Soolise võrdõiguslikkuse mõistmine algab kodusest kasvatusest ja haridusest

Alar Karis | 12.08.2015 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Mul käis täna külas võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper, et arutada Riigikontrolli võimaluste üle auditeerida riigi soolise võrdõiguslikkuse poliitika tulemuslikkust.
Volinik avaldas muret asjaolu üle, et Eestis pole soolise võrdõiguslikkuse edendamine valitsustelt pälvinud olulist tähelepanu. Siiani pole valdkondlikku arengukava, tegevuskava, pole seatud selgeid riiklikke eesmärke, mis võimaldaksid hinnata selle poliitikavaldkonna tulemuslikkust. Samas on Eestil rahvusvaheliste konventsioonide, Euroopa Liidu õiguse ja riigisisese õiguse järgi kohustus soolist võrdõiguslikkust ja võrdset kohtlemist edendada.

Volinik tõi välja mitmed konkreetsed valdkonnad, kus oleks Eestis jõuliselt vaja võrdõiguslikkust edendada – näiteks naiste juurdepääs otsustustasandile ehk nende vähene osakaal juhtide hulgas. See ei tähenda tema kinnitusel aga seda, et kvalifikatsiooninõuded kuskile ära kaoks ja peaks hakkama ebakompetentseid kandidaate edutama ainuüksi seepärast, et nad on naised.
Ma saan voliniku murest aru, probleemid, mis ta välja tõi, on reaalsed ja konkreetsed – majanduslik ebavõrdus, sooline palgalõhe, samuti tööturu sooline segregatsioon. Maast madalast sisse harjutatud soorolli stereotüübid mõjutavad seda, et teatud tegevusaladel töötavad peamiselt mehed, teisal on ülekaalus naised. Samuti tõi võrdõigusvolinik esile suure erinevuse Eesti meeste ja naiste keskmise oodatava eluea vahel.
Võrdõigusvolinik palus mul kaaluda Riigikontrolli võimalusi erinevates auditites vaadelda ka soolise võrdõiguslikkuse edendamise komponenti.
Olen loomulikult nõus, et soolise võrdõiguslikkuse probleemidesse Eestis ei tohiks suhtuda üleolevalt ega neid ignoreerida, sest need eksisteerivad reaalselt. Samas on vaja riiklikul tasandil olukorra parandamiseks kavandatavad sammud hoolikalt läbi mõelda, sest vindi ülekeeramine võib viia teema naeruvääristamiseni. Eraldi soolise võrdõiguslikkuse arengukava olemasolu võib kahtlemata olla abiks, kuid ei ole iseenesest mingiks garantiiks, et valdkonnas ka reaalset midagi ära tehakse ja mõni probleem lahendatakse.
Kuna Riigikontroll ei sekku poliitikasse, on konkreetsete arengueesmärkide seadmine soolise võrdõiguslikkuse edendamisel selgelt poliitilise tasandi teema. Küll aga saab Riigikontroll auditeerida seatud eesmärkide täitmist. Kindlasti oleks oluline eri aspektidest analüüsida ka seda, kuidas soolise võrdõiguslikkuse edendamisega saaks tuua kasu Eesti majandusarengule. Riigikontroll on juba praegu mitmetes auditites uurinud tööturgu puudutavaid küsimusi. Soolistest teguritest lähtuva segregatsiooni mõju majandusele väärib kindlasti tähelepanu.
Kui aga tahta midagi muuta, siis soolise võrdõiguslikkuse probleemide lahendamisel hakkab kõik pihta kodusest kasvatusest ja haridusest, ning pidas väga oluliseks, et soolise võrdõiguslikkuse temaatikat teadvustatakse just hariduse sisu ja arengu kavandamisel. Selle n-ö haridusliku vundamendi rajamises saab kindlasti toetuda Haridus- ja Teadusministeeriumile eesotsas minister Jürgen Ligiga. Tema tööpõllul – koolides – vajab tasakaalustamist ka õpetajaskonna sooline jaotus.
Ka täna avaldatud Haridus- ja Teadusministeeriumi aastaanalüüs näitab, et üldhariduskoolides, kutsekoolides ja lasteaedades moodustavad õpetajaskonnast jätkuvalt enamiku naised. Koolieelsetes lasteasutustes on viimasel 7 aastal õpetajate hulgas mehi 1%, üldhariduskoolides 14% ja kutsekoolides 35–36%. 2014/15. õppeaastal töötab üldhariduskoolides 2041 meesõpetajat, mis moodustab kõigist üldhariduskoolide õpetajatest 14,2%. Analüüsis on kirjas, et saavutamaks elukestva õppe strateegia sihti aastaks 2020 – 25% üldhariduskoolide õpetajatest on mehed –, tuleb rakendada ulatuslikke meetmeid.

  • Postitatud: 12.08.2015 0:00
  • Viimane muudatus: 23.10.2018 15:11
  • Viimane ülevaatus: 23.10.2018 15:11

Riigikontroll

Veel uudiseid