TALLINN, 11. juuni 2007 - Riigikontrolli hinnangul ei suuda Eesti 2010. aastaks tagada kõigis asulates piisavat reovee puhastust. Puhastamata jääv reovesi kahjustab loodust ja võib kaasa tuua inimeste haigestumise. Puhastamiskohustuse täitmata jätmise tõttu võib Euroopa Liit algatada Eesti suhtes rikkumismenetluse. Ka europrojektide toel pole reoveekäitlus jätkusuutlikult korraldatud, kuna vee- ja kanalisatsioonihinnas ei arvestata kõiki kulusid ning pole selge, kuidas toimub uute rajatiste edasine majandamine.

Suur osa maapiirkondade puhastusseadmeid ei tule reovee puhastamisega toime ja vajavad täiustamist või väljavahetamist. Amortiseerunud kanalisatsioonitorustike tõttu lekib reovett pinnasesse ning see võib tuua kaasa inimeste haigestumise ja veekogude kinnikasvamise liigse toitainete sisalduse tõttu.

Kogu Eesti territoorium on reostustundlik ala, kuna madalast pinnamoest tingitud vee aeglane vahetumine veekogudes soodustab toitainete liigset settimist. Ainult 37% Eesti pinnaveest moodustavad sellised veekogud, mille seisund ei ole ohustatud. Tööstuses ja olmes tekkiv heitvesi ning ka põllumajandus on aastate jooksul põhjustanud siseveekogude ja Läänemere reostumist ning ökoloogilise seisundi halvenemist.

Inimeste tervise kaitseks ja ka Euroopa Liidu keskkonnanõuete täitmiseks peab Eesti parandama nii joogi- kui ka reovee puhastamise kvaliteeti ja saavutama vee¬kogude ökoloogiliselt hea seisundi. 2010. aasta lõpuks tuleb reovesi kokku koguda ja puhastada kõigis asulates.
Veemajanduse infrastruktuuri ehitamiseks on võimalik taotleda suuremahulist toetust ELi Ühtekuuluvusfondist (ÜF).

Eestile Ühtekuuluvusfondist eraldatud raha kasutamine on olnud katsumuseks, sest kogemusi nii mahukate investeeringute algatamisel ja juhtimisel on vähe. Kuigi auditi käigus leiti veemajandusprojektide rahastamistaotlustes ja sektori üldises korralduses mitmeid olulisi puudusi, tunnustab Riigikontroll riigi tööd projektide kiirel käivitamisel.

Riigikontroll auditeeris riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste tegevust esimeste Ühtekuuluvusfondist rahastatud veemajandusprojektide käivitamisel Euroopa Liidu programmiperioodil 2004–2006. Auditi käigus hinnati kolme projekti – Läänesaarte, Matsalu ja Emajõe-Võhandu – ettevalmistamise ja käivitamise edukust ning nende toel arendatud veemajanduse jätkusuutlikkust. Audit hõlmas 63 omavalitsust ja 7 nende asutatud vee-ettevõtte tegevuspiirkonda.

Olulisemad järeldused

• Veemajanduse korrastamiseks kavandatakse liiga vähe raha. Keskkonnaministeeriumi hinnangul kulub kõigis asulates reoveekäitluse ELi nõuetega vastavusse viimiseks 2007.– 2013. a 18 miljardit krooni, praegu on aga sellel perioodil kavas kulutada veemajanduse ja jäätmekäitluse arendamiseks vaid 12 miljardit krooni (sh ÜFi, Eesti riigi ja omavalitsuste omafinantseering). Samuti lõpevad ÜFi teise programmiperioodi projektid liiga hilja selleks, et täita 2010. aastaks ELi asulareovee direktiivi nõuded.

• Projektide algatamisel on probleeme omavalitsuste kaasamisega. Kui omavalitsus pole mingil põhjusel huvitatud projektis osalemisest, siis ei ole Keskkonnaministeeriumil praegu mingit võimalust teda selleks kohustada. Mitmed omavalitsused ei saa projektis osaleda, kuna nende võimalus projekti kaasrahastada (sh laenu abil) on väga väike. Osa omavalitsustest oli projektis osalemiseks halvasti ette valmistunud, mh puudus ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamise kava.

