Keskkonnatasudest Narva dessandi taustal

Alar Karis | 9.03.2016 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Eesti keskkonnatasude süsteem on olulises osas välja kujunenud ning keskkonnatasude määrad on pidevalt kasvanud vastavalt ökomaksureformi põhimõtetele. Nende tasude eesmärk on vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. Nii kinnitab meile Keskkonnaministeeriumi koduleht. Valitsus otsustas eelmisel nädalal (03.03.2016) vähendada põlevkiviga seotud tasusid, et toetada raskes seisus põlevkivitööstust. Või nagu väljendas rahandusminister – et inimesed ei kaotaks tööd ja sektor suudaks madalate maailmaturuhindade tõttu tekkinud raske olukorra üle elada. Tundub igati mõistlik seisukoht. Taustaks on aga hea teada, kuidas on maailmaturuhinnad ja keskkonnatasud omavahel seotud. Milline on teiste riikide praktika? Kuidas selline valitsuse otsus mõjutab nende kohalike omavalitsuste rahastamist, kelle eelarve on paljus sõltunud keskkonnatasudest?

Palusin Riigikontrolli keskkonnaauditi meeskonnal seda endale selgitada.

Esmalt – mis tasudest on jutt?

Põlevkivitööstuse kontekstis jagunevad keskkonnatasud kaheks: saastetasud saasteainete keskkonda heitmise ja jäätmete ladestamise eest ning ressursitasud, mida tuleb maksta maavara kaevandamise õiguse ja vee-erikasutuse eest (vee pumpamine kaevandustest ja karjääridest).

Selgus, et nii saastetasud kui ka ressursitasud on Euroopa Liidu riikides seotud saastamise või ressursikasutuse mahuga ning ei põhine toodangu väärtusel. Selle poolest erinevad need näiteks tulumaksust või käibemaksust. Kuivõrd saaste- ja ressursitasude eesmärk on vähendada saastamist ning tõhustada ressursikasutust, ei tohiks need maksud juba olemuslikult olla sõltuvuses saastava ja ressursse kasutava toodangu hinnast. Keskkonnaministeeriumi keskkonnatasude büroo kinnitusel ei ole Euroopa Liidu riikides seni saastetasude puhul rakendatud nende sidumist mõne muutuvkomponendiga (nt nafta või gaasi maailmaturuhind). Seda seisukohta kinnitavad ka OECD andmebaasi andmed ELi liikmesriikides keskkonnamaksudele kehtestatud maksuerinevuste kohta.

Keskkonnatasude kehtestamisel on siiski lähtutud saastaja-maksab-printsiibist, mille kohaselt saastaja (ettevõte) maksab enda tekitatud saaste ja loodusressursi kasutamise eest ning mis peaks ettevõtetele andma tõuke rakendada puhtamat tehnoloogiat ning kasutada ressursse tõhusamalt.

Aga kui poliitik ütleb, kaitstes valitsuse otsust, et nii mitmeski Euroopa Liidu riigis on keskkonnatasud seotud mõne muutuvnäitajaga (nt nafta maailmaturu hinnaga)? Kas ta siis valetab? Siin tuleb väga täpselt vaadata, millest käib jutt.

Ressursikasutamise (kuid mitte saastetasude) sidumist nafta või gaasi maailmaturu hinnaga on tõepoolest kasutanud mitu ELi riiki. Näiteks Poola, Saksamaa, Holland. Muutuvkulusid on maksubaasi kindlaksmääramisel ELi riigid arvesse võtnud näiteks energiamaksude (peamiselt aktsiiside) kehtestamisel. Seejuures on suund olnud küll vastupidine Eesti valitsuse äsja vastu võetud otsusele: muutuvkulude arvestamise eesmärgiks on tagada energiatoodete tarbijale võimalikult ühtlane maksumäär ning samas riigile piisav sissetulek. Sellest tulenevalt on naftahinna alanemisel energiamaksu määr suurem ning naftahinna tõusmisel maksumäär väiksem. Seda võimalust on kasutanud näiteks Suurbritannia ning lühiajaliselt (2000–2002) Prantsusmaa.

