Lugedes viimastel nädalatel Maalehes ja Eesti Ekspressis ilmunud artikleid pakendiringlusest ning Riigikontrolli värskelt valminud aruandeid jäätmekäitlusest, viib mõte illusionistide maailma. Ühelt poolt kõigi silme all, samas pilgule varjatult musta rätiku all toimub midagi.

Kust tulevad arvud kokku kogutud jäätmete kohta? Mida kõike erinevat võib peita sõna „taaskasutus“ alla, ringlusessevõtust põletamiseni. Torukübarasse läheb üks asi, välja tuleb teine ja vastupidi. Mida ja kui palju on täpselt ümber töödeldud, ei saa enam kunagi teada, mida on täpselt ladestatud või põletatud, ei saa enam kunagi teada, vähemalt mitte mõistlike kuludega.

Jäätmemajandus ei pea olema arusaamatu ja müstiline. Saab lihtsamalt. Selgete reeglite kehtestamise, ja mis kõige olulisem – reeglite jõustamisega. Jäätmevaldkonnas tähendab reeglite jõustamine eelkõige sisulisemat järelevalvet toimuva üle. Jäätmed on suur äri, ühelt poolt erinevate toetusskeemidega, teiselt poolt kohustusega maksta saastetasusid. Küsimus ei ole ainult rahas, vaid selles, et reeglite mittetäitmise korral suudavad käitlejad reeglitest nurki maha lõigates korraldada oma tegevust odavamalt ning õiguskuulekad käitlejad ei ole selles olukorras konkurentsivõimelised. See tähendab nende turult lahkumist. Paraku lahkub koos nendega lootus, et väheneb jäätmetest tulenev keskkonnarisk, ja lootus, et jäätmeid võetakse ringlusesse maksimaalsel tasemel. Järelevalvega saab ära hoida, et jäätmeäri ei muutuks räpaseks äriks.

Rohepesu maiguga taaskasutus

Järelevalve puudumise tagajärjed karjuvad ehedalt silma ka tulemustest. Aastast 2014 seati jäätmekäitluseks ambitsioonikad eesmärgid. Kinnitati riigi jäätmekava, mis määras aastani 2020 pikaajalised jäätmekäitluse eesmärgid, tegevused ja ressursid. Paraku tuleb paljude jäätmekäitluse eesmärkide puhul öelda, et me ei saavutanud seatud eesmärke ning isegi liikumise suund oli vastupidine. Seda näiteks olmejäätmete prügilatesse ladestamise puhul.

Jäätmekäitlusel on oma hierarhia. Peamine eesmärk on vältida jäätmeteket nii palju kui võimalik, teise võimalusena tuleks toetada korduskasutust, kolmandaks võtta jäätmeid ringlusse ehk toota neist materjale ja tooteid, neljandas järjekorras taaskasutada muul viisil (näiteks põletamine) ning alles viimase võimalusena ladestada – jätta nad prügilasse seisma.

Kõige vähem soovitud käitlusviis – prügilatesse ladestamine – on olmejäätmete puhul võrreldes 2014. aastaga kasvanud ligi kolm korda! Kui 2014. aastal ladestati prügilatesse 6,5% olmejäätmetest, siis 2019. aastal ladestati sinna juba 17,3%!

Olmejäätmete ladestamine on alates 2014. aastast kasvanud kolm korda.
Allikas: Riigikontroll

Regulatsioonide puudust meil pole. Jäätmeseaduses on juba 2007. aastast kirjas, et prügilatesse ei ole lubatud vastu võtta ega ladestada sortimata olmejäätmeid, sh segaolmejäätmeid. Auditi käigus nägid audiitorid, et prügilate jäätmearuanded näitavad segaolmejäätmete ladestamist. Ilmnes, et Keskkonnainspektsioon ei olnud kolme aasta jooksul kordagi kontrollinud biolagunevate jäätmete sisaldust ladestavate jäätmete hulgas. Kui kontrolli ei ole, siis kannatab kogu jäätmekäitlus. Sortimata olmejäätmete kontrollimatu ladestamine mõjutab kõige otsesemalt ka jäätmete liigiti kogumist, sest kuni sortimata segaolmejäätmetest on lihtne ja odav lahti saada, ei teki ka kohalikel omavalitsustel vältimatut vajadust arendada jäätmete liigiti kogumist.

