TALLINN, 4. november 2010 - Riigikontroll leidis äsja lõppenud auditis, et praegune puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamise süsteem ei toimi mõistlikult – see ei taga, et abi oleks igakülgne ja jõuaks nendeni, kes seda tegelikult vajavad. Samas kulub puuetega inimeste toetusteks ja töövõimetuspensionideks kokku üle kolme miljardi krooni aastas.

Puuetega inimeste toetamise süsteemi peamised puudused seisnevad Riigikontrolli hinnangul selles, et riik ei suuda igakülgselt inimeste puudest tulenevaid lisakulusid hinnata ning sellepärast võib toetusi makstes osale tegelik abi ravimite ja abivahendite näol kättesaamatuks jääda.

Kuna toetust ei maksta tehtud, vaid arvatavalt tehtavate lisakulutuste katteks, võib inimene raha kasutada muuks otstarbeks, kui riik mõelnud on. Näiteks ravimite või abivahendite asemel võib osta hoopis muud elamiseks hädatarvilikumana tunduvat.

Et riigil on väga keeruline puudest tulenevaid lisakulusid hinnata, on igati mõistetav, sest inimeste terviseseisund ja vajadused on väga erinevad. Ühele inimesele võib puudest tingitud lisakuluks osutuda eriliiki transpordi, teisele erinevate abivahendite, kolmandale kõrvalabi ja järelevalve jne vajadus. Sageli võivad lisakulusid põhjustada mitmed erinevad vajadused kombinatsioonis. Kuidas ja kui palju abi riik peab pakkuma, ei ole lihtne küsimus. Surve puude raskusastme määramiseks ja toetuste saamiseks toimetuleku eesmärgil on aga ülemäära suur.

Riigikontroll uuris, kas puudega inimesed on ostnud retseptiravimeid ja abivahendeid. Erilist tähelepanu pöörati tööealistele inimestele, sest nende puhul hinnatakse erinevate lisakulude olemasolu. Riigikontroll eeldas, et täpsem lisakulude tuvastamise süsteem tagab ka selle, et inimesed arvatavaid kulutusi teevad.

Audit näitas aga, et ligi kolmandik tööealistest puuetega inimestest, kellel oli üheks puudest tulenevaks lisakuluks hinnatud arvatav kulu ravimitele, polnud pea aasta jooksul ostnud mitte ühtegi retseptiravimit. Vaid 15,4% nendest puuetega inimestest, kellele oli puudest tulenevaks eeldatavaks lisakuluks määratud abivahendi soetamise või kasutamise kulu, oli ostnud abivahendeid.

Arvestades puuetega isikute suuremat ravimi- ja abivahendikulu, soovitas Riigikontroll sotsiaalministril muuta ravimite ja abivahendite kompenseerimise süsteemi, nii et riik võimaldaks puuetega isikutele vajalike ravimite ja abivahendite ostmist senisest soodsamalt. Riigikontroll soovitas sotsiaalministril analüüsida lisaks teiste earühmade (lapsed ja vanaduspensionärid) toetamise ja muude lisakulude kompenseerimise süsteemi ning kaaluda võimalust lõpetada puuetega isikutele igakuiste toetuste maksmine arvatavate lisakulude katteks.

Eestis on peaaegu 120 000 puudega inimest (sh lapsed). Puuetega inimeste arv on viimase üheksa aastaga kasvanud 38%. Samuti on aasta-aastalt kasvanud riigi kulutused puuetega inimeste toetamiseks: 2009. aastal kulus kõikidele puuetega inimeste sotsiaaltoetustele 716 miljonit, aasta varem oli see summa 662 miljonit. Puudega laste arv on püsinud aastate jooksul stabiilsena.

Puuetega isikute arv on suurenenud just pensioniealiste tõttu ning suureneb veelgi, kui võtta arvesse rahvastiku vananemist ja eakate osakaalu suurenemist. Ka puude määramise metoodika soodustab eakate sotsiaaltoetuste saajate arvu kasvu, kuna selle järgi on kõigil 65-aastastel ja vanematel suur tõenäosus saada vähemalt keskmine puue.

Riigikontrolör Mihkel Oviir ütles: „Tuleks kaaluda, kas on ikka mõistlik jätkata nende pisikeste toetuste maksmist, mida enamasti tegelikul otstarbel ehk puudega seotud kulude katteks ei kasutata, või hoopis pakkuda selle raha eest, mis kokku on väga suur summa, üle riigi puuetega inimestele vajalikke teenuseid.“

Töövõimetute inimeste toetamise süsteemi peamiseks puuduseks on Riigikontrolli hinnangul see, et süsteem ei motiveeri töövõime kaotanud inimesi tööturule tagasi pöörduma, kuna isikutele ei pakuta rehabiliteerivaid töö- ja tervishoiuteenuseid ning riik hindab inimese töövõimetust, mitte aga võimet teha muud tööd või õppida uus amet. Riik maksab töövõimetuspensionit ka neile, kelle sissetulek ei ole väike ja kes saavad end ise tööga edukalt ära elatada.

