Eesti ei saa endale lubada mugavuspositsiooni

Alar Karis | 25.01.2016 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Euroopa Liit on oma ajaloo suurimas, rändest tingitud kriisis. Paljuski on see kriis muutunud sedavõrd ulatuslikuks just viisi pärast, kuidas Euroopa on sellele reageerinud – tavapäraselt hilinenult ja tagantjärele.

Amnesty Internationali andmetel on praegu maailmas 19,5 miljonit põgenikku, kellest 1,45 miljonit vajaksid kohe ümberpaigutamist või -asustamist. Kogu sellest peaaegu 20 miljonist inimesest 86% paiknevad arengumaades (neist omakorda peaaegu kolmandik Aafrikas), mistõttu teistele arenenud riikidele ning Euroopale tervikuna on lahendada antud probleemi suhteliselt väikene osa. Eriti veel arvestades asjaolu, et kokku on maailmas inimesi, kes on olnud sunnitud erinevatel põhjustel maha jätma oma kodu, üle 50 miljoni.

Mugavuse, suutmatuse ja veel nii mõnegi muu põhjuse tõttu ei pööranud Euroopa Liit tervikuna ega selle liikmesriigid õigel ajal tähelepanu meid puudutavas kauguses tekkinud kriisikolletele. Nüüd ei ole nende kriiside puudutus Euroopas mitte ainut näha, vaid see on ka tunda. Samas on peaaegu aasta kulunud viljatutele debattidele ning toimida võivate lahenduste edasilükkamisele.

Eespool toodu veelkordne väljaütlemine ei tee Eestile kuidagi kahju ega ole mingil juhul Euroopa riikide esindajate solvamine, nagu on püüdnud mulle mõista anda üks juhtivpoliitik. Sest näpuga ei näita me ainult miljoni pagulasega Saksamaale, rohkem kui saja tuhande pagulasega Rootsile, kümnete tuhandetega Soomele ega kõigile neile riikidele, keda päevas tuhanded läbivad, vaid ka iseendale. Sest Eesti pole siin kuidagi eriline, pigem tüüpiline Euroopa riik – ka siin ei teadvustatud pikka aega, et rändekriis Euroopas sedavõrd teravalt esile võib tõusta. See on inimlikult ja poliitiliselt mõistetav – eks kõik loodavad, et ebameeldivad probleemid lahenevad iseenesest. Nii ei olulisustanud Eesti pikka aega signaale, et põgenike teemast pole pääsu ning varem või hiljem aktualiseerub põgenikekoorma jaotamise küsimus.

Eelmise aasta hiliskevadel tabaski ühiskonda ootamatult tõdemus, et Eesti ei olegi üksik saar keset Vaikset ookeani, vaid osa Euroopast koos kõige sellega kaasnevaga. Jõudis teadvusse, et riigi ja ühiskonna valmisolek rahvusvahelise kaitse taotlejate ja saanute vastuvõtu hüppeliseks kasvuks oli vähene ning tegevuskava nendega tegelemiseks tuli hakata koostama kiirkorras.

Tunnustust väärivad mitmed riigiasutused ja pagulasteemadega tegelevad kolmanda sektori organisatsioonid, kes on püüdnud olukorda parandada. Kuid nagu näitab ka hiljutine Riigikontrolli audit, on veel väga palju teha, et Eesti riik oleks suuteline täismahus täitma kohustusi, mida oleme endale võtnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusega ning rahvusvaheliste õigusaktidega.

Meid tabavaid probleeme süvendab ka asjaolu, et reageerime tihtipeale tagantjärele. See ei puuduta ainult põgenikekriisi, vaid ka muid teemasid. Ka Euroopa Liidus tuleks meil olla lahenduste otsimisel algusest peale kaasas ja aktiivselt panustada. Me ei tohiks lubada endale mugavpositsiooni, et hakkame mõtlema alles siis, kui tuleb välja midagi Eestit otseselt puudutavat, mis on juba jõudnud ettepaneku või eelnõu vormi. Väikeriigile on ülimalt oluline jälgida pidavalt maailmas, sealhulgas mujal Euroopas toimuvat, tähtsustada diplomaatilist teabe kogumist ja tegelda meid puudutavate teemadega proaktiivselt.

On vaja kujundada Eesti seisukohad rändedebatis Euroopa Liidu tasandil, sealhulgas nn Dublini määruse muutmise ja võimaliku ühtsema asüülipoliitika asjus. Meie riigil peavad olema oma selged ja põhistatud seisukohad ning pakkuda ka lahendused. Nagu mullu septembris teatavaks tehtud, töötab komisjon ühtse varjupaigasüsteemi loomise raames välja Dublini süsteemi reformi ja esitab 2016. aasta märtsiks sellekohase ettepaneku. Seda, et Dublini süsteem selle praeguses vormis ei ole enam toimiv ja vajab reformimist, on esile toonud mitmed siinsed asjatundjad oma käsitlustes (vt näiteks MTÜ Eesti Pagulasabi juhi Eero Jansoni ja migratsioonispetsialisti, Eesti esinduse Euroopa Liidu juures nõuniku Uku Särekanno artikleid portaalis poliitika.guru). Sama probleem on ka rahvusvaheliselt laialt arutamisel, alles mõned päevad tagasi käsitles teemat taas Financial Times, viidates komisjoni plaanile tulla välja Dublini süsteemist loobumise ideega. Nii võib alternatiiviks kujuneda näiteks püsiv kvoodimehhanism. Meie kodused reaktsioonid olid üsnagi etteaimatavad, mõni poliitik arvas, et tegu on suisa kuulujutuga ja mingit süsteemi muutmist ei tule. Siseministeeriumi kõrge ametnik ütles siiski, et Eesti ei toeta kehtivas süsteemis põhimõtteliste muudatuste tegemist, küll aga peame vajalikuks praktilisel tasandil tõstatunud väiksemaid probleeme ja takistusi hindamise käigus üle vaadata ning korrigeerida.