Reeglite jõustamisest veel. 2019. aastal ladestati viies Eesti tavajäätmete prügilas kokku 175 000 tonni jäätmeid. Jäätmete ladestamisele kehtib saastetasu, mille eesmärk on muuta jäätmete ladestamine kallimaks kui nende taaskasutamine või ringlussevõtt. Jäätmete ladestamise eest tuleb prügilal maksta. 2019. aastal maksid prügilad saastetasu kokku 4,9 miljonit eurot. Prügilad ei pea saastetasu maksma, kui nad taaskasutavad jäätmeid mitmesuguste prügila pidamiseks vajalike objektide ehitamiseks (nt prügila nõlvad, vahekihid, prügila teed ja platsid) või siis jäätmekütuse tootmiseks – see on ahjuajamiseks sobilik väljasorditud osa prügist. 2019. aastal taaskasutasid prügilad 110 000 tonni jäätmeid ning vabanesid jäätmete taaskasutamisega seoses riigile ligi 3,3 miljoni euro ulatuses saastetasu maksmisest.

Eestis visatakse liiga palju olmes tekkivaid toidu- ja aiajäätmeid muude jäätmetega ühte prügikasti.
Allikas: Mihkel Maripuu/ Postimees/Scanpix Baltics

Et ehitada jäätmetest prügilale vajalikke teid, platse või vahekihte, peab prügila saama nõusoleku Keskkonnaametilt. Keskkonnaamet peab nõusolekut andes veenduma, kas kavandatava vahekihi või platsi rajamine on üleüldse vajalik või on selle eesmärk vältida jäätmete ladestamise tasu maksmist. Auditi käigus ilmnes, et Keskkonnaameti kontroll on piirdunud dokumentide hindamisega viisil, mis ei võimalda kuidagi ennetada või võimalikult vara avastada prügilates toimuvaid rikkumisi. Seetõttu ei ole ametil jooksvat ülevaadet, milliseid jäätmeid ning kui suures koguses taaskasutatakse või ladestatakse. Ülevaate saamiseks oleks vaja hakata ladeala taaskasutatud jäätmete koguse ja konsistentsi tuvastamiseks lahti kaevama ning mõõdistama. See on kallis ja aeganõudev. Kallim kui ennetav järelevalve. Omakorda seetõttu ei ole ka võimalik teada saada võimalike ebakorrektselt ladestatud jäätmete kogust ning sisse nõuda saamata jäänud saastetasu.

Prügilaid puudutavas aruandes leidsime, et Keskkonnaameti kontrollitegevus ei hoia prügilates ära võimalikke jäätmete taaskasutuse kuritarvitusi ega vähenda pettuste riski. On märkimisväärne oht, et hõre järelevalve loob lihtsa võimaluse jäätmetega skeemitamiseks ja taaskasutuse nime all jäätmete ladestamiseks, mille eest jäetakse maksmata saastetasu. Kuna prügilatesse jõudvate jäätmete maht kasvab, suureneb üha ka pettuste risk.

Prügilate saastetasude üheks funktsiooniks on ka muuta prügi ladestamine prügilates kallimaks, et motiveerida ringlusesse võtmist. Võimalik saastetasu maksmisest kõrvalehoidmine muudab ladestamise – kui ebasoovitavaima jäätmete käitlusviisi – soovitust odavamaks.

Endal tavaprügi kuhjub, veame aga juurde!

Ehkki Eesti segaolmeprügi virnad on aastatega üha kõrgemaks kerkinud, lubab Keskkonnaamet seda veel välisriikidest sisse vedada – Eesti impordib põletamiseks segaolmejäätmeid Soomest, Iirimaalt ja Suurbritanniast.

Veel 2015. ja 2016. aastal olid Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet ühel meelel: jäätmete sissevedu on põhjendatud vaid juhul, kui on leitud uusi võimalusi jäätmete taaskasutamiseks ning tekib vähem jäätmeid, mida tuleb põletada või ladestada. Seevastu 2021. aasta jaanuaris selgitas Keskkonnaministeerium Riigikontrollile, et segaolmejäätmete ja põlevjäätmete sisseveol on ebaoluline mõju ladestamise kasvule. Viie aasta taguse ajaga võrreldes on ministeerium asunud vastupidisele seisukohale ja seda olukorras, kus tegelikult on Eestis jäätmete taaskasutamise võimsusi jäänud vähemaks: suletud on jäätmekütust tootnud ASi Ragn & Sells jäätmete mehaanilis-bioloogilise töötlemise tehas ning suurim jäätmekütuse kasutaja Kunda tsemenditehas lõpetas jäätmekütuse kasutamise. Mis juhtus, miks seisukoht muutus?

