentsiaalselt pikaajaliselt tulutoov. Rõhutan, et strateegiliselt tarkade investeeringute korral. Aga kuidas teha strateegiliselt tarku otsuseid sellises udus, kus ei ole teada, mis nurga taga täpselt ees ootab ja milline on tervikplaan? Seega on igal juhul vaja hetkeolukorra ja seatud eesmärgi vahele tugevat silda.

Senised läbikukkumised ei sisenda optimismi

Meil on üksjagu näiteid ambitsioonikatest eesmärkidest, mille puhul me ei ole paljude aastatega jõudnud eesmärgi ja hetkeolukorra kirjeldamisest tulemuseni, mida tahame saavutada. Ja need on rohepöörde kui terviku taustal väikesed ja selgelt piiritletud ettevõtmised. Näiteks võttis aastaid tagasi Eesti endale kohustuse, et aastaks 2020 läheb olmejäätmetest ringlusesse 50 protsenti, aastaks 2025 juba 55 protsenti ning aastaks 2035 koguni 65 protsenti. Muide – meie ise, meie valitsus ja parlament on ise selle kohustuse võtnud. Ise oleme seda tahtnud ja nõusolevalt noogutanud.

Kuidas meil läks aastal 2020? Keskkonnaamet ütleb, et olime umbes 30 protsendi juures, seega samal tasemel mis kümme aastat tagasi, kui see lubadus anti ja eesmärk püstitati. Seejuures olime aastal 2018 selle ringlussevõtmise protsendi eesmärgi isegi uuesti üle kinnitanud! Ei saa öelda, et selle saavutamiseks ei ole midagi tehtud. On küll. Võib-olla oleks see olukord muidu praegu hoopis halvem olnud. Ent liikumist, edenemist eesmärgi saavutamise suunas ei ole olnud. Ja siin ei ole meil kellelegi teisele otsa vaadata kui vaid iseendale.

Eestlaslikult muidugi lahendasime meid ees oodanud jäätmetrahvi probleemi ära – kuna oli võimalik arvestusmetoodikat muuta, saime teistsuguse metoodikaga arvutades naksti 50 protsenti taaskasutust kätte. Trahvist toona pääsesime, aga aastal 2025 ei ole see enam võimalik. Siis tuleb lähtuda tegelikkusest. Ehk konkreetse eesmärgina vähemalt 55 protsenti ringlussevõtmist aastaks 2025 tähendab ka tegelikkuses 55 protsenti, mitte enam mõne teise metoodika abil näidatavat 55 protsenti. Selliselt, nagu on kokku lepitud. See teema on ka osa rohepöördest – kuidas me suudame rohepööret teha sisukalt, kui me isegi palju väiksema eksamiga hakkama ei ole saanud. Miks see ebaõnnestus, mis need põhjused võivad olla? Neid põhjusi on väga palju.

Ühelt poolt vastutuse jagamine. See on keeruline ja ootab meid ka rohepöörde väga paljude teemade puhul ees. Siin on eri poolteks riik, omavalitsus, teenusepakkujad-ettevõtjad ning kõik me ise, inimesed. See tähendas palju tülisid, seda, et olemasolevat süsteemi tuli muuta. Ei õnnestunud. Üks oluline põhjus on ka see, et nende muudatuste tegemine oleks tähendanud inimestele lisakohustusi ja ka ilmselt mõningast lisakulu, kui prügi jääb sorteerimata. Ja seda sõnumit ei taha otsustajad anda.

Meil on veel selliseid eesmärke, mille saavutamine ei ole väga ei edenenud. See on hoonete energiatõhusaks rekonstrueerimine, mis on võit inimestele, kelle kodusid renoveeritakse. Reaalses rahas mõõdetav võit, aga vajab alginvesteeringut. Oluline on aga, et inimesed hakkavad kohe tundma oma rahakotti alles jääva raha tõttu ka selle investeeringu kasulikkust.

