Austatud istungi juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed

Tutvustan teile täna Riigikontrolli kaht aruannet, mis on piltlikult koondatud ühtede kaante vahele ja moodustavad parlamendi jaoks omamoodi mõttelise ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta. Nii nagu seda aastaid tehtud on. Käsitlen veel ka eraldi paari-kolme teemat, mis on auditeerimise käigus silma hakanud.

Teie laudadel või arvutites oleva aruande punase kaanega poolel on ülevaade, mis traditsiooniliselt käsitleb põhjalikumalt probleeme ühes või teises riigielu valdkonnas. Käesoleval aastal on teemaks Eesti elektrisüsteemi valikud ja järgmise kümnendi väljakutsed. Elektrist räägin aga pisut hiljem.

Esmalt pisut rahajuttu. Raporti sinise kaanega poolel on audit riigi 2022. aasta raamatupidamise aastaaruande kohta, mis käsitleb põhiliselt riigi raha ja tehinguid. Riigi majandusaasta aruandest rääkis äsja ka rahandusminister.

Saan ka sellel aastal Riigikogule kinnitada, et möödunud aasta riigi raamatupidamise aastaaruanne on olulises osas õige ehk see kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Sellel korral paraku ühe pretsedenditu „aga“-ga, mis on Riigikontrolli ajaloos esmakordne.

Nimelt – Riigikontroll ei saanud anda hinnangut Siseministeeriumi valitsemisala tööjõukulude summa õigsuse ega tööjõukulude eelarveraha kasutamise seaduslikkuse kohta. See raha hulk, mida ei olnud võimalik auditeerida, on üle 300 miljoni euro ja see moodustab ligikaudu 25% kogu keskvalitsuse tööjõukuludest.

Siseministeerium ei edastanud auditiks vajalikke personalikulude andmeid, tuues muu hulgas ettekäändeks, et sel moel oleks Riigikontrolli kätte võinud sattuda riigisaladusega kaitstud julgeolekuasutuste töötajate andmed. Riigi Tugiteenuste Keskuse andmebaasis, mida Riigikontroll auditeerimisel kasutab, riigisaladusega kaitstud ametikohtadel töötavate inimeste andmeid aga tegelikult ei ole. Ja isegi kui oleks, pole see samuti takistuseks, sest Riigikontrolli ametnikel on õigus audititoimingute tegemisel tutvuda ka riigisaladust sisaldavate teabekandjatega. Kõnealuses auditis ei olnud see Siseministeeriumi puhul vajalik ning riigisaladus ei puutu siinkohal üldse asjasse.

Siseministeeriumi tegevus on veelgi arusaamatum, kui võtta arvesse asjaolu, et Riigikontroll on auditeerinud eraldi nii Kaitsepolitseiametit kui ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevat Välisluureametit.

Ja veel – kuigi Siseministeerium põhjendas Riigikontrolli töö takistamist isikuandmete kaitse ettekäändega, ei võtnud ministeerium vaevaks seletada, miks ta venitas ka valitsemisala majandamiskulude ja investeeringute andmete edastamisega Riigikontrollile. Selle info saime ligi pooleaastase hilinemisega, alles auditi lõppjärgus. Auditeerimata jäänud personalikulude andmed eelmise aasta kohta saabusid aga lõpuks oktoobris.

Loodan, et tänavuse riigi majandusaasta aruande auditeerimine kulgeb tõrgeteta ning see juhtum Siseministeeriumiga jääb ajaloos nii esimeseks kui ka ühtlasi viimaseks. Siseministeeriumi kantslerilt saabus eelmise nädala lõpus ka kiri, mis annab teatud lootust, et Riigikontroll saab edaspidi kõik andmed, mida ta vajab. Nii nagu siseminister ja kantsler on lubanud ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil septembris, kui Riigikontrolli töö takistamist arutati.

Head Riigikogu liikmed!

Kirjeldatud juhtum on vaid üks, Riigikontrolli puudutav tahk riigiasutuste laienevast praktikast katta kinni ja peita täiesti tavalist teavet.

See teeb murelikuks, sest avaliku sektori avatus ning lahenduste lihtsus ja praktilisus erinevate riigielu küsimuste lahendamisel on olnud Eestile alates 1990ndatest aastatest omane. Vähemalt oleme soovinud ennast sellisena ette kujutada. Aga see tung ja hoiak on paraku kadumas. Kohati geomeetrilises progressioonis. Karikatuurseid näiteid selle kohta, kuidas dokumendid kaetakse pikkadeks aastateks asutusesisese kasutamise piirangu templiga, oleme päris palju kuulnud.

