Riigikontroll soovitab uutele turbasoodele kaevandamislubade väljaandmise 20 aastaks peatada

Toomas Mattson | 20.07.2005 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

TALLINN, 20. juuli 2005 - Riigikontroll soovitab keskkonnaministril peatada aastani 2025 seni kaevandamata soodele uute kaevandamislubade väljaandmise, et suunata tootmist arvukatele mahajäetud, kuid ammendamata varuga aladele, et lõpetada turbaressursi raiskamine ja säästa looduslikke soid.

Kütteks ja elektri tootmiseks saab kasutada raba alumistes kihtides olevat hästilagunenud turvast. Viimastel aastatel on aga oluliselt rohkem kaevandatud raba pealmistes kihtides olevat vähelagunenud turvast, mida kasutatakse aianduses. Ettevõtjate huvi on kaevandada eelkõige vähelagunenud turvast, sest see läheb hästi kaubaks. Aiandusturba ekspordi mahult on Eesti maailmas 3.-4. kohal Saksamaa ja Kanada järel.

Keskkonnaministeeriumi välja antud lubade kohaselt võib turvast praegu kaevandada 19 500 hektaril. Sellele lisaks on Eestis umbes 8000 – 15 000 hektarit turbatootjate poolt mahajäetud alasid, kus on varasematel aastatel turvast kaevandatud, kuid mida pole seejärel korda tehtud ja kus tihtipeale on ka suur hulk turvast kaevandamata jäetud.

Ettevõtjad soovivad aga üha uusi ja uusi soid kuivendada, selle asemel et pooleldi kaevandatud mahajäetud aladel kütteturvast toota. Kui nn lillepotiturvas pealt ära kooritakse ja kui alumine kiht jääb kasutamata, läheb soo hukka. Üldjuhul ei hakka turbasammal kuivendatud ja kaevandatud aladel ise kasvama.

Turbakarjäärid jäetakse rekultiveerimata

Väljastatud on kaevanduslube, mille järgi ongi ettevõttel õigus kaevandada vaid soo pealmine nn lillepotiturba kiht ja kohustus jätta karjäär seisundisse, mis võimaldab hästilagunenud turba kaevandamist. Sellisel juhul pole ettevõtjal kohustust karjääri rekultiveerida, mistõttu on oht, et juhul kui ei leidu järgmist kaevandajat, jääbki ala pooleldi kaevandatud, rekultiveerimata kujul seisma.

Samuti on oht, et ka juhtudel, kui kaevandamisloa järgi on ettevõtjal õigus karjääri täielikuks ammendamiseks, ei pruugita seda alati teha. Põhjuseks võib olla see, et hästilagunenud turvast ei suudeta müüa või on selle müügist saadav tulu väiksem, kui vaid vähelagunenud aiandusturvast müües.

Kuna soo rekultiveerimise kulud on suured, võivad mõned ettevõtjad kaevandamise lõpetamise järel eelistada maksejõetusele viidates pankrotti minekut, mistõttu mahajäetud turbaväljade pindala suureneb tulevikus arvatavasti veelgi. Niimoodi aga raisatakse niigi piiratud turbaressurssi.

Riigikontroll soovitab valitsusel töötada välja rahastamisskeem turbakarjääride rekultiveerimise kulude katmiseks juhul, kui ettevõte muutub maksejõuetuks, näiteks luues selleks riikliku tagatisraha fondi või allfondi mõne olemasoleva finantsinstitutsiooni juurde. Teine võimalus on sisse seada kord, mille järgi turvast kaevandav ettevõte peab kaevandamisloa saamise eeltingimusena andma tagatise, et tal on nii palju raha, et ta suudab tulevikus ära kasutatud turbasoo ka rekultiveerida.

Mahajäetud rekultiveerimata turbatootmisalad põhjustavad jätkuvat keskkonnareostust ja suurt tuleohtu. Kuna rekultiveerimata alad on kuivendatud, hakkab allesjäänud turvas lagunema, haihtudes süsihappegaasina õhku. Esimese kümne aasta jooksul pärast kuivendamist laguneb iga hektari kohta 15–20 tonni turvast. Seejuures on õhku eralduv süsihappegaas oluline kliima soojenemist põhjustav tegur.

Kuivendatud soodest eralduva süsihappegaasi kogus ületab näiteks Eestis autoliiklusest eralduvat kogust hinnanguliselt umbes üheksa korda.

Edaspidi turba lagunemine aeglustub, kuid ei lakka enne, kui kogu turvas on lagunenud. Kõigil kuivendatud sooaladel haihtub Eestis kokku erinevatel andmetel 2,5–6 miljonit tonni turvast aastas. See tähendab, et aastas lastakse hukka minna üle kahe korra rohkem turvast, kui näiteks 2002. aastal üldse kaevandati. See on märkimisväärne turbavaru raiskamine.