Kõik tundub ilus, aastaks 2030 on eesmärk seatud – võetud kohustus, et 50 protsenti korterelamutest peaks olema C-energiaklassile vastavaks ehk suhteliselt energiasäästlikuks muudetud. Oleme taas ise vabatahtlikult selle kohustuse võtnud. Meie enda valitsus ja Riigikogu. Riigikontrolli analüüs möödunud aastast näitab, et senises tempos ja senise rahastusega ei suuda me täita seda eesmärki ei aastaks 2030 ega aastaks 2050. Praegu rakendatakse küll väga palju erinevaid meetmeid, kuid korterelamute puhul peaksime eesmärgini jõudmiseks renoveerimisega tegelema neli korda kiiremini kui seni. See aga ei ole ilmselt reaalne. Väikeelamutega on asi veelgi keerulisem ja ka meetmeid on vähem. Rõhutan, et valitsus on viimasel ajal olulisi samme teinud, aga ikkagi on seda vähe. Näiteks keskvalitsuse hoonete puhul – riik peaks ju ise olema eeskuju rohepöördele – on plaan renoveerida kolm protsenti aastas. Selle kolme protsendiga aastas, millest jääb välja suur hulk avaliku sektori hoonetest ja omavalitsuste hooned, me 2030. aasta eesmärgi saavutamiseni ei jõua.

Ehk siis eesmärgid on õilsad, raske on neile vastu vaielda. On ju loomulik, et püüame olla oma tegevuses võimalust mööda võimalikult keskkonda säästvad ning tarbimises mõistlikud-mõõdukad. Aga kuidas motiveerida edasi liikuma? Kuidas me teeme seda rohepööret, kui me isegi niivõrd selgepiiriliste asjade puhul – nagu jäätmete ringlussevõtt ja elamute energiatõhusamaks muutmine – oleme eesmärkide saavutamisel hädas?

Ettevõtjad ja ühiskond ootavad selgust ja kindlust

Riigikontrolli auditid lõpevad tavaliselt soovitustega, neist malli võttes mõned soovitused ka rohepöörde reaalseks saamise huvides.

Kõigepealt – nagu ütles ka keskkonnaminister Erki Savisaar – selle asemel, et peensusteni definitsioone lihvida, peaksime oma energia suunama asja sisule. Teiseks, rohepöördest üldise ja paatosliku rääkimise asemel tuleb minna märksa valdkonnapõhisemaks, rääkida konkreetselt valdkondadest, sellest, mida me nendes valdkondades teeme. Mida me teeme energeetikas, transpordis, põllumajanduses, jäätmemajanduses, ehituses, tööstuses, milles iganes. Konkreetseks tuleb minna kõigis valdkondades, seada nendes konkreetsed valdkondlikud eesmärgid, vahe-eesmärgid, tähtajad, vastutajad ja nii edasi ja nii edasi.

Ei pea olema muidugi kirjeldatud, kui palju aastal 2050 miski inimestele maksma läheb. Me ei tea seda ega saagi teada, sest see on liiga kauge aeg ja määramatust on palju. Tehnoloogia areneb, vahepeal tekib erinevaid valikuid. Me ei kontrolli loomulikult kogu võimalikku arengute jada lähematel aastakümnetel, aga me saame lähiaega panna verstaposte, mida me tahame saavutada selleks, et liikuda edasi. Ja siis samm sammu haaval nende poole liikuda. Ja kindlasti on vajalikud ka kaugemad verstapostid. Kas või näiteks selleks, et ettevõtjatel oleks selgus, millesse on mõtet investeerida ja milliste tingimustega tuleb arvestada. Ja nagu on rõhutanud ka õiguskantsler – riik peab olema sõnapidaja, stabiilsuse ja kindluse andja, mitte sõnamurdja.

Keskkonnaminister käsitles paljude oluliste asjade hulgas oma Riigikogu kõnes veel üht aspekti, mida rõhutan – peame väljuma arengukavade, uuringute ning hindamiste virvarrist ning asuma reaalsete tegude juurde. Täiesti nõus. Aga hindamisest ei ole pääsu, mõjusid tuleb hinnata ja tuleb hinnata seda, mis see kõik maksab. Ja kes maksab. Ja hinnata, missugune on meile jõukohane koorem kanda, millisel viisil ja tempos edasi liikuda. Sellega saab aga tegeleda siis, kui räägime asjadest just konkreetselt – mida on eesmärkideni jõudmiseks vaja ühes või teises valdkonnas teha.

Inimeste ees tuleb olla aus ja mitte udutada

On väga oluline inimestele ausalt rääkida sellest, mida tähendab igaühele rohepöörde eesmärkideni jõudmine. Inimestele tuleb ka ausalt öelda, et meile kõigile võetakse rohepöördega kohustusi ja koormisi. Nii käitumuslikke kui ka rahalisi. Me peame teadma, mida see tähendab, mis on jõukohane ja mis järjekorras. Mida tuleb muuta oma igapäevases harjumuspärases käitumises? Millised on need vahepealsed lisakulud ja sammud ka inimeste enda jaoks?