Oleme saanud isegi Riigikogu liikmetelt pöördumisi, kus soovitakse andmeid lepingute ja dokumentide kohta, millele ei ole Riigikogu liikmetele juurdepääsu antud. Arusaamatutel põhjustel.

See, et Riigikogu liikmele ei anta tööks vajalikku infot, on ennekuulmatu käitumine. Rõhutan – nagu olen kinnitanud ka vastuses Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele –, Riigikogu liikme õigus teavet saada toetub otseselt põhiseadusele. Riigikogu liikme puhul ei saa vastamisest keeldumise aluseks olla piirangud, mis on kehtestatud avalikkusele. Samas on ka Riigikogu liikme puhul oluline, et oleks tagatud selgelt nii õigus teabele ligi pääseda kui ka usalduse hoidmine.

Aga ka ajakirjanikud on väljendanud teinekord nõutust, kuidas täpselt ministeeriumile esitatavat andmepäringut sõnastada, et lõpuks ka küsitud info saada. Muidu saadetakse midagi muud.

Olen olnud korduvalt tunnistajaks olukordadele, kus Riigikogu komisjonis lepitakse ministeeriumide esindajaga kokku, et konkreetseks kuupäevaks esitatakse komisjoni soovitud materjalid, kuid lõpptulemusena ametnikud neid ei esita. See on käitumine, mida ma sellel ajal, kui veel haridusministeeriumis kantslerina töötasin, hästi ette ei kujutanud.

Või siis, eelmisel aastal, kui oli vaja vastata Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele koroona­vaktsiinide kohta, täpsustasime mõningaid vastuse olulisi asjaolusid Sotsiaalministeeriumiga. Riigikontroll sai vaktsiinilepinguid puudutava info kohta ministeeriumist tagasiside, et me ei tohiks teatud andmeid Riigikogu liikmele saadetavasse vastusesse panna, kuna need olla konfidentsiaalsed ning võivat kaasa tuua suisa rahvusvahelise probleemi ja kahjunõude. Samas oli Euroopa Kontrollikoda kõnealuse info mõni aeg varem samasuguses sõnastuses juba maailmale teatavaks teinud. Seda kuuldes leidis siis ka Sotsiaalministeerium, et võime soovitud andmed siiski Riigikogu liikmele saata. Aga esimene reaktsioon oli see, et ei või rääkida ja keegi teine ei või teada. On arusaamatu, kust see suhtumine küll tuleb.

Nii mõnegi asutuse ja ametniku jaoks näib ilmselt kindlam valik andmeid mitte jagada, sest jagamine tundub neile riskantsem. Info avaldamise hirmul võivad aga olla kriitilistel hetkedel rasked tagajärjed.

Hindasime käesoleval aastal valmisolekut täita riigi kaitsetegevuse kava. Ühe tulemusena selgus, et kuna ministeeriumide alamkavad on salajased, siis mitmed ministeeriumide allasutused või elutähtsate teenuste osutajad, kes peaksid riigikaitseliseks kriisiks valmistuma ja kriisi puhkedes kokkulepitud ülesandeid täitma, ei tea, mida neilt oodatakse, sest see on salajane. Ei tea, milleks nad peavad valmistuma, milleks valmis olema ning kuidas kriisi puhkedes oma ülesandeid eesmärgipäraselt täita? Absurdne olukord.

Riigikantselei ja ministeeriumid peavad leidma kiiresti viisi, kuidas edastada asutustele, kes riigikaitseülesandeid tegelikult ellu viivad, vajalikus üldistusastmes juurdepääsupiiranguga infot. Ilma ei saa. Vastutajatele ei saa jääda nende kohustused saladuseks.

Riigi kaitsetegevuse kava auditist ilmnes ka, et enamiku auditeeritud ministeeriumide valmisolekus – täita neile määratud riigikaitseülesandeid – on olulisi puudusi. Neist mitmete lahendamiseks ei ole tegelikult vaja lisaraha, vaid lihtsalt paremat koordineerimist ja koostööd. Kuna erinevate ministeeriumide riigikaitselise kriisi alamkavad on salajased, on Riigikantselei ainus, kellel tekib ülevaade valitsemisalade ühistest puudujääkidest ja kes saab neid kriisideks valmistumisel sisukalt toetada.

Head kuulajad!

Rahast. Euroopa Liidu ühiskassast saadava toetusraha kasutamise tempost rääkides tuli Riigikontrollil hiljuti nentida, et neli kuud enne tänavuse aasta lõppu ootas Euroopa Liidu lõppeva eelarveperioodi rahast väljamaksmist veel mitusada miljonit eurot. Rahandusministeeriumi ametnikud on Riigikogu erikomisjoni arutelul rõhutanud, et tegelikkuses olulist probleemi ei ole ja raha saab välja makstud, sest makseid saab teha veel ka järgmise aasta kevadeni, oluline on, et objektid valmiks, projektid lõpetataks tänavu. Loodan väga, et nii ka läheb.

