70 aastat tagasi ööl vastu 15. juunit sai Tartumaal Elva lähedal surmavalt haavata teenekas riigimees Karl Johannes Soonpää – tuntuim ohver Saksa okupatsiooni ajal Eestis kokkupõrgetes nõukogude partisanide või langevarjuritega.
Kõik oleks võinud tol 1944. aasta 14. juunil hoopis teisiti minna, kui Sultsi talus peetud suvepeo tuuris Karl Soonpää, tema onupoeg Osvald Kukk ja naabrimees Hermann Tikkop poleks jäänud hiliste tundideni metsakohinat võtma.
Öösel kella kahe-kolme paiku jooksis ootamatult meeste juurde Karli naine Antonie Soonpää, teatades, et põrkas vaevu saja sammu kaugusel peaaegu kokku kolme relvastatud partisaniga, kes liikusid metsa poole.

Püstoli ja kividega

Kolm meest jooksid osundatud suunda. Ainsana oli kuuelasuline püstol Tikkopil, kes otsejoones tormas üle kaerapõllu. Soonpää ja Kukk tegid väikese kõvera paremale, järgnedes mööda kraavi äärt, seejuures haaras Kukk pihku rusikasuuruse kruusakivi.
Mehed nägid langevarjureid hanereas liikumas 60−65 sammu kaugusel ja karjusid “Seis!”. Samal hetkel paukus Tikkopi relv. Parašütistid varjusid väikeses nõos ja 35−40 meetri pealt avasid käsirelvadest tule jooksjate pihta. Kõik kolm ründajat said peaaegu korraga pihta. Tikkop jõudis veel teha ühe lasu, siis varises ta kokku. Pole kahtlust, et Soonpää koos kaaslastega hindas oma võimalusi üle – ühe püstoli ja rusikasuuruse kiviga tormati jälitama kolme langevarjurit! Küllap oli oma osa ka tarvitatud tuliveel. Langevarjurid talitasid ainuvõimalikult, varjudes ning võttes ründajad lähidistantsilt tule alla.
Karl Soonpää sai kõigepealt puusast ja paremast käest haavata, kolmas lask tabas pead. Raskesti haavatud Soonpää leidsid kergemalt haavatud Osvald Kukk ja Antonie. Soonpää viidi veoautoga Elvasse, et sõita Tartusse Maarjamõisa haiglasse. Meelemärkusele tulemata ta veoautos oma abikaasa ja tütre silme all suri.
Järgmiseks korraldati metsades haarang, sest juhuslikult pidas Omakaitse samas piirkonnas õppepäeva. Appi tulid Hellenurmes asuva Saksa lennuväeüksuse mehed ning Tartu maakonna Omakaitse ja SD jahikomandod. Haarangul tabati vaid üks relvastamata väejooksik.

Karl Soonpää õppis Tartu Ülikoolis usuteadust, kui ta 1916. aasta suvel Tsaari-Venemaa sõjaväkke kutsuti. Temast tehti kiirendatud korras, vaid neljakuuse väljaõppega nooremohvitser. Ta sõdis kevadel 1917 rindel Lääne-Ukrainas, kus sai haavata. Soonpää saadeti paranema kodusesse Tartusse, kus puutus kokku Eesti rahvuslike väeosadega. Eesti Vabadussõja päevil teenis Soonpää 2. jalaväepolgus, tõustes leitnandiks. Ta osales mitmel luureretkel ja lahingus, sh Aidu lahingus, mis kuulub Vabadussõja nn murdelahingute hulka. Soonpää pälvis sõjas üles näidatud isikliku vapruse eest sõja järel II liigi 3. järgu Vabadusristi, võimaluse saada tasuta haridus ning talle eraldati asunikukrunt Luunja vallas.
Karl Soonpää lõpetas Tartu Ülikoolis põllumajandusteaduskonna, töötas agronoomina ja astus 1926. aastal poliitikasse Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koonduse kaudu, keda tavapäraselt kutsuti suupärase nimetusega Asunikud.
Soonpää valiti järjest kolme parlamendi koosseisu ning ta oli ühes valitsuses töö- ja hoolekandeminister ning teises kabinetis põllutööminister. Aastatel 1929–1940 oli Karl Soonpää Eesti Vabariigi riigikontrolör − tunduvalt kauem kui ükski tema kolmest eelkäijast.