Keskkonnaministeeriumil ja Keskkonnaametil oleks asjakohane uuesti hinnata, kas jäätmete senises mahus sissevedu on põhjendatud. Segaolmejäätmete liigiti kogumine Eestis ei ole paranenud, segaolmejäätmete kogus on suurenenud ja neist tehtavale jäätmekütusele Eestis turgu ei ole. Seetõttu on selliste jäätmete käitlemisel põletamise ainus alternatiiv need ladestada. Aga see ei ole kooskõlas jäätmevaldkonna eesmärkidega.

Praegu ei ole sisuliselt võimalik teada saada ebakorrektselt ladestatud jäätmete kogust ning sisse nõuda saamata jäänud saastetasu.
Allikas: Riigikontroll

Samal ajal tuleb saada ka parem ülevaade sellest, mis liiki jäätmeid Eestisse tuuakse ja kuidas neid käideldakse. Kontroll sisseveetavate jäätmete üle ei ole tõhus. Praegu puudub Keskkonnaametil operatiivne juurdepääs jäätmete sisseveo andmetele. Sisseveoteadete suure hulga tõttu ei ole järelevalvega tegelevad ametnikud suutnud neid teateid operatiivselt läbi vaadata ega järelevalvet planeerida. Seetõttu ei ole nendest abi, et jälgida jäätmete pidevat liikumist, ennetada süütegusid ja kontrollida ning tõkestada kahtlasi saadetisi (suurema rikkumisohuga saadetised, mis sisaldavad nt valesid jäätmeid, pärinevad käitlejalt, kel pole selleks luba, vms).

Sageli toimub dokumentide kontroll tagantjärele, kui jäätmete sissevedu on juba toimunud ja jäätmeid ei ole reaalselt enam võimalik näha. 2020. aastal korraldati Tallinna sadamas 10 suuremat kontrollioperatsiooni, mille käigus avastati mitmeid juhtumeid, kus sisseveetud jäätmete koostis ei vastanud deklareeritud jäätmeliigile. See näitab, et hookuspookus importprügiga ei ole haruldane ning põhjust sissetoodavate jäätmete põhjalikumaks kontrollimiseks jätkub.

Sobimatu number? Loeme teisiti!

Eesti on võtnud endale kohustuse võtta aastaks 2025 ringlusesse 55% olmejäätmeid. Eesmärgi täitmata jätmise korral võib Eestit oodata Euroopa Liidu prügitrahv. Praegu suudab Eesti võtta ringlusesse 31% olmejäätmetest ning see jääb eesmärgist kaugele. Eriti kättesaamatuks muudab 2025. aasta eesmärgi täitmise see, et viimase ligi kümne aasta jooksul ei ole Eesti olmejäätmete ringlussevõtt paremaks muutunud.

Puudub kava, kuidas kohe olukorda parandada. Tegelikult oli Eestil juba 2020. aastaks kohustus võtta ringlusesse 50% olmejäätmeid. Appi tuli silmamoondus. Ringlusesse võtmise protsent õnnestus saavutada kontorilaua tagant lahkumata – ringlusesse võetud jäätmete hulka ei kasvatatud, kuid teistsuguse arvestusmetoodikaga õnnestus 50% eesmärk saavutada. Aastal 2025 enam teistsuguse arvestusmetoodika kasutamine lubatud ei ole ning tagasi tuleb pöörduda vana arvestusmetoodika juurde ja päriselt midagi ette võtta. Siis enam tehete järjekorra muutmine meid ei päästa. Muutused peavad aset leidma päriselus. Peame täitma selle eesmärgi, mille suunas me viimase kümne aasta jooksul ei ole oluliselt suutnud liikuda.

Plaani veel ei ole, vaid olukorda järjekordselt analüüsitakse. Auditi tegemise ajal viidati meile, et edasised tegevused nii jäätme- kui ka ringmajanduse kohta kavandatakse alles 2022. aasta lõpuks. Analüüsimise ajal ise midagi paremaks ei muutu. Pärast analüüse jääb aega paar aastat, et saavutada ringlussevõtu tase, mida ei ole suudetud 10 aasta jooksul kohalt liigutada.

Ilma analüüsita on aastaid selge olnud, et pea kõigi teiste jäätmeliikide suurema ringlussevõtu võtmeks on biojäätmete – toidu- ja aiajäätmete – eraldi kogumise parandamine. Seda põhjusel, et biojäätmete eraldi kogumisel ei määrdu teised materjalid ning puhast materjali on lihtsam ja majanduslikult mõttekam käidelda. Biojäätmete võtmeroll oli põhjuseks, miks me auditeerisime ka biojäätmete ringlussevõtu probleeme.