Enamik mahajäetud tootmisaladest on riigi maadel. Kuigi mahajäetud ala korrastamine on maaomaniku kohustus, pole riigil seni täpsemat ülevaadet nende alade keskkonnakahjustuste tasemest ja jääkvaru seisundist – kas neid tuleks uuesti kaevandamisse suunata või korrastada.

Mahajäetud alade rekultiveerimiseks pole riik seni raha leidnud. Oma vastuses Riigikontrollile märkis ka keskkonnaminister selle probleemi olulisust ja lubas alustada mahajäetud turbatootmisalade revisjoniga.

Taastuv võis taastumatu loodusvara?

Valitsus on seni turvast käsitlenud taastuva loodusvarana, mida säästva arengu põhimõtete järgi ei tohi kasutada rohkem, kui seda juurde tekib. Turbavarude kasutamise aastaseks määraks on valitsus kehtestanud 2,78 miljonit tonni, millest päris kõike ei suudeta ära kaevandada. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi teadlaste 2005. aasta märtsis avaldatud arvestuste kohaselt toodavad kõik looduslikus seisundis sood kokku aastas juurde vaid 400 000 – 550 000 tonni turvast.
Neid teadlaste hinnanguid kasutusmääraga võrreldes selgub, et valitsus lubab kaevandada viis korda rohkem turvast, kui aastaga juurde kasvab. Ka tegeliku kaevandamisega on igal aastal juurdekasvu kahe- kuni kolmekordselt ületatud. Turbakaevandamise koormus on aga maakonniti erinev. Näiteks Saaremaal kaevandati 2002. aastal turvast 16 korda üle juurdekasvu, Harjumaal, Pärnumaal ja Võrumaal ületati kaevandamisega juurdekasvu viis korda.
Kui soovida, et turba kaevandamist jätkataks seni lubatud mahtudes, aga et see toimuks juurdekasvu piirides, peaks looduslähedases seisundis soode kogupindala olema 2,4 miljonit hektarit, mis oleks praegusest ligikaudu 7–9 korda rohkem ehk pool Eesti pindalast.
Kuna kaevandamismahud ületavad turba juurdekasvu, pole turbavaru kui taastuva loodusvara kasutamine praegu jätkusuutlikult korraldatud. Samas peab tulenevalt Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivist ja Riigikogus vastu võetud kütuse- ja energiamajanduse pikaajalisest arengukavast turvast käsitlema taastumatu energiaressursina ehk fossiilse kütusena, sest taastumatuna käsitletakse kõiki energiaallikaid, mis ei taastooda end saja aasta jooksul.
Ka turba taastumatu loodusvarana käsitlemine eeldaks otsustamist, kui kauaks peaks Eestis kaevandamiskõlblikku turbavaru jätkuma. Sellist otsust pole aga tehtud, samuti pole hinnatud, millisel otstarbel tuleks piiratud ressurssi kasutada. Sõltumata sellest, kas turvast nimetada taastuvaks või taastumatuks loodusvaraks, peab riik lubatud kasutusmäärad üle vaatama, vajaduse korral tegema täiendavaid uuringuid ning otsustama, kas üldse ja kui, siis millise intensiivsusega turbavarusid edaspidi kasutusele võtta tohib.
Riigikogu otsustas 2004. aasta lõpus kütuse- ja energiamajanduse riikliku arengukava heakskiitmisel, et uute turbaalade kuivendamine tuleks peatada kuni aastani 2025 ning seni tuleks kasutada ainult kuivendatud sooalade turvast. Seadustes pole aga seda seisukohta fikseeritud ja ettevalmistusi uute soode kasutusele võtmiseks ei ole seni peatatud. Riigikontroll rõhutab vajadust peatada lähemaks 20 aastaks uutele soodele turbakavandamislubade andmine, et kasutada ära mahajäetud ammendamata tootmisaladel olev turvas ja säästa kaevandamisest looduslikke soid.
Üks võimalus loodusvarade kasutamist reguleerida on kaevandamisõiguse maksustamine. Praegu maksavad ettevõtjad riigile 2,9 krooni iga hästilagunenud kütteturba tonni ja 4,6 krooni vähelagunenud aiandusturba tonni kaevandamise eest. Sellised tasumäärad on kujunenud ajalooliselt ja kehtestatud ilma, et oleks uuritud maksustamise mõju keskkonnale, majandusele ja sotsiaalsfäärile. Kuna maksumääradel ei ole mingeid aluspõhimõtteid, ei kasuta riik praegu kaevandamisõiguse tasu ka selleks, et kaevandamismahtusid reguleerida või kaevandamistegevust kindlatesse piirkondadesse suunata.
Keskkonnaministri vastusest Riigikontrolli auditi aruande eelnõule nähtub, et ministeerium tajub turbavaru probleemidega tegelemise vajalikkust. Ministri hinnangul on lähiaastatel vaja tellida veel teadusuuringuid turbavarude väljaselgitamiseks ning seejärel rakendada mitmesuguseid abinõusid varude säästliku kasutamise tagamiseks, sh muuta aastaseid kasutusmäärasid.

