TALLINN, 7. detsember 2009 - Riigikontrolli hinnangul ei ole Eesti valitsusel olnud selget tahet ega ka kohast tegevuskava selleks, et piirata tekkivat kasvuhoonegaaside kogust, mida peetakse üheks kliima soojenemise kaasmõjuriks.

Ühinedes 2002. aastal nn Kyoto protokolliga, mille eesmärk on vähendada atmosfääri paisatavaid kasvuhoonegaase, nõustus Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendama 1990. aasta tasemega võrreldes 8%. Tegelikult olid protokolli allakirjutamise hetkeks Nõukogude majandussüsteemi kokkuvarisemise tõttu heitkogused juba ammu kahanenud ligi poole (hinnanguliselt 47 %) võrra, sest tööstustoodangu ning elektriekspordi vähenemise tõttu oli järsult vähemaks jäänud ka põlevkivi põletamine ja sellest tulenev kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine.

Äsja lõppenud audit näitab, et kuna Kyoto protokollis sätestatud eesmärk oli juba selle seadmise hetkel täidetud, ei asunudki riik kliimapoliitikaga tegelema – see jäi vähetähtsaks valdkonnaks, milles ükski minister pole aktiivsust üles näidanud.

Samas andis ilma midagi tegemata eesmärgi saavutamine Eestile kasvuhoonegaasidega kauplemises rahalise eelise, kuna üle jäänud saastekvooti oli võimalik müüa. Formaalsele eesmärgi täitmisele vaatamata on Eesti majandus endiselt väga süsinikurikas: elaniku kohta üks suurimaid saastajaid Euroopas.

Euroopa Liidu kliimapoliitika on teel järjest rangemate eesmärkide poole. Eesti jaoks tähendab see, et siin tekkivaid kasvuhoonegaase tuleb praeguse tasemega võrreldes vähendada. Seetõttu saab riigi ülesandeks suunata kogu protsessi selliselt, et investeeringud ja ümberkorraldused tooksid kasu keskkonnale ja parandaksid konkurentsivõimet.

Vähendamiskohustusest enam mõjutab Eestit, eelkõige siinset energiatootmist see, et kasvuhoonegaasidega kauplemise reeglid karmistuvad. Kui varem jagati kasvuhoonegaaside kvooti tasuta, siis alates aastast 2013 tuleb seda ostma hakata ja see muudab põlevkivist elektri tootmise kallimaks ning seega ELi avatud elektriturul vähem konkurentsivõimeliseks.

Täna Kopenhaagenis alanud ÜRO kliimakonverentsi eel on ministrid näidanud Eestit eeskujuliku rahvusvaheliste kliimakohustuste täitjana. Tegelikult on 2002. aastal koostatud riiklik kasvuhoonegaaside vähendamise programm vananenud ja ammu varjusurmas ning kuna valdav osa Eesti kasvuhoonegaasidest tekib elektritootmisest, kasvavad heitmed elektriekspordi suurenedes.

Uue strateegia koostamine on takerdunud, kuna pole suudetud hinnata, kui palju on seni rakendatud meetmete tulemusel saastekogused vähenenud, ega prognoosida tulevikus tekkida võivaid kasvuhoonegaaside koguseid. Ka ei pruugi kasvuhoonegaaside tekkekoguste arvestus olla täpne – Riigikontrolli hinnangul võivad kogused olla 30% tegelikust väiksemaks hinnatud.

Euroopa Liidus kasvuhoonegaasidega kauplemist on riik kasutanud ennekõike lühiajalise lisatulu tekitamiseks. Ajavahemikul 2005–2007 täitis riik Eesti Energia kvoodimüügitulu arvelt üle kahe miljardi krooniga riigieelarvet. See raha oleks katnud enam kui neljandiku Eesti Energia ühe uue keevkihtkatla ehitusest. Praegu kaalutakse põlevkivielektri konkurentsivõime säilitamiseks vajaliku investeeringuraha saamist börsilt.

Euroopa Liidus kasvuhoonegaasidega kauplemine on Euroopa Komisjoni hinnangul üks olulisemaid vahendeid heitkoguste vähendamiseks. Eesti Keskkonnaministeerium on aga heitmekvooti jaganud rohkem, kui ettevõtetel seda tegelikke heitmeid arvestades vaja oleks, kuid ei kauplemislubade ega ka õigusaktide kaudu pole neid suunatud kvoodimüügist saadud tulu kasutama saaste vähendamiseks.

Euroopa Komisjon polnud senise praktika jätkumisega nõus ega kinnitanud Eestile soovitud mahus kasvuhoonegaaside kvooti, mistõttu peavad ettevõtted nüüd oodatust poole väiksema kvoodikogusega hakkama saama. Otsusele järgnenud vaidlused tekitavad kauplejates ebakindlust ning kauplemissüsteemi kaasatud ettevõtted kannatavad riigi tegematajätmise tõttu.

Riigikontrolli hinnangul on kasvuhoonegaasidega kauplemise korralduses oluliseks probleemiks ka riigi puuduv kontroll kaubeldavate heitkoguste ühikute usaldusväärsuse üle: Keskkonnaministeeriumi haldusalas ei tõendata, kas ettevõtted esitavad oma heitkoguste kohta õigeid andmeid ega teeni kvoodimüügi arvelt õigustamatut tulu. Kauplemist käsitleva Euroopa Liidu direktiivi kohaselt ei tohiks kaubelda heitkoguste ühikutega, mis pole nõuetekohaselt tõendatud.

Lisaks Euroopa kauplemissüsteemile saavad riigid alates 2008. aastast kasvuhoonegaaside ühikutega kaubelda ka ülemaailmsel turul. Kyoto protokolli kauplemisühikute (AAU) müümise võimaluse asjus „ärkas“ Eesti valitsus alles pärast seda, kui Läti oli oma üleliigsed ühikud maha müünud. Müük aitaks riigil teenida miljardeid kroone, et investeerida keskkonnasaaste vähendamisse, kuid hilise startijana on riigi võimalused oma kauplemisühikutest lahti saada oluliselt vähenenud. Järgmise aasta riigieelarvesse on kavandatud AAU-de müügist tulu 500 miljonit krooni. Kliimapoliitika puudumise tõttu pole riigil praeguseni selget arusaama, kuidas kasutada saadavat raha kasvuhoonegaaside tekke piiramiseks.

Riigikontroll tegi ministeeriumitele mitmeid soovitusi kliimapoliitika juhtimise ning kasvuhoonegaaside koguste arvestamise ja kontrollimise valdkonnas. Keskkonnaminister, majandus- ja kommunikatsiooniminister ning põllumajandusminister olid Riigikontrolli soovitustega põhimõtteliselt nõus. Keskkonnaminister on kavandanud tegevusi, mille elluviimine aitaks märgatavalt parandada kliimapoliitika juhtimist. Samas on ministrite hinnangul oluliste alusuuringute tegemine raskendatud, kuna nende tellimiseks ei leita raha.

Riigikontroll auditeeris, kas riigi tegevus on olnud suunatud kasvuhoonegaaside koguste vähendamisele ning kas seeläbi aidatakse vältida kliima soojenemist.

Toomas Mattson
Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistus
Tel: 6400 777
Mob: 51 34900
E-post: [email protected]

• Postitatud: 07.12.2009 13:06
• Viimane muudatus: 10.11.2015 17:59
• Viimane ülevaatus: 10.11.2015 17:59