Nii mõnigi kord tuuakse lohutuseks, et tegelikult meil ei lähe toetusraha kasutamisel üldse mitte halvasti – oleme Euroopa Liidu riikide seas raha kasutamise edukuselt viiendad. Arvan, et me võiksime olla pigem nagu epeevehkleja Kaido Kaaberma, kes ütles pärast neljandat kohta olümpiamängudel, et „neljas koht on jama“. Kaido Kaaberma neljas koht ei olnud jama, aga meie rahulolu viienda koha üle on küll jama.

Möönan, et taustsüsteem on oluline ning see näitab, et oleme võrreldes paljude teiste riikidega raha kasutamist paremini juhtinud. Aga selle viienda koha taga on tegelikult teadmine, et alates 2017. aastast on meil optimistlikult prognoositu ja kavandatuga võrreldes jäänud kasutamata ja majandusse toomata keskmiselt 318 miljonit eurot aastas.

See ei tähenda, et see raha kuskile oleks kadunud. Ei ole. Kuid hilinenud kasutamise ja edasilükkunud projektide tagajärjeks on see, et me saame perioodi lõpuks vahepealse kiire hinnatõusu tõttu sama raha eest vähem koolimaju, vähem tervisekeskusi, teid ja muud tarvilikku. See viivitus tähendab reaalset rahalist kahju, sest need objektid tuleb lõpuks ikkagi ehitada.

Teiste riikidega võrdlus on oluline, kuid võistlus ja võrdlus iseendaga on veel olulisem. Kui eelmisel rahastamisperioodil – 2007–2013 – oli kaheksanda rakendusaasta lõpuks kasutatud 89% toetussummadest, siis lõppeval rahastamisperioodil ehk 2014–2020 oli sama ajaga kasutatud 70% toetussummadest.

Muret süvendab toetusraha kasutusse võtmise tempo - oleme iga uue perioodi korral teinud kordades aeglasema stardi kui eelmistel perioodidel. Arvudes väljendub see nii – kui perioodil 2007–2013 oli esimese kolme aasta jooksul tehtud väljamakseid 13 protsendi ulatuses, perioodi 2014–2020 esimese kolme aasta jooksul 8 protsendi ulatuses, siis nüüd, aastal 2021 alanud perioodil, on tehtud esimese kahe aasta ja kümne kuuga väljamakseid 1,7 protsendi ulatuses. Üle-eelmine periood 13, eelmine 8, see periood 1,7. Rahas on see 60 miljonit eurot praeguseks perioodiks eraldatud 3,4 miljardist eurost. Jah, oma mõju on küllap olnud koroonakriisil ja muudel teguritel, kuid kasutussevõtu tempo on selgelt perioodide võrdluses paraku üha langenud.

Et kasutada maksimaalselt ära võimalusi Eesti majandusele tõuget anda, on viimane aeg tegeleda viivituste juurpõhjustega, bürokraatia vähendamise ja reeglistiku lihtsustamisega.

Austatud kuulajad!

Nüüd Eesti elektrisüsteemi valikutest. Aruandest on eelmisel nädalal avalikkuses palju juttu olnud ja seetõttu ei hakka ma seda uuesti ümber jutustama, vaid teen vaid paar rõhutust.

Riigikontrolli peamine sõnum on, et Eesti vajab konkreetset ja realistlikku vastust küsimusele, kuidas on tagatud, et meil oleks tulevikus kodu- ja ka äritarbijatel vajalikul hulgal, igal ajal ja ühtlasi ka vastuvõetava hinnaga elektrienergiat.

Tulevikuvalikute tegemisel vajab senisest palju suuremat tähelepanu elektrienergia hind. Eesti elektrisüsteemi operaatori Eleringi ülesanne on seni olnud jälgida vaid seda, et elektri tootmine ja tarbimine oleksid igal hetkel tasakaalus. Edaspidi peaks Kliimaministeerium energiapoliitika kujundamisel rohkem seisma ka selle eest, et lisaks elektrienergia piisavuse tagamisele oleks tähelepanu all ka elektrienergia hinnaaspekt.

Pikaajalist kokkulepet on vaja juhitavate tootmisvõimsuste, tuuleparkide ehitamise kiirendamise, elektri salvestamisvõimaluste laiendamise ning riigisiseste elektrivõrkude ja välisühenduste rajamise kohta. Valikuid ei ole lihtne teha, sest muutujaid on palju. Valikuid on erinevaid, igal neist omad plussid ja miinused. Olukorra muudab eriti komplitseerituks ka see, et erinevaid elektrisüsteemi osi ja valikuid tuleb vaadelda koosmõjus. Rääkides meretuuleenergiast, tuleb rääkida ka ühendustest. Rääkides taastuvenergiast, tuleb rääkida ka juhitavatest võimsustest ja investeeringutest elektrivõrku. Ja nii edasi ja nii edasi.