Keskkonnamõju hindamine

Turba kaevandamine põhjustab keskkonnale pöördumatuid kahjustusi. Kaevandamislubade väljaandmisel on sõltumata sellest, kas kaevandatakse puutumatus soos või võetakse uuesti kasutusele mahajäetud tootmisala, vaja enne lubade väljaandmise üle otsustamist planeeritava tegevuse keskkonnamõju hinnata.
Seadus on keskkonnamõju hindamist nõudnud alates 1. jaanuarist 2001. Kaevandamislubade väljaandmisel on keskkonnamõju hindamine kohustuslik, kui tootmisala on suurem kui 150 hektarit, kuid Riigikontroll tuvastas, et alati pole seda tehtud. Väiksemate kui 150 ha alade puhul on Keskkonnaministeeriumil ja keskkonnateenistustel tulnud iga kord langetada otsus, kas keskkonnamõju hindamine on vajalik. Hoolimata sellisest võimalusest pole seni alla 150 ha alade puhul keskkonnamõju hindamist ühelgi juhul nõutud. Samuti ei olnud mingeid keskkonnanõudeid sätestatud enamikus Riigikontrolli poolt analüüsitud kaevandamislubades. Ilma keskkonnamõju hindamiseta pole välistatud loodusväärtuslike soode hävitamine, pole selgitatud kohalike elanike arvamust kaevandamistegevuse suhtes ega töötatud välja ka meetmeid kaevandamise keskkonnamõju vähendamiseks. Riigikontroll leiab, et 150 hektari piir pole üldse põhjendatud, sest turba kaevandamisel on alati oluline keskkonnamõju, mida tuleks hinnata kõigi kaevandamis- ja vee erikasutuslubade väljaandmise käigus, sõltumata tootmisala pindalast. Nii oleks saanud ära hoida näiteks Ess-soo kohtuvaidlust, kus 100 ha alale jäeti keskkonnamõju hindamine tegemata ja mille kaevandamisse võtmise on praegu vaidlustanud kohalikud elanikud.

Taustainfo
Huvitavaid fakte turba kohta:

* Praegused Eesti turbarabad on tekkinud viimase 10 000 aasta jooksul.

* Eesti Geoloogiakeskuse andmetel on riiklikus maavarade registris arvel aktiivset ja passiivset turbavaru maardlates kokku 1614 miljonit tonni, millest 16% on vähelagunenud ja 84% hästilagunenud turvas. Enam kui 15 aastat tagasi tehtud soode revisjoni andmetel oli Eestis turba koguvaru 2365 miljonit tonni. Lähtuvalt turbavaru uurituse tasemest ei kantud kogu revisjoniga hinnatud varu riiklikusse maavarade registrisse.

* Soode revisjoni andmetel hõlmasid sood pisut üle miljoni hektari – see on üle viiendiku Eesti kogupindalast. Praegu on maavarade registris arvel 281 turbamaardlat, mille kogupindala on veidi väiksem revisjoni andmetest, kuna maardlana ei võeta arvele soid, mille pindala on alla 10 ha ja turbalasundi paksus alla 0,9 meetri.

* Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi hinnangul on looduslähedases seisundis soid alles 270 000 – 350 000 ha. See on revisjoni andmetega võrreldes umbes kolm korda vähem. Põhjuseks on see, et paljusid soid kuivendati eelmisel sajandil kaevandamiseks või metsanduslikel ja põllumajanduslikel eesmärkidel ning seetõttu pole need alad enam looduslikus seisundis ja seal ei toimu enam turba juurdekasvu.

* Looduslikus olekus sood (siirdesood, madalsood ja rabad) on liigiliselt väga mitmekesised. Kuna Euroopas on enamik selliseid märgalasid hävinud, on Eesti sood unikaalsed. Praegu on Eestis looduskaitse all 103 000 ha soid ehk ca 11% arvel olevate maardlate kogupindalast. Üldjuhul arvatakse looduskaitsealustele maadele jäävate maardlate maavarad passiivse varu hulka. Natura 2000 alade kaitse alla võtmisel suureneb kaitsealuste soode hulk hinnanguliselt 142 500 hektarini, kuid Natura aladele jäävaid turbavarusid pole seni passiivseks arvatud.

* Turbatootmine oli Eestis kõige intensiivsem 1970. ja 1980. aastatel, mil aastased kaevandamismahud küündisid kahe miljoni tonnini. 1990. aastate alguses lõpetati valdavalt turba kasutamine põllumajanduses ja vähenes ka turba kasutamine kütteks. Selle tulemusena vähenesid tootmismahud ja paljud avatud turbaväljad jäid kasutusest välja. Viimastel aastatel näitab turba tootmine taas kasvutendentsi.

Toomas Mattson
Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistus
Tel: 6400 777
GSM: 51 34900
E-post: toomas.mattson@riigikontroll.ee

  • Postitatud: 20.07.2005 0:00
  • Viimane muudatus: 22.09.2015 8:44
  • Viimane ülevaatus: 22.09.2015 8:44

Veel uudiseid