Tartlase ja Liivimaa patrioodina on mul neid ridu küll raske kirjutada, kuid faktid on faktid. Diskussioonis euroraha jaotamise teemal – Tallinn ja Harjumaa versus muu Eesti – võib kergesti tekkida arusaam, nagu oleks pealinn koos ümbritsevate valdadega seni olnud kõikvõimalike toetustega üle kullatud. Kui võtta ja analüüsida olukorda näiteks sotsiaalse taristu korrastamiseks mõeldud regionaaltoetuse näitel (345 miljonit eurot aastatel 2007–2016), siis avaneb hoopis vastupidine pilt.

Jättes kõrvale toetuste taotlemise spetsiifilised tingimused (millised omavalitsused, mis piirkondade või valdkondade jaoks ning mis summas toetust taotleda said), on vaid veerand kõikidest omavalitsuste kinnisvarataristule mõeldud toetustest jõudnud viimase kümne aasta jooksul 5 suuremasse linna: Tartu (32,2 miljonit eurot), Tallinna (27,4 miljonit eurot), Narva (9,1 miljonit eurot), Rakvere (7,9 miljonit eurot) ja Kohtla-Järve (6,2 miljonit eurot).

Nagu näha, on isegi Tallinnast neli korda väiksem Tartu saanud rohkem raha, kusjuures Tartul on samas pea neli kord vähem kinnisvara kui Tallinnal. Möönan, et selle põhjuseks võib olla ka see, et väiksemate toetuste taotlemiseks panustatav ressurss ei tundunud mõne omavalitsuse jaoks mõistlik. Samuti tuleb meeles pidada, et kinnisvara korrastamiseks antud toetused ei anna veel kogupilti regionaaltoetustest, kuigi minevikus on toetuste raskuskese olnud just koolimajadel, lasteaedadel ja rahvamajadel.

Aga – paraku on kõige probleemsemas seisukorras just suuremate omavalitsuste taristu, just suuremates omavalitsustes on investeerimisvajak, eriti Tallinnas, kuhu on koondunud samas kõige rohkem teenuste tarbijaid.

Kui aga vaadata toetusi elaniku kohta, siis on kõige rohkem toetusi eraldatud Järvamaa ja Võrumaa ning kõige vähem Harjumaa ja Ida-Virumaa omavalitsustele. Tallinna linn koos seda ümbritsevate omavalitsustega on saanud üldse kõige vähem toetusi – keskmine toetus on olnud 75 eurot. Ühe Eesti inimese kohta eraldatud toetus omavalitsuste hoonete korrastamiseks ja ehitamiseks on keskmiselt 263 eurot. Ühe elaniku kohta oli toetusi eraldatud kõige enam Väätsa valda, kuhu jõudis 2338 eurot elaniku kohta. Kõige vähem oli toetusi eraldatud aga Viimsi valda (13 eurot elaniku kohta).

Ehkki suuremate omavalitsuste võimekus teha investeeringuid oma raha eest on kogusummas suurem, on see tegelikult kogu nende kinnisvaraportfelli mahtu ja selle investeeringuvajadust arvestades siiski väga väike.

Näiteks Tallinna linn oli oktoobrini 2017 kehtinud haldusjaotuse ajal suhtelise investeerimisvõimekuse poolest (kinnisvara ruutmeetri kohta) 57. kohal 213st omavalitsusüksusest. Viimase kümne aasta jooksul saadud toetuse summa poolest ühe ruutmeetri kohta on pealinn suisa üks viimastest. Samuti on ilmnenud, et suurte omavalitsuste objektide korrastamiseks antud toetused on olnud pahatihti väikesed. Seega pole põhjust väita, et Tallinn ei vaja oluliselt investeeringutoetusi.

Jah, inimeste hulk ei pea olema toetuste puhul ainus kriteerium, kuid üldiselt on loogiline, et raha tuleks paigutada sinna, kus sellest võimalikult paljudele kasu tõuseb – suurematesse keskustesse ja nende ümber – sinna, kus see ka tegelikku ja perspektiivset arengut looks ning seda kiirendaks.

Meenutan, et Euroopa Liidu teiste riikide maksumaksjatelt saadav raha on mõeldud meile arengutõukeks, aga see ei tohiks tähendada üha suurema hulga raha suunamist sinna, kus arengut pole toimunud ja seda pole põhjust tervest mõistusest lähtuva hinnangu põhjal ka oodata (demograafilistel või muudel loomulikel ja maailmatrendidest tulenevatel põhjustel).

Seda tasuks mõista ka nendel, kes püüavad edendada konstruktsiooni, et euroraha taotlemisel võiks Eestit hüpoteetilist esitleda kahe piirkonnana ja seeläbi saavutada Euroopa Liidu toetuste absoluutsumma suurenemine. On ilmselt naiivne loota, et lõhe, mis on tekkinud Tallinna/Harjumaa ja ülejäänud Eesti SKPs per capita, kaob sellise rehepapliku maiguga jaotuse järel iseenesest.

