Kui inimesel ei ole kodus vett, sest majani pole tõmmatud veetrassi, lohutab teda vähe teadmine, et tema elupaigast saja meetri kaugusel maa all jookseb uhke jäme veetoru... See riigikontrolöri lausekatke loob pildi maaelanike valikutest. Jutt pole aga veest, vaid internetist.

2011. aasta 24. augustil oli Antslas tähtsate meeste hulk tavalisest suurem – kogu Eesti maapiirkondi kiire internetiga varustavast lairibavõrgust sai valmis esimene osa, mida olid avama tulnud minister ja paljud teised asjamehed. Tänavu oleks pidanud võrk valmis olema, kuid suurt veebikiirust lubava ettevõtmise lõpp hakkab paistma alles viie aasta pärast. Ootel on hinnanguliselt 160 000 kodu.

“Selle projektiga on saanud tööd juba kümned ettevõtted ja sajad inimesed – geodeedid, projekteerijad, ehitajad ja paljud teised,” ütles toona sel ajal majandus- ja kommunikatsiooniministriks olnud Juhan Parts. “Aga see kõik on alles algus, suurem töö seisab ees. Rajamist vajab veel ligi 6000 kilomeetrit võrku,” lisas ta.

Ootused ei täitu

Parts ei saanud 2011. aastal veel teada, et ootused ei täitu – praegu pole 6600 kilomeetri pikkusest EstWini (lühend ingliskeelsest väljendist Estonian Wideband Infrastructure Network, mis on Eesti lairiba baasvõrgu arendamise projekti nimetus – toim) valguskaablist maasse kaevatud pooltki.

Euroopa tõukefondidest pärit raha on kulunud 28 miljonit eurot ja kulub veel 41 miljonit. Seega on tegu tähelepanuväärse ettevõtmisega mitte ainult kulu suuruse poolest, vaid see on oluline kogu Eestile. Eriti maapiirkondades elavatele inimestele, sest just neile mõeldes hakati valguskaablit maasse kaevama.

EstWini projekti mõte on selles, et riigi eestvõttel jõuab valguskaabel kõikjale Eesti suurematesse punktidesse. See on nagu elutähtis arter, mis viib suures koguses verd kõikidesse kehaosadesse. Arterist edasi hargnevad peenikesed veresooned ehk sideoperaatorite veetud väiksemad kaablid, mobiilne internet, WiFi, Wimax vms.

Miks kaabel on hea?

Probleem on selles, et valguskaabel võib küll näiteks vallakeskusesse veetud olla, aga sideettevõtteil pole kasumlik kaablit edasi iga üksiku tarbijani viia. Lihtsam on pakkuda internetiühendust õhu kaudu, kuigi see on üldjuhul kaabliühendusest aeglasem ja tarbitaval andmesidemahul on piirang.

Kuidas see tarbijat mõjutab ja miks on kaabliga arvutisse jõudev netiühendus parem kui õhu kaudu leviv?

Helen Edasi (31) elab Läänemaal Saunja lahe ääres. Tema maja ääristab ühest küljest meri ning teistest mets ja kadakased karjamaad. Lähim naaber on umbes kahe kilomeetri kaugusel. 5–6 kilomeetrit eemal on endine Oru vallakeskus Linnamäe. Nüüd on see Lääne-Nigula valla osa. Linnamäe on viimane punkt, kuhu on jõudnud valguskaabel, mille otsast pakub kiire interneti teenust (40 Mbit/s) Elion. Ülikiiret internetiühendust (300 Mbit/s) sealkandis ei ole ja kodusel tavakasutajal üldjuhul selle järele vajadust polegi.

Helen Edasi sõnul uuris tema naabrimees mõne aasta eest, kas nende külla saaks Linnamäelt vedada kaabli, kuid selleks lootust ei antud. Kaabli vedamine on sideettevõttele väga kallis.

Nüüd kasutab Helen EMT mobiilset 4G-internetti, mille kiiruse üle ta ei kurda, kuigi kiirus võib väheneda, kui ümbruskonnas kasutab teenust veel suur hulk tarbijaid. Praegu seda muret pole, sest asustus on hõre.

“Kasutan internetti peamiselt uudiste lugemiseks, sõpradega suhtlemiseks ja siis, kui on vaja mingit infot otsida. See on kõik,” selgitas Helen Edasi.