Riigikontrolli algusaastad kulgesid üsna vaevaliselt: korduvalt muudeti asutuse struktuuri ja töökorda, püsis suur kaadrivoolavus, õiguslikud alused olid ebamäärased.
Egas asjata meenutatud 1930. aastal ilmunud leheartiklis, et üks esimesi riigikontrolöre oli ametisse valimise järel koguni Tartusse sõitnud, et ülikooli raamatukogus lähemalt uurida Riigikontrolli ülesandeid ja pädevust.
1920. aastal töötas Riigikontrollis 266 ametnikku ehk “wõeti ükskõik, kes ennast suutis ettepakkuda”.  1927. aastal moodustati Riigikontrollis tsiviil-, sõjaväe-, rahandus- ja teedeosakond, ning nii, nelja osakonnaga, tegutses Riigikontroll kuni 1940. Aasta suveni. Mitme koondamislaine järel jäi asutuses alles 122 töötajat. Karl Soonpää valiti Riigikogus ülekaalukalt riigikontrolöriks 26. juulil 1929.

Vapper ja töökas

34aastaselt riigikontrolöriks saanud Soonpää oli oma eelkäijatest noorem ja kiire süvenemisvõimega mees. Tema eestvedamisel ajakohastati asutuse tööd, täpsustati siseregulatsioone, töökorra muutmisega said vanemad kontrolörid juurde tegevusvabadust. 1931. aastal vähenes asutuse isikkoosseis 106 töötajani.
Tekkis tava anda järgmise aasta 20. jaanuariks välja nn punane raamat ehk Riigikontrolli tegevuse ülevaade ametiasutuste revideerimise tulemustest.
Riigikontrolli tööaruanne oli punaste kaantega, sellest ka raamatute üldtuntud nimetus. Aruandega tutvus parlamendi majanduskomisjon, mida neil aegadel nimetati riigi majapidamise komisjoniks.
1930. aastatel riigikontrolör omaette ülevaatega parlamendi ees ei esinenud – nagu on praegu tavaks, juba 1990. aastate algusest, aga harilikult võttis Soonpää Riigikogus sõna eelarve täitmise ja kassaaruande kinnitamise seaduseelnõu menetlemise käigus.

Karl Soonpää valiti parlamendis uuesti riigikontrolöriks juulis 1932. Neil aegadel töötas Riigikontroll üsna stabiilselt. Näiteks 1933.−1934. aastal tagandati Riigikontrolli avastatud väärnähete järel töölt 19 ametnikku ja 27 sai karistusi. Soonpää osales pea kõikidel valitsuse koosolekutel ja olles võrdlemisi hästi informeeritud ministrite (ministeeriumide) kavadest, andis aegsasti soovitusi.
1938. aasta algul jõustus Riigikontrolli seadus, mis asendas 1919. aastal vastu võetud ajutise Riigikontrolli seaduse, mida vahepeal oli korduvalt küll muudetud. Samuti muudeti arveseadust, mis sätestas riigikahjude selgitamist ja sissenõudmise korda.
Kui aprillis 1938 valiti Eesti Vabariigi presidendiks Konstantin Päts, saatis Soonpää talle paar päeva hiljem tagasiastumispalve, et riigijuhil oleksid vabad käed kõrgemate ametiisikute nimetamisel. Samal päeval kirjutas president avaldusele resolutsiooni: “Ei leia põhjust ettekandele käiku anda, sest praegu ametis olewal Riigikontrolöril on minu täielik usaldus. 26/IV 38 K. Päts.” Saadud kirjale kirjutas Soonpää omapoolse lühikese resolutsiooni: “Teadmiseks võtnud. 28. IV 1938.”