Eesti suutis 2019. aastal ringlusesse võtta 11% biojäätmetest. Paraku küll aasta varem olime tublimad – siis saime kiidelda 18% ringlussevõtuga. Aga võimalik on palju rohkem. Maailma kogemus näitab, et eraldi on võimalik kokku koguda ja ringlusse suunata lausa 95% biojäätmetest. Euroopas on edukamad biojäätmete eraldi kogujad näiteks Austria ja Sloveenia, kelle biojäätmete eraldi kogumise osatähtsus ulatub 80%-ni. Ainuüksi biojäätmete 80–90% ringlussevõtt aitaks võtta Eesti olmejäätmeist 50% ringlusse ning jõuda 2025. aastaks seatud eesmärgi künnisele.

Tartu biometaanibussid
Foto: Joonas Sisask

Kus võivad olla ringlussevõtu kitsaskohad? Mõneti on tegemist nokk-kinni-saba-lahti-olukorraga. Kui isegi oleks võimalik koguda eraldi rohkem biojäätmeid, siis olemasolevad ja ka kavandatavad võimsused biojäätmete ringlussevõtuks – näiteks kompostimiseks või biogaasi tootmiseks – ei ole piisavad. Sel juhul ei ole eraldi kogutud biojäätmetega midagi peale hakata. Vaatamata sellele, et riik on toetanud nii biojäätmete käitlemise tehase rajamist kui ka kodumajapidamistes kompostimist.

Probleemi teine pool on, et isegi kui suudetaks biojäätmetest toota rohkem tooteid, ei ole toodangule praegu piisavalt ostjaid. Seega peavad riik ja omavalitsused ise olema eeskujuks biojäätmetest toodetud toodangu kasutamisel ning soodustama sellega nõudluse tekkimist.

Kasutusvõimalusi on tegelikult palju. Näiteks toodetakse Oslos ja Stockholmis jäätmetest biometaani, mida kasutatakse ühistranspordi gaasibussides ja muude sõidukite kütusena. Kääritusjäägist saadud kompost antakse põllumeestele või kasutatakse linnahaljastuses. Eestis on positiivseks näiteks Tartu linn, kus alates 2020. aastast kasutab kogu ühistransport kütusena vaid biometaani. Seda ei toodeta hetkel küll toidujäätmetest, kuid biogaasi tarnija on seda võimalust siiski maininud ja soovinud valdkonda teha ka uusi investeeringuid. Seega on linna nõudlus tekitanud ka erasektoris huvi investeerida biojäätmete käitlusse.

Keskkonnaministeeriumi hinnangul on suurim ringlussevõtu takistus omavalitsuste kesine tegevus jäätmehoolduse korraldamisel ning ka biojäätmete eraldi kogumisel. Ministeerium näeb ühe lahendusena seda, et omavalitsustele muutub kohustuslikuks korraldada biojäätmete tekkekohal eraldi kogumine hiljemalt alates 2024. aastast. Samas on biojäätmete eraldi kogumine olnud kohustuslik juba aastaid, rakendamist on takistanud osapoolte erinev tõlgendus.

Aravete biogaasijaam
Foto: Sven Arbet, Maaleht, Scanpix Baltics

Inimeste valmidus kasvab

Seis ei ole kiita. Liikumine olulisemate 2014. aastal seatud eesmärkide suunas on kesine. Plaanid alles küpsevad, kuid 2025. aasta läheneb. Aega jääb väheks. Hea uudisena võib lisada, et inimeste valmisolek jäätmeid sortida kasvab. Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring näitas, et keskkonnasäästlikest tegevustest on inimesed kõige enam omaks võtnud just prügi ja jäätmete keskkonnasõbraliku käitlemise. Pall on seega riigi ja kohalike omavalitsuste käes.

Probleeme on võimalik lahendada siis ja ainult siis, kui räägitakse asjast – arusaadavalt ja keerutamata. Ilma andmeid piinamata. Teemalt tuleb võtta maagiarüü. Esimese sammuna tuleks olulisemad jäätmekäitlust iseloomustavad näitajad ehedalt ja lühidalt avalikustada ning neid pidevalt uuendada. Teise sammuna tuleb muuta jäätmete liikumine andmete abil nähtavaks. Eelkõige järelevalvajate enda jaoks.

Jäätmevaldkonna probleemide ühisosa näib suures osas olevat mitte arengukavade ja regulatsioonide puudumises, vaid probleemides juba olemasolevate reeglite jõustamisega. Vaja on sisukamat järelevalvet ja teadmist sellest, mis toimub. Loodetavasti ei tee me seda kõike ainult trahvihirmus.

Janar Holm
riigikontrolör

• Postitatud: 17.03.2021 13:00
• Viimane muudatus: 17.03.2021 13:18
• Viimane ülevaatus: 17.03.2021 13:18