Ja siin ei ole jutt ainult omavalitsuste kinnisvara investeerimistoetustest, see on palju laiema mõjuga teema. Ma ei hakka siinkohal käsitlema juba ajakirjanduses selgitamist leidnud asjaolusid. Reeglid piirkondade kohta näevad ette, et rahvaarvu alammäär on 800 000 elanikku. Eesti puhul oleksid aga mõlemad piirkonnad alla alammäära. Jah, vastav määrus näeb ette, et võimalik on teha ka erandeid geograafilistel, sotsiaalmajanduslikel jms põhjendustel, kuid rahandusministeerium, kus töötavad vastava valdkonna spetsialistid, leiab, et pole mingit kindlust, et Eesti jaoks selline erand läbi läheks. Eksperdid rõhutavad ka, et Euroopa Komisjoni meelestatus sellise kunstliku rahasuurendamistriki suhtes on juba ette pigem negatiivne. Pealegi on Eesti liiga väike ja homogeene selleks, et regionaalne tükeldamine oleks veenev.

Küll aga vähendaks selline mitmeks jaotamine ilmselt oluliselt meie võimalusi saadavat raha mõistuspäraselt ja paindlikult struktuurireformideks kasutada. Kõige tähtsam on ikka see, millele me kulutame, kuidas üks või teine investeering meie majandust mõjutab, kas sellest tõuseb tulevikus tulu või tekitab see ainult juurde püsikulusid. Lisaks tuleb tähele panna, et see, milleks üks või teine piirkond võib vajada raha, ei pruugi kattuda sellega, milleks Euroopa Liidu tõukefondide mõttest lähtudes on seda raha võimalik kasutada.

Erinevate piirkondade investeeringute kasutamise võime on erinev, seda nii mahu kui ka toetuste/investeeringute liigiti. Ja kui pärast kaheks piirkonnaks jagamist hakkaks muu Eesti saama n-ö Tallinna või Harjumaa raha, siis peab ta seda mingis ulatuses kunstlikult hakkama investeerima valdkondadesse, kus Tallinnas oleks sellest kasu, kuid mujal Eestis ei pruugi see üldse mõttekas olla. Et investeeringud Tallinnasse ja Harjumaale teenindavad kogu Eestit, tuleks nende vajadused nii ehk naa katta igal juhul ehk olukorras, kus riigieelarve on niigi väga pingeline, tuleks see raha leida riigisisesest rahakotist, muutes olukorra veelgi pingelisemaks.

Ja siin tuleks vaadata asju mitte kohalikus, vaid globaalses mõõtkavas, teadvustades ausalt ja tegelikkusest lähtudes, millised on Eestis need piirkonnad, millel on üldse mingit potentsiaali – vähemasti Euroopa tasandil või lähiregioonis – konkurentsivõimeline ja elujõuline olla. Regionaalarengu toetustel on kindlasti oma roll, kuid regionaalpoliitika abil teatud eripärasid arvestava tasakaalustatud arengu tagamine on märksa keerukam kui vaid raha laialijagamine. Seega peaks enne, kui hakata selleks raha juurde nõudma, olema parem plaan, kui on senimaani olnud. Samas oleks mõistlik teadvustada, et katsed püüda kogu maailmas toimuvat linnastumise protsessi siinmail rahakülviga peatada ei pruugi kuuluda reaalsuse valdkonda.

Ja mis kõige olulisem – me ei peaks tegelema mitte selle nimel, et võimalikult palju välisraha saada, vaid vastupidi – meil tuleks tegelda enda välisrahast võõrutamisega. Esimene samm sel teel võiks olla, et kuni me veel euroraha kasutame, tuleks see panna tõepoolest sinna, kus see annab tõuget ehk aitab meil edaspidi vaid omal jõul hakkama saada. Meie eesmärk peaks olema saavutada olukord, kus me mingit abi ei vaja.

Kui meil oleks kasutada vaid oma raha, tooks see meid kiiresti maa peale ja kainestaks – sunniks hindama oma mõtetes kriitiliselt kõike, millega riik praegu tegeleb, ja mõtlema läbi, mis on ka tegelikult vajalik.