Samas puudub  info, kas praegusel ajahetkel, mil nafta hind on madal, on saastetasu sidumist majandusnäitajatega rakendanud või kaalunud mõni teine Euroopa Liidu riik.

Küll on näiteid riikide kohta, kes on teinud muudatusi ressursikasutamise maksustamise põhimõtetes. Näiteks Poolas jõustus 2016. aasta algusest maksumuudatus, millega alates 2020. aastast peavad ettevõtted hakkama tasuma kahte uut maksu nafta ja gaasi kasutamise eest. Üks maks on seotud ettevõtte sissetulekutega ja teine maks on seotud ressursi väärtusega, mis põhineb nafta ja maagaasi maailmaturu hinnal.

Iirimaal tuldi nafta tootmise maksustamise süsteemi muutmise ettepanekuga välja 2014. aasta keskel. Kava kohaselt kehtestatakse nafta uurimisele ja tootmisele täiendav maks, mis sõltub naftavälja tootlikkusest/kasumlikkusest. Tegemist ei ole siiski maailmaturu hinnal põhineva maksuga.

Norra valitsus on aga praeguses madala naftahinna olukorras otsustanud, et nad ei toeta nafta- ja gaasitööstuse ettevõtteid ja usuvad muudesse leevendavatesse meetmetesse ning majanduse võimesse kohaneda muutunud olukorraga.

Ja lõpetuseks. Valitsuse kavandatav keskkonnatasude ja kaevandamisõiguse tasumäärade langetamine ei avalda kohalikele omavalitsustele täiendavat negatiivset mõju, sest valitsuse ettepanekus välja pakutud kaevandamisõiguse tasu puhul on välja pakutud tasumäär 0,275 eur/t. See raha laekuks täies ulatuses omavalitsustele. Plaanitud määr vastab praegu omavalitsustele keskkonnatasude seaduse kohaselt laekuvale tasumäärale (25% 2011. a kehtivast ressursitasust, mis on 0,275 eur/t).

Hetkel on nende probleemid hoopis mujal. Nimelt ei ole põlevkivi kaevandajad riigile maksnud tähtajaks kaevandamisõiguse tasu ning on tasu maksmise kokkuleppel Maksu- ja tolliametiga ajatanud. Seetõttu jäi näiteks Sonda vallal 2015. aastal saamata kaevandamisõiguse tasu ca 70 000 eurot. Makseid on ajatanud ka suurim eraomanikele kuuluv põlevkivitööstuse ettevõte VKG. Ajatamise tulemusena on Mäetaguse vallal jäänud käesolevaks hetkeks saamata ca 300 000 eurot. Vald kinnitas täna Riigikontrollile, et ei tea, millal see raha laekub ja kas üldse laekub. Kuigi omavalitsused on pöördunud riigi poole taotlusega, et riik maksaks neile seadusega ette nähtud osa kaevandatu eest ette nähtud ressursitasust ja deklareeritud saastetasust, siis on Maksu- ja tolliamet seisukohal, et riik ei saa seda teha ja raha laekub omavalitsustele siis, kui ettevõte on selle tasunud. Kas see on õiglane?

Mida iganes valitsus selles valdkonnas tulevikus otsustab – kasuks tuleb teadmine, et nii Euroopa Komisjon kui ka OECD toetavad jätkuvalt maksukoormuse vähendamist tööjõumaksude puhul ning suurendamist saaste-, energia- ja ressursikasutamise puhul. Euroopa Komisjon on selles valdkonnas eriti selgelt oma seisukohti väljendanud. Suund lähtub muu hulgas ka teadmisest, et üldise majanduskasvu saavutamiseks on keskkonnamaksud eriti heaks lahenduseks, sest on vähima negatiivse mõjuga tööhõivele ja majanduskasvule. Euroopa Komisjon on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et keskkonnamaksusid kasutatakse praegu keskkonnasõbraliku majanduskasvu saavutamiseks liiga vähe.

  • Postitatud: 9.03.2016 0:00
  • Viimane muudatus: 23.10.2018 14:04
  • Viimane ülevaatus: 23.10.2018 14:04

Tutvun siin Eesti Energia põlevkivikarjääriga. Oli väga huvitav. 2015

Riigikontroll

Lisamaterjalid

Välislinke

Veel uudiseid