Mobiilne internet on kodukasutuses piisava kiirusega, aga kui tarbija peaks kodus arvutis pidevalt televisiooni vaatama, pilte üles või alla laadima, videoid vaatama ning muud sellist tegema, siis netipulga andmemaht võib täis saada ning mahtu tuleb juurde osta või leppida väga aeglase veebiühendusega. Heleniga on seda juhtunud vaid üks kord. Kaabliühenduse korral aga mahupiirangut poleks ja ta võiks piiramatult veebiühenduses olla. Helen Edasi jaoks tuleb vahe sisse võimaluste piiratuses. Nimelt on tema kodumajal valvekaamerad, mis edastavad netipulga kaudu pilti turvafirmasse. Samuti maksab ta eraldi teleris telerisse jõudva pildi eest. Seega kasutab ta kolme teenust, mida kaabliga interneti puhul saaks tellida korraga ühelt teenusepakkujalt ja see oleks kokku odavam.

“Kõik arved kokku tuleb suur summa ühe kuu jaoks. Kui näiteks Elioni internet ja teler oleksid ühes lahenduses, siis arvan, et see summa oleks väiksem, kui igalt teenusepakkujalt eraldi võttes” arutles ta.

Riigikontroll on murelik

Eelnenud jutt on näitlikustamaks seda, mille kohta valmis sel teisipäeval Riigikontrolli audit.

Audit näitab, et kuigi valitsus plaanib lairiba baasvõrgu arendamise kaudu tagada kõigile Eesti inimestele aastaks 2020 ligipääsu kiirele internetiühendusele, ei pruugi see siiski oodatud ulatuses teoks saada. On jäänud läbi mõtlemata, kuidas kiire internetiühendus teha kättesaadavaks ka väljaspool kortermajade piirkondi ning väikese hulga tarbijatega paikades.

Infoühiskonna arengukava nägi 2009. aastal ette, et kõigil kodudel, ettevõtetel ja asutustel on võimalus liituda uue põlvkonna lairibavõrguga ning kasutada internetiühendust kiirusega 100 Mbit/s. Nüüdses, 2013. Aastal vähem ambitsioonikaks muudetud versioonis on seatud eesmärgiks, et aastaks 2020 on kiire internet kiirusega 30 Mbit/s kättesaadav kõigile Eesti inimestele ja ülikiiret internetti kiirusega üle 100 Mbit/s kasutab 60 protsenti elanikest. 2012. aastal oli viimaste osakaal kõigest 3,6 protsenti.

Riigikontroll ütleb auditis, et Euroopa Liidu toetuste abil rajatav lairiba baasvõrk on kavandatud nii, et see ei jääks 98 protsendist kodudest ja asutustest kaugemale kui 1,5 kilomeetrit. Algse plaani järgi pidi kogu Eesti olema lairibavõrguga kaetud juba aastaks 2015. Seni on valmis ehitatud 2800 km, kavas on kokku 6600 km kiiret võrku. Kava, millele on juba kulutatud 28 miljonit eurot ja kuhu kavandatakse panna veel 41 miljonit, tugines eeldusele, et sideettevõtted ehitavad ise baasvõrgust vajalikud ühendused lõpptarbijateni, investeerivad kaablitesse ja seadmetesse, mis ühendavad internetiteenuse lõpptarbijad lairiba baasvõrguga, või paigaldavad mobiilimastidele kiire interneti pakkumiseks vajalikud seadmed. Infoühiskonna arengukava koostajad ja heakskiitjad jätsid aga tähelepanuta asjaolu, et sideettevõtetel pole selget majanduslikku huvi ehitada tänapäevane valguskaablitel põhinev juurdepääsuvõrk välja isegi suuremate asulate eramajade piirkondades, rääkimata hajaasustatud kohtadest. Hinnanguliselt on selliseid kodusid Eestis umbes 160 000.

Interneti lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise investeeringute suuremahulist toetamist pole riik praegu kavandanud, vaid on näinud peamiselt ette, et tarbijad peavad ise internetiühenduse kojutoomise korraldama ja kinni maksma. Seetõttu on praegu hõredama asustusega ja eramajade piirkondades ainuke võimalus tarbida kiiret ja ülikiiret internetti siis, kui elanikud teevad investeeringud täies ulatuses ise või loovad selleks mitme majapidamise koostöös nn võrguühistu, mille kaudu on võimalik taotleda investeeringute tegemiseks lisaraha.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Telekommunikatsiooni Liidu uuringu järgi ulatuks ühe majapidamise rahaline panus võrgu ehitamisse eri mudelite korral 2500st kuni 11 000 euroni. Sellised summad aga ei ole väikesed ning hädavajalik on toetada juurdepääsuvõrkude ehitamist või anda majapidamistele selleks otstarbeks laenu.

Koostöö hea näide

Samas on ka näiteid, kus võrguühistu toimib edukalt, märgib Riigikontroll. Näiteks liitus Viljandimaal Suure-Jaani vallas asuv Rääka küla 2013. aasta alguses 2,5 kilomeetri kaugusele rajatud lairiba baasvõrguga, mille tulemusel said viis majapidamist optilise kaabli kaudu kiire interneti, kaabeltelevisiooni ja

telefoni.