Riigikontrolli audit näitas, et kõikidest töövõimetuspensioni saajatest 60% ei teeninud samal ajal mitte mingit muud tulu – sisuliselt on nad riigi ülal pidada. Kõikidest osalise (40–90%) töövõimekaotusega töövõimetuspensionäridest teenis palgatulu ainult 35%. Samal ajal oli tulu teeninud ka 5% nendest, kelle töövõimekadu oli täielik.

Riigikontroll hindab kõrgelt seda, et 40% töövõimetuspensionäridest teenis töövõimetuspensioni saamise ajal tulu. Osalise töövõimekao puhul on tulu teenimine loomulik, sest töövõimetuspension peaks hüvitama selle tulu, mis seoses töövõime kaoga teenimata jääb. Kuigi valdaval osal tulu teeninud töövõimetuspensionäridest oli tulu väike, jäädes mõne tuhande krooni juurde, ulatus see 10%-l siiski üle Eesti keskmise. Kõrgeim palgatulu (brutopalk), mida töövõimetuspensionil oleku ajal vaadeldud 2009. aasta 11 kuu jooksul saadi, ulatus veidi üle miljoni krooni.

Riigikontroll soovitas sotsiaalministril kujundada püsiva töövõimetuse hindamise süsteem ümber selliselt, et ennekõike hinnatakse isiku töövõimet, mitte aga töövõime kadu. Loobumata põhimõttest, et võimalikult suur hulk töövõimetuspensionäre võiks olla tööga hõivatud, tuleks Riigikontrolli arvates kaaluda töövõimetuspensioni maksmise sidumist isiku samal ajal teenitud tuluga. Selleks peaks kehtestama tulumaksimumi, mille teenimisel kaob isikul õigus töövõimetuspensioni saada. Samal ajal tuleb luua töövõime kaotanud isikute tööalase rehabilitatsiooni programm, mis võimaldaks ümberõpet ja looks eeldused naasta tööturule.

Riigikontrollil on hea meel, et sotsiaalminister on lubanud lähiaastatel üle vaadata püsiva töövõimetuse tuvastamise protsessi ning võimaluse korral muuta seda nii, et töövõimetuse asemel hakatakse hindama töövõimekust. Muudatusega kaasnevalt lubas minister hinnata ka töövõimetuspensioni saamise tingimusi.

Töövõime kaotanud inimeste arv on kasvanud ca 44 000 inimeselt (2001. a) ca 78 000 inimeseni (2010. a) ehk 75% võrra, moodustades 5,7% rahvastikust. Suurenenud on ka riigi kulud: kui 2000. aastal kulus töövõimetuspensionäridele 663 miljonit, siis 2009. aastal juba 2,5 miljardit krooni.
Riigikontroll hindas auditi käigus, kas puuetega ja püsiva töövõimetusega inimeste toetamise süsteem on säästlik ning tagab selle, et toetatakse vaid neid inimesi, kelle puudest tulenevad lisakulud vajavad katmist või kes pole võimelised endale elatist teenima.

Taustaks süsteemi kohta

Alates 2008. aasta oktoobrist kehtib süsteem, kus puude tuvastamisel ja toetuse määramisel lähtutakse sellest, kas tegemist on laste ja vanaduspensionäridega või tööealistega. Tööealistele puuetega isikutele määratakse toetuse suurus, arvestades puudest tulenevaid lisakulusid, mis tuvastatakse puude määramise ekspertiisi käigus. Mida suuremad on arvestuslikud lisakulud, seda suurem on makstav toetus. Igakuise toetuse maksimum on 840 krooni. Vanaduspensioniealiste puudega isikute toetuse suurus sõltub puude raskusastmest, jäädes vahemikku 200–640 krooni. Toetuse suuruse määramiseks ei tehta kindlaks puudest tulenevate lisakulude suurust.

Püsiv töövõimekaotus tähendab seisundit, kus inimene on püsiva terviserikke tõttu kaotanud täielikult või osaliselt töövõime ega saa üldse või endises mahus tööga elatist teenida. Töövõime kaotus tehakse kindlaks püsiva töövõimetuse ekspertiisi käigus. Isikule võidakse määrata töövõime kaotus 10–100%. Alates 40% töövõime kaotusest tekib õigus töövõimetuspensionile, mille suurus sõltub töövõime kaotuse ulatusest, tasutud sotsiaalmaksu suurusest, vanusest ja pensionistaažist ning mille eesmärgiks on hüvitada isikule töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu. Alates 2004. aastast on töövõimetuspensionid tõusnud. 2009. aastal oli keskmine töövõimetuspension (töövõime kaotus 40–100%) 2703 krooni.
 

Toomas Mattson
Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja
+3726400777
+3725134900
[email protected]

• Postitatud: 04.11.2010 09:16
• Viimane muudatus: 21.08.2015 14:00
• Viimane ülevaatus: 21.08.2015 14:00