Siin valik arvandmeid (NB! 2017. a oktoobrini kehtinud haldusjaotuse järgi):

•  Riigikontrolli analüüsi järgi oli Tallinn investeerimisvõimekuse poolest kinnisvara ruutmeetri kohta omavalitsuste seas alles 57. kohal 213st – kui Tallinnal on 1 m² korrastamiseks keskmiselt aastas 14 €, siis näiteks Illuka vallal 176 €, Pajusi vallal 104 € ja Keila linnal 43 €. Elaniku kohta oli Tallinna võimekus panustada aastas 44 €, Illukal 1343 €, Mäetagusel 715 € ja Pajusil 318 €.
• Tallinnal oli kinnisvara 1 352 406 m², millest 588 315 m² on kehvas seisus – sellest omakorda koolid 123 451 m² ja lasteaiad 157 846 m². Omavalitsuste seas oli Tallinn selle näitajaga (ca 44% kinnisvara ruutmeetritest on kehvas seisus) 139. kohal 213st. Elaniku kohta on Tallinnal kinnisvara vaid 3,2 m², mis on teiselt poolt Eesti üks optimaalsemaid näitajaid – sellega oli Tallinn omavalitsuste seas 16. kohal (213st vana haldusjaotuse omavalitsustest).
• Toetusi enda hoonete korrastamiseks on Tallinn viimase 10 aasta jooksul saanud kokku 27 428 950 €, millega ta jääb alla isegi Tartule, kellel on samas peaaegu 4 korda vähem kinnisvara. (Tartu on saanud toetust 32 211 815 €.) Toetuse ja kinnisvara netopinna (20 €/m²) suhte poolest oli Tallinn Eesti omavalitsuste seas alles 191. kohal 213st.
• Tallinn peab vajalikuks lammutada 31 hoonet (lammutamise maksumus 612 580 €), mille ruutmeetrite arv on kokku 16 047 m². Sellega on Tallinnas kõige rohkem lammutamist ootavat pinda, järgnesid Kohtla-Järve 10 740 m² ja Türi vald 7096 m².
• Valdav osa lasteaedadest, mis on kehvas seisus ja kus kasusaajate hulk on suurem ning mis ei ole üldse toetust saanud, on tegelikult Tallinna linna objektid – st 42 lasteaeda. Lisaks veel on sellised suure kasusaajate hulgaga, kehvas seisus ja toetuseta Tallinna 10 põhikooli, 8 algkooli, 3 gümnaasiumi, 2 kultuurimaja, 2 raamatukogu ja 2 noortekeskust.

Eelarve kujundamine on volikogu pädevuses ning selles seatakse prioriteedid. Samas, kui vaadata suurusjärkusid, ei ole olulist abi näiteks ka mõne üksiku enim kriitikat pälvinud 3–4-miljonilise kulutuse ümbersuunamisest, mis aitaks ehk terviklikult korrastada 3 lasteaeda aastas – Tallinna vajadus on aga korrastada kokku 99 amortiseerunud lasteaeda, rääkimata koolidest jms taristust.

Lisaks: riik pole vaatamata KOVide ootustele andnud kohalike maksude näol võimalust ise rohkem teenida. Tallinn oleks ka üks väheseid KOVe, kellel üldse olekski potentsiaali kohalikke makse rakendada.

* * *

Kümne aastaga on kõige rohkem toetusi eraldatud kohalike omavalitsuste koolihoonete (99,7 miljonit eurot ehk 29% kogu toetussummast), lasteaiahoonete (78 miljonit ehk 23%) ja rahvamajade (24,6 miljonit ehk 7%) korrastamiseks ja ehitamiseks.

Ajavahemikul 2007–2016 on kohalikud omavalitsused oma sotsiaalse taristu korrastamiseks saanud toetust 345 miljonit eurot. Toetustest 79% pärineb Euroopa Liidu ja muudest välisvahenditest (sh CO₂-kvoodimüük) ning 21% riigisisestest toetusmeetmetest.

Kui siiani on omavalitsused 80% toetustest saanud enda taristu parandamiseks eelkõige Euroopa Liidu fondidest, siis edaspidi see enam nii jätkuda ei saa. Euroopa Liidu toetusraha järgmisel eelarveperioodil 2020+ on prognooside järgi vähenemas. Seetõttu lasub edaspidi suurem koormus omavalitsuste endi eelarvel ning riigi toetustel. Viimaseid on siiski jaotatud viimase 10 aasta jooksul väikeste summadena, mistõttu on kolmandik toetusi saanud hoonetest ikka kehvas seisukorras. Ühelt poolt on nii omavalitsusele kui ka riigile selliste väikesemahuliste projektide menetlemine ebaproportsionaalselt ressursimahukas ning teisalt tekib kohati kummalisi näiteid olukordadest, kus toetust on eraldatud poole katuse rekonstrueerimiseks ja teine pool on hakanud läbi sadama või vahetatud aknad hoonel, mille hilisemal soojustamisel on selgunud, et uute akende tõttu nende ümbrust soojustada ei saagi.

Riigikontroll on teinud ettepaneku kaaluda suurima riigisisese investeeringutoetuse programmi mahu suurendamist ning sellest raha eraldamist vaid juhul, kui teenust pakkuvad hooned terviklikult korrastatakse.

Riigikontroll avaldas ülevaate „Euroopa Liidu ja muude taristutoetuste kasutamise probleemid kohalikes omavalitsustes“ mõned kuud tagasi ehk 2017. aasta detsembris.

• Postitatud: 19.02.2018 00:00
• Viimane muudatus: 19.10.2018 16:49
• Viimane ülevaatus: 19.10.2018 16:49