Rändekriisi lahenduse keskmes peaks olema muidugi eesmärk, et Euroopat ümbritsevatesse kriisikolletesse saabuks rahu ning inimesed, kes on olnud sunnitud põgenema, saaksid minna koju tagasi. Seepärast on oluline lisaks üksikute poliitikute ja ametnike vastakatele väljaütlemistele teada eelkõige seda, millised on Eesti valitsuse mõtted, kavad ja konkreetsed ettepanekud rahu saavutamiseks, ning kui mitte kriisi lahendamiseks, siis oluliseks leevendamiseks.

Et kiireid lahendusi paraku maailmas ei paista, ei ole globaalse reaalsusega kuigivõrd kooskõlas, et valitsus käsitleb olukorda, kus Euroopa rändekava alusel jaotakse laiali 160 000 inimest, neist 550 Eestisse, ühekordse juhtumina. Pigem tuleks nende esimeste sõjapagulaste vastuvõttu käsitleda pilootprojektina, et luua töötav püsimehhanism pagulastega toimetulekuks ja nende lõimimiseks Eesti ühiskonda. Erinevalt tavarändega viimasel kümnendil Eestisse tulnud mitmekümnest tuhandest inimesest tuleb nüüdsete pagulaste puhul arvestada oluliste kultuuriliste erisustega. Seepärast ei piisa nende käsitlemisest ühtmoodi tavarändajatega. Kriisipiirkonnast saabuvad inimesed, eriti lapsed, on eriliste vajadustega.

Eelmisel nädalal rõhutas ÜRO kõrgeim rändeametnik Peter Sutherland Bangladeshis esinedes, et asüüli vajavate pagulaste massiränne on paratamatu reaalsus, mida on võimatu peatada.

Seepärast saab olla peamiseks soovituseks valitsusele: töötada välja pikaajaline ja süsteemne rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid puudutav aktiivne poliitika ja tegevuskava. Selle kavaga peab kaasnema ka piisav inimjõud ja raha.

Uus reaalsus nõuab mitmekülgset kohanemisvõimet nii sisserändajatelt kui ka põliselanikelt. Loodusteadlasena võin kinnitada, et eluslooduses võimaldab kohanemine organismidel leida ja rakendada võimalikult optimaalset talitlusviisi ning toimida seeläbi erinevates keskkonnatingimustes. Kohanemisvõimel on tähtis roll nii liigi kui ka iga konkreetse organismi arengus ja igapäevases elus. Liigid, kes ei suuda kohaneda muutuvate tingimustega, on määratud hääbumisele ja siis hukule.

Sarnase arusaama võib üle kanda ka riigile ja ühiskonnale. Teatavasti on aga igasugusel kohanemisel piirid, olgu see siis organism või ühiskond, ning piiride ületamisel tekib paratamatult mingi talitluse häire või kahjustumine.

Nii saab ka Eesti pakkuda uut kodu vaid inimestele, kes tulevad rahuga ja soovivad saada osaks meie ühiskonnast, austada ja järgida Eesti põhiseadust ning selle väärtusi, siinset elulaadi ning anda oma panuse meie ühiskonna ja majanduse arengusse. Kes seda ei soovi, neil pole põhjust Eestisse tulla või siia jääda.

Põgeniketeemat tuleb käsitleda ausalt, asjatundlikult ning tasakaalukalt – siin tuleb ka paljudele põliselanikele kasuks oluliselt avardada oma arusaamu maailmas toimuvast, saada üle suletusest ning loobuda katsetest külvata maailma mitmekesisust vähe kogenud inimeste hulgas hirmu.

Seda, kuivõrd Eesti plaanid põgenikke vastu võtta ja neid lõimida ka tegelikkuses töötavad, saame näha alles siis, kui pagulased on kohal – siis saab selgeks, mida me ei ole ette näinud, samuti see, mida me asjata kartsime. Reaalne elu aitab meil siis oma vastuvõtusüsteeme häälestada. See, et Euroopa rändekava alusel on selle aasta alguseks ümber paigutatud vaid mõnisada inimest 160 000-st ning et oleme meile seni pakutud seitsme mehe ja ühe naise toimikutest puudulikule infole ja menetlusele viidates viis juba tagasi lükanud, ei saa olla aluseks, et mitte tõsiselt võtta vajadust olla valmis oluliselt suuremaks tulijate arvuks. Samuti tuleb lubamatuks pidada olukorda, kus tuhanded põgenikud surevad otsesõnu meie silme all, samas kui Euroopas kulutatakse miljardeid sisemisele piirikontrollile ja tõkete valmistamisele.

Riigikontroll plaanib erapooletu hindajana jälgida, kuidas on läinud auditis välja toodud probleemide lahendamine. Seda on lubanud teha ka peaminister.

  • Postitatud: 25.01.2016 0:00
  • Viimane muudatus: 23.10.2018 14:30
  • Viimane ülevaatus: 23.10.2018 14:30

Põgenikud Kosi saarel oma saatust ootamas.

Alar Karis

Lisamaterjalid

Dokumendid

Veel uudiseid