Valikute tegemisel tuleb leida tasakaalupunkt, sest kui me teeme midagi liiga palju, on tagajärjeks liiga kõrge elektrienergia hind. Ning kui teeme liiga vähe, on samuti tagajärjeks liiga kõrge elektrienergia hind.

Eesti peab oma asukoha ja julgeolekuolukorra tõttu olema valmis ka selleks, et mingi osa elektrisüsteemist võib rivist välja langeda, ja siis peab olema võimalik asendada süsteemi üks element teisega. See tähendab, et peab arvestama ka energiajulgeolekut tagavate täiendavate kuludega elektrisüsteemi arendamisel.

Energeetikaarendused on aja- ja rahamahukad. Otsuste tegemist nii võimaliku elektrinappuse kui ka äkiliste hinnatõusude riski maandamiseks pole võimalik edasi lükata. Selgem perspektiiv ja tegevuskava energeetika vallas on lisaks kodutarbijatele vajalikud ka majanduse, tööstuse, eriti suurtööstuse arengu jaoks.

Järgmisel nädalal avaldab Riigikontroll elektriteemalise arutelu toetamiseks veel ühe auditiaruande. Selle fookuses on lisaks elektrivõimsuste piisavusele ka Eesti elektrisüsteemi sünkroniseerimine Mandri-Euroopa sagedusalaga ning riigi ja elutähtsa teenuse osutajate – Eleringi, Enefit Poweri ja Elektrilevi – võimekus lahendada hädaolukorda, mille on põhjustanud elektriga varustamise katkemine.

Selle järel avaldame ilmselt veel detsembrikuus auditiaruande, mille fookuses on veelgi konkreetsemalt tuuleenergia olulisemad arengutakistused ja nendega tegelemine ning taastuvelektri tootmiseks vajaliku elektrivõrgu rajamine.

Lõpetuseks. Tulevikust rääkides.

Järgmistel aastatel kavandab Riigikontroll rohkem auditeid rohepöördega seonduvatel teemadel. Näiteks järgmisel aastal on plaanis lühiülevaade olmejäätmete ringlussevõtu eesmärkide täitmisest.

Eesti on endale võtnud rohepoliitikas ambitsioonikaid eesmärke, mis paljudes aspektides eeldavad sisuliselt mõne valdkonna ümberpööramist. Samal ajal ei ole me aastate jooksul hakkama saanud jäätmete sorteerimisega.

Rohkem kui kümme aastat tagasi võttis Eesti endale kohustuse, et aastaks 2025 läheb olmejäätmetest ringlusesse 55 protsenti ning aastaks 2035 koguni 65 protsenti. Aga eelmisel, 2022. aastal võeti olmejäätmeid ringlusesse kõigest ca 30% ja see on püsinud samal tasemel sellest ajast alates, kui rohkem kui kümme aastat tagasi riigile see kohustus võeti.

Trahvid lähenevad, aga trahvidest olulisemgi on teadmine, et me ei ole selle eksamiga aastate jooksul hakkama saanud. Aga samal ajal oleme eesmärke ja kohustusi üha juurde võtnud.

Ja kõige lõpuks – viimastel aastatel on minu aastakõnes juttu olnud ka riigieelarve arusaadavusest ning sellest, mis seotud tegevuspõhise eelarve päriselus rakendamisega.

Mul ei ole täna mitte midagi lisada sellele, mida ma varem olen välja toonud. Olukord on suures plaanis sama.

Aga järgmisel aastal umbes samal ajal siin teie ees olles loodan tutvustada aastaaruannet, mis on pühendatud just riigieelarve arusaadavusele ja tegevuspõhise eelarve rakendamisele. Siis ehk saab lõpuks ka avalikuks saladus, kuidas kasutatakse selle eelarveformaadi põhjal sadade ja sadade töötundide käigus loodavat tegevuspõhist juhtimisinfot, ning püüame üles leida ka need ametnikud, kes seda infot tegelikult kasutavad.

Tänan kuulamast!

Ühtlasi kasutan võimalust ja soovin kõigile ette head homset taassünni päeva, sest suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest siin saalis möödub homme 35 aastat.

• Postitatud: 15.11.2023 14:44
• Viimane muudatus: 19.11.2023 14:53
• Viimane ülevaatus: 19.11.2023 14:53