Elu pöördelistel aegadel 1940. aasta juunisündmuste eel siirdus Soonpää puhkusele, mille veetis tavapäraselt Elva lähedal Sultsi talus, mis sai ostetud 1935. aastal. 21. juunil oli Soonpää Tallinnas ning nägi pealt võimu ülevõtmist, mis meenutas talle 1917. aasta sündmusi. Karl Soonpää vabastati riigikontrolöri ametist 10. juulil 1940 ning ta sõitis uuesti Tartumaale. Soonpää õepoja Eero Agarmaa suuliste mälestuste kohaselt käis 1940. aasta juuli algul Sultsil Jaan Tõnisson – ta olevat koguni kiirustades taksoga tulnud –, et agiteerida Soonpääd osalema uue Riigivolikogu valimistel nn vastaskandidaadina  Eesti Töötava Rahva Liidu nimekirjale. Karl Soonpää loobus ettevõtmisest, pidades seda mõttetuks.

Kauaaegne riigitegelane pääses 1941. aasta juuniküüditamisest. Ta sai 14. juuni varahommikul tuttavatelt teada, et Elva raudteejaama on koondatud suur arv kahtlasi raudteevaguneid. Soonpää pages kodunt jalgrattaga. Pärastõunal lahkus talust tema abikaasa Antonie lastega. Karl Soonpää varjus koos mõne ümbruskonna mehega metsa. 22. juunil saadi teada Saksamaa sõjakäigust NSV Liidu vastu ja mehed varjasid end kuni sakslaste tulekuni 1941. a juulikuu keskel. Karl Soonpää poja Hennu (töötas sõja järel USAs füüsikaprofessorina) andmetel võeti langevarjurid kinni Elva vallas. Nälginud langevarjurid tulid tallu süüa otsima, sest üks neist tundis taluperemeest varasemast ajast. Viimane andis tulijatele süüa ning läks järgmisel päeval Tartusse, teatades kutsumata külalistest ametivõimudele. Järgnes haarang, mille käigus taluhoone lakas peitunud langevarjureid tulistati kuulipildujast. Nad andsid alla ja viidi seejärel Tartusse. Pole erilist kahtlust, et ülekuulamise järel langevarjurid hukati.

***

Karl Soonpää elukäik

• Sündis 2. märtsil 1895 Tartumaal Pangodi vallas.
• Suri 15. juunil 1944, maetud Elva kalmistule.

Haridus

• Tamsa algkool 1902−1903, Luke algkool 1904−1905.
•  Nõo kihelkonnakool 1906−1907.
• Tartu Aleksander I nim Gümnaasium 1908−1914, lõpetas hõbeaurahaga.
• Šamajevi stipendiumi toetusel õppis Tartu Ülikoolis usuteadust 1914−1916.
• Taškendi lipnikekooli lühendatud kursused 1916.
• Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond 1926, cum laude.

Töö

• Õpingute vahele jäi teenistus Vene ja Eesti Vabariigi sõjavägedes. Teenistust Vene väes hinnati Püha Anna ordeni IV järguga “Vahvuse eest”; Eesti Vabariigi valitsus andis Soonpääle Vabadusristi ning Tartu maavalitsus määras talle asunikukrundi.
•  Asunikkude-Riigirentnikkude Liidu Tartumaa põllumajanduslik nõuandja 1924−1925.
• Tartu maakonna agronoom 1925−1926.
•  III Riigikogu liige 1926−1929, ka IV ja V Riigikogu liige.
• Töö- ja hoolekandeminister Jaan Tõnissoni valitsuses, August Rei valitsuses põllutööminister.
• Riigikontrolör kuni 1940. aasta suveni.
• Põllumajandusliku kuukirja Uus Talu vastutav toimetaja 1929−1934.
• Kodijärve haridusseltsi Tõrvik esimees ja näitejuht 1920−1923.
•  Oli kuni 1941. aasta detsembrini Tartu Maavalitsuse põllumajandusosakonna juhataja, pärast seda taas talutööl. Kui moodustati põllumajandusjuhtide ametid, sai ta Elva põllumajandusjuhiks, seejärel Eesti Põllumajandusliidu Elva valla osakonna juhatajaks.

Küllo Arjakas