• Nii projektide finantsanalüüsides kui ka tehnoloogilistes lahendustes on puudusi. Nõrgad taotlusmaterjalid ja segadus keskkonna¬mõju hindamisega pidurdasid projektide alustamist: taotluste läbivaatamine Euroopa Komisjoni venis ja langetatud rahastamisotsustes seati täiendavad tingimused, mida riigil enne raha eraldamist täita tuleb. Avastatud puuduste peamisteks põhjusteks olid ELi eelarveprotsessi pingeline ajakava projektide ettevalmistamisel ja vajalike eeluuringute puudumine. Riigikontrolli hinnangul oleks taotluste põhjalikum hindamine aidanud mitmeid puudusi ära hoida.

• Projektide venimisega kaasnenud ehitushindade kiire tõus on riigipoolse lisafinantseerimise vajadust suurendanud. Viimase paari aastaga on keskkonnasektori ehitushangete maksumus kallinenud keskmiselt 1,8 korda. Näiteks ületasid septembris 2006 toimunud ASi Matsalu Veevärk projekteerimis-ehitushanke pakkumised projekti eelarve võimalusi üle kahe korra. Hinnanguliselt tuleb käimasoleva kuue ÜFi projekti kallinemise kompenseerimiseks aastatel 2008–2011 leida lisaraha 2 miljardi krooni ulatuses. Kuna seda summat pole võimalik katta üksnes omavalitsuste omaosaluse suurendamisega ega KIKi eelarvest, siis tuleb projekte riigieelarvest toetada.

• Reoveekäitluse korraldus maapiirkondades ÜFi suurprojektide toel ei taga valdkonna jätkusuutlikkust, kuna vee- ja kanalisatsioonihinna määramisel ei arvestata kõiki kulusid. Selle tulemusena ei piisa tariifidega teenitavast tulust renoveerimiseks ja uuendamiseks tulevikus – ei nende rajatiste puhul, mis olid olemas enne Ühtekuuluvusfondi projekti, ega nende, mis ehitatakse projekti käigus. Nii võib kujuneda olukord, kus seadmete amortiseerumisel tuleb nende väljavahetamise kulud katta riigil, kuna omavalitsused ja vee-ettevõtted pole selleks vajalikku raha kogunud.

Vastates Riigikontrolli ettepanekule anda vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinna kinnitamise pädevus kohalike omavalitsuste volikogude asemel mõnele olemasolevale või selleks loodavale asutusele, kinnitas keskkonnaminister, et on algatamas seadusemuudatust, mille eesmärk on lahendada veehinna kehtestamisega seotud probleemid. Samas aga ei nõustu Eesti Linnade Liit veehinna kinnitamise pädevuse muutmisega. Eesti Linnade Liit näeb ohtu ka veehinna kallinemises ja juhib oma vastuses tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele, mis võivad kaasneda vee hinna tõstmisega.

• Auditeeritud vee-ettevõtted saavad rahuldaval tasemel hakkama veemajandusprojektide juhtimisega, kuid ükski neist pole välja töötanud nõuetekohast äriplaani, kuidas pärast projekti lõppemist tagatakse loodud ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemide edasine majandamine. Äriplaanide puudumise tõttu toetuvad vee-ettevõtted ÜFi projektitaotluse raames koostatud finantsanalüüsidele, mis Riigikontrolli hinnangul on sageli ebatäpsed. Seega võib rajatiste majandamine kujuneda tulevikus märgatavalt kulukamaks. Seni pole ka enamasti selge, kes hakkab pärast Ühtekuuluvusfondi projektide elluviimist seadmeid kasutama ja tarbijatele teenust osutama, samuti see, kas piirkonnas kehtestatakse ühtne või omavalitsuste kaupa erinev veehind.

Toomas Mattson
Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistus
Tel: 6400 777
GSM: 51 34900
E-post: [email protected]

• Postitatud: 11.06.2007 00:00
• Viimane muudatus: 15.09.2015 13:29
• Viimane ülevaatus: 15.09.2015 13:29