Seda tuleb seletada. Aga tuleb ka tajuda, mille eest on inimesed valmis rohkem maksma ja mille nimel rohkem tööd tegema, ja mis ei leia mõistmist. On vaja ausalt öelda, et selleks, et tulevikus rohepöörde kasu tunda, tuleb praegu paraku maksta mitmes valdkonnas rohkem. Aga ka sellel rohkem maksmisel on tunnetuslikud piirid, millele lähenemisel tuleb olla väga ettevaatlik, sest eriti just üleminekuoludes vajavad inimesed kindlustunnet, et nende kodu on valge ja soe ning neil on toit laual. Ja seda jõukohase hinnaga.

Üks eeldusi, et üldse tekiks valmidus niigi keerulistel aegadel täiendavaid pingutusi teha ja raskusi kanda, on näidata inimestele veenvalt ka perspektiivi ja selgitada, milline on hoomatavas tulevikus saadav kasu. Ja on kahtlemata ka valdkondi, kus kasu ei tule aastaid oodata, vaid investeeringud annavad kiiremini tulu – näiteks korterite ja majade energiasäästvamaks muutmine.

Seega tuleks tänase päeva ja seatud eesmärgi vahel olev udu ära hajutada ja teha konkreetne teekaart. Avalikkuses on olnud erinevaid mõtteid sel teemal, on arutatud, kas meil peaks olema näiteks kliimaseadus, nagu on mitmes riigis. Nii on võimalik, küllap on aga ka muid erineva paindlikkuse astmega viise selgust ja kindlust saada. On aga oluline, et oleks kõigile selge, mida me kavatseme teha ja kuidas kavatseme tegutseda – kokkulepped peavad olemas olema, need peavad olema puudutatud pooltega läbi räägitud. Kui olukord muutub, tehnoloogia areneb, saavad osalised teha ka uusi kokkuleppeid.

Ühiskondliku rahu huvides Riigikogu rohepöördeotsused laiapõhjaliseks

Minu arvates on ka väga tähtis, et kõik olulised otsused rohepöörde asjus teeb Riigikogu, sest need valikud mõjutavad meie kõigi ja kogu riigi elu ning tulevikku. Kuna need otsused muudavad meie elu pöördumatult ja kogu protsess kestab mitukümmend aastat, julgen kodanikuna arvata, et rohepöördeotsused parlamendis kui rahvaesinduses võiks olla tuntavalt laiema kandepinnaga kui üksnes parasjagu ühel või teisel hetkel võimul olev koalitsioon. See oleks oluline ka ühiskondliku rahu ja sidususe huvides, et ühiskond laiapindselt üht või teist valikut aktsepteeriks – et rohepööre ei osutuks järjekordseks ühiskonna polariseerumise võimendajaks. Rohepöörde pinnal lõhestumise ohtu aitab ennetada ka see, kui ühiskond tajub, et valitsus ja parlament seisavad tõepoolest kahe jalaga maa peal ning et riigi ning inimeste huvid on kaitstud, seda ka rahvusvahelistes kooslustes.

Millegi päriselt, mitte ainult näiliselt tegemine tekitab alati vaidlusi, konflikte, debatte, tülisid. Nii on see kahtlemata ka rohepöördega. Sellist asja nagu vaikselt või märkamatult-hiilivalt kulgevat rohepööret ei ole olemas. See saab tulla vaid debattide, vaidlusega, mis sunnivad leidma vajalikke tasakaalupunkte. Me vajame ühiskonnas ja majanduses just reaalseid tasakaalupunkte, mitte ilusaid ja üldisi jutupunkte. Seega on paraku lakmuspaber selle kohta, kas midagi rohepöörde vallas ka tegelikkuses ära tehakse, see, et vaidlused on tulised ja ägedad ning tüli võib kohati tõusta taevani. See on aga siiski hea märk, sest neis vaidlustes saab tegelikult selgeks, mis on reaalne ja ratsionaalne, mis on kavandatud ajaraamis päriselt jõukohane ja võimalik ning mis mitte.

* * *

Artikkel rajaneb olulises osas ettekandel, mille riigikontrolör Janar Holm pidas 18. mail 2022 Postimehe korraldatud rahvusvahelisel konverentsil „Rohepöördest realistlikult“

• Postitatud: 26.05.2022 10:00
• Viimane muudatus: 26.05.2022 10:46
• Viimane ülevaatus: 26.05.2022 10:46