Möödunud aasta kevadel ütles haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et operatiivseteks otsusteks koolivõrgu kohta on ülehomme juba hilja. Nüüd, enam kui aasta hiljem, on sobilik aeg küsida, kas vajalikud otsused on tehtud ja uus koolivõrk paigas. Riigikontroll vaatles värskes auditis konkreetselt küll riigikoolidesse tehtud investeeringuid (enamik koole on omavalitsuste käes), kuid süsteemsed probleemid on sarnased kogu koolivõrgus ja neile on Riigikontroll varemgi tähelepanu juhtinud.
Unustame sageli, et muutuvas maailmas toimuv ongi üks põhjus, miks praeguse koolivõrgu suurus, selle arendamise põhimõtted, aga ka arusaam hariduse kvaliteedist vajaks ülevaatamist.

Hilja oli juba eile

Tunnustamist väärib, et haridus ja teadusministeerium (HTM) on mitme aasta vältel möönnud vajadust haridusreformi järele ning on asutud välja töötama arengukavu. Paraku on mitmeid neist ette valmistatud liiga kaua ja need on riigi teiste regionaalsete arenguplaanidega lõdvalt seotud.
Tegelikult oli hilja juba eile ning olulisi otsuseid tulnuks ette valmistama hakata üleeile. Riigikontroll hoiatas praeguse olukorra tekkimise eest juba ligi kümne aasta taguse auditi käigus, mille peamine järeldus oli, et haridussüsteemi piduriks on otsustamatus.

Riigikontrolli järeldused on kirjas ka 2004. aasta oktoobris Postimehes avaldatud loos: “Eesti hariduse sõlmprobleem on, et HTM ei ole kindlaks määranud koolide jätkusuutlikkuse kriteeriume, mis aitaksid selgeks teha, milline kool on suuteline tulevikus ellu jääma. Koolivõrk on läinud isearengu teed:  seda ei planeerita ega korrigeerita tsentraalselt. Kui ei suudeta ette arvestada, milline kool jääb tegutsema, püsib oht, et investeeritakse koolihoonetesse, kus mõne aasta pärast õppetööd enam ei toimu.”
Päevases õppevormis üldharidust omandavate õpilaste arv on viimase kümne aastaga vähenenud 58 000 võrra. See on sama palju kui 2012/2013. Õppeaastal Tallinnas, Tartus ja Pärnus üldhariduse omandajaid kokku.
Kui 2003 alanud õppeaastal omandas päevases õppevormis üldharidust ca 193 000 õpilast, siis kümme aastat hiljem oli neid vaid 135 000.
Märgatavalt suurenenud on selle ajaga vaid Harjumaal ja Tartumaal üldharidust omandavate õpilaste osa, kõikides teistes maakondades on õppijate osa vähenenud.
Õpilaste arvu ulatuslik vähenemine peaks kaasa tooma üldhariduskoolide ja õpetajate
koguarvu vähenemise. Paraku pole see toimunud vabatahtlikult ning praegune koolivõrk ei ole kohanenud õpilaste arvu muutusega. Kui õpilaste arv on kümnendiga vähenenud ligi kolmandiku, siis koolide arv vaid kuuendiku.
Liigne koolide arv põhjustab haridusvaldkonnas lisakulutusi. Ka liigsed koolid tuleb komplekteerida õpetajate ja muu vajaliku personaliga.
HTM prognoosis selle aastatuhande alguses, et aastaks 2008 on Eestis veidi üle 9000 õpetaja ametikoha. Tegelikkuses on see arv ligi 12 000 ehk veerandi võrra prognoositust rohkem.
2012. aastal oli üldhariduskoolides ühe õpetaja ametikoha kohta 12 õpilast. Võrdluseks olgu mainitud, et aastatuhande alguses oli suhe märksa kõrgem – ligi 16 õpilast ühe õpetaja ametikoha kohta.
Loomulikult võiks küsida, kas peakski vähenema. Vastus oleneb sellest, mida ühiskond piiratud rahaliste võimaluste juures soovib. Lõppkokkuvõttes saab poolest tosinast kartulist, paarist porgandist ja lihatükist keeta paar liitrit maitsvat ja rammusat suppi. Kuid soovi korral ka paarkümmend liitrit lahjat lurri.

Valeotsused on kallid

Riigikontrolli hinnangul on hariduse korraldus eelkõige riigi, mitte kohaliku elu küsimus. Samas on üldhariduse koolivõrku riigil ilma omavalitsuste toeta keeruline korrastada.
Kuid meie naabrite kogemus näitab, et see pole võimatu. Nii Läti kui ka Soome on viimase viie aasta jooksul sulgenud 15% oma üldhariduskoolidest. Läti puhul saab rääkida nii demograafilisest kui ka majanduslikust survest, kuid Soomes on see majanduslik otsus.
Riigikontrolli auditid on aga näidanud, et haridus- ja teadusministeeriumil puudub selge ning kokku lepitud arusaam, kui palju ja millises asukohas õppeasutusi hariduse andmiseks peaks olema.
Samas ei ole selge visiooni puudumine takistanud riiki aastatel 2007–2013 investeerida 300 miljonit eurot riigile kuuluvatesse üldhariduskoolidesse ja kutseõppeasutustesse.
Enamik investeeringurahast on jõudnud Eestisse Euroopa riikide kaudu, riigi enda tuludest on viimaste aastate jooksul koolivõrku investeeritud vähe (18%).
Koolihoonete korrastamisse investeerimine on iseenesest kindlasti vajalik ja mõistlik. Eelkõige peaksid investeeringud kohandama koolivõrku vähenenud õpilaste arvuga, suurendama hoonete kasutamise intensiivsust ning olema kooskõlas riigi regionaalsete arenguplaanidega.
Valeotsuste tegemine võib hiljem kalliks maksma minna, kuna investeeringurahaga juba korda seatud kooli on keerulisem ümber korraldada või leida selle uut rakendust.

Kobame pimeduses

Riigigümnaasiumihoonete korrastamiseks ja ehitamiseks on viimastel aastatel antud ELi tõukefondidest ning riigieelarvest Riigi Kinnisvara ASi kaudu suuri summasid.
HTM on käivitanud riigigümnaasiumide moodustamise. Lähtudes uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses toodud põhimõttest, moodustatakse vähemalt üks riigigümnaasium igasse maakonda.
Paraku ei ole lõpuni selge, kuidas toimub riigigümnaasiumide moodustamise üle otsustamine ning kui palju neid peaks riigis üldse olema.
Samuti tundub, et koolivõrku kujundaval haridus- ja teadusministril ning riigi haldusterritoriaalset tõmbekeskuste reformi ette valmistaval regionaalministril on kummalgi enda Eesti kaart ning ühise kaardi koostamiseks tuleks veel tööd teha.
Olukorras kus riigil endal investeerimiseks piisavalt raha ei jagu ning välistoetustena saadav raha on ühekordne, on oluline, et investeeritaks objektidesse, mis strateegilistes arengukavades seatud eesmärkide elluviimisele kõige enam kaasa aitavad.
Selleks et riik saaks öelda, et kujundatud on õpilaste arvu vähenemisega arvestav ja kvaliteetne koolivõrk, peab olema riigil avaldatud selge strateegia. Jääb üle oodata, et enne ELi rahastamisperioodi 2014–2020 investeeringuotsuste tegemist on avalikustatud riigi vajadustele vastavad koolivõrgu kavad kõikide haridustasemete tarbeks koos edasiste selgete investeerimiskavadega.
Koolivõrgu reform oleks vaja olnud ära teha muidugi juba üleeile, kuid parem hilja kui ülehomme