Sideoperaator Elion projekteeris, külarahvas ostis kaabli, külaselts kaevas selle maasse, omavalitsus vormistas ehitusload ning toetas nõu ja jõuga. Igal majapidamisel tuli investeerida üle tuhande euro. Juhul kui elanikud ise ei oleks kaevetöid teinud ega kaablit paigaldanud, oleks summa olnud kaks korda suurem.

Külainimeste algatus on liikunud ka laiemalt omavalitsuse tasandile – Suure-Jaani vald korraldas 2014. aastal riigihanke, mille tulemusel ehitati koostöös sideettevõttega valguskaabliühendused kolme küla 29 majapidamisele ja praegu käib ettevalmistus uueks hankeks, et rajada juurdepääsuvõrk veel kuues külas ligi sajale majapidamisele.

Lairiba baasvõrgu arendamisest on seni kõige enam võitnud mobiilset internetti arendavad sideettevõtted, kes on saanud hakata inimestele pakkuma 4G-internetti. Praegu kasutavad lairiba baasvõrku kõige rohkem mobiilioperaatorid ja 4G-internet on tänu lairiba baasvõrgu arendamisele muutunud paljudele kättesaadavaks.

***

Euroopa arengukava nõuab

Aastal 2010 võeti vastu Euroopa digitaalarengu tegevuskava, millega seati liikmesriikidele järgmised lairibaühenduse eesmärgid:

• lairibaühenduse baasteenus peab olema kättesaadav kõigile ELi kodanikele aastaks 2013;
• 30 Mbit/s või kiirem internetiühendus peab olema kättesaadav 100 protsendile ELi kodanikest 2020. aastaks;
• üle 100 Mbit/s kiirusega internet peab olema kättesaadav 50 protsendile Euroopa kodumajapidamistest aastaks 2020.

Euroopa digitaalarengu tegevuskava vastuvõtmisega hakati Euroopa Liidu rahaga toetama lairibavõrkude rajamist maapiirkondadesse. Baasvõrku tohib rajada asulatesse, mille elanike arv on alla 10 000.

Allikas: Riigikontrolli audit

***

Mis on mis?

• Lairiba ühendus. Elektroonilise side meetod, mis võimaldab edastada andmeid kiiresti ning suures mahus. Tavaliselt kasutatakse lairibaühendusena kiudoptilisi ehk valguskaableid. Tänapäeval võimaldab see pakkuda internetiühendust kiirusega ka üle 100 Mbit/s. Riigikontrolli aruandes nimetatakse kiireks internetiks ühendusi kiirusega vähemalt 30 Mbit/s ja ülikiireks internetiks ühendusi kiirusega vähemalt 100 Mbit/s.
• Andmeva hetuskiirus. Ajaühikus arvutivõrgu kaudu ühest arvutist teise üle kantavate infoühikute hulk. Allalaadimiskiirus näitab võrgust arvutisse, ja üleslaadimiskiirus arvutist võrku ülekantavate infoühikute hulka.
• Turutõrkepiirkon d. Asula, kuhu internetiteenuse pakkujad pole valmis väikese tarbijaskonna tõttu juurdepääsuvõrku rajama.

***

Kuidas jõuab internet kodudesse ja asutustesse

• Lihtsustatud kujul võib öelda, et internet on andmete vahetamise keskkond. Andmevahetus toimub nii riigisiseselt, Eestist väljapoole kui ka väljastpoolt Eestisse, ehk piltlikult öeldes meie ise toodame andmeid, kasutame neid riigisiseselt, ekspordime neid teistesse riikidesse ja impordime andmeid teistelt.
• Andmete vahetamiseks kasutatakse eri tehnoloogiaid ja ühendusseadmeid. Rahvusvaheliseks andmevahetuseks on Eestil viis meresidekaablit Rootsi ja Soomega ning maismaakaablid Läti ja Venemaaga.
• Andmete vahetamise ehk internetiteenust pakuvad tarbijatele mitu sideettevõtet: ElionEttevõtted AS, Elisa Eesti AS jt. Et sideettevõte saaks internetiteenust müüa, vajab ta esmalt kaabelliine, mis ühendavad rahvusvahelised ühendused Eesti suuremate linnadega. Nendest liinidest moodustunud võrku nimetatakse magistraalvõrguks.
• Magistraalvõrk on praegu kahel ettevõttel: ASil Elion Ettevõtted ning ASil Televõrk. Selleks et toimiks linnadevaheline ja rahvusvaheline andmevahetus, tuleb praegu kõigil internetiteenuse pakkujatel rentida magistraalvõrgu kasutamist.
• Magistraalvõrgust hargnevad edasi asulatevahelised ning ka -sisesed kaablid, mis moodustavad nn baasvõrgu. Baasvõrk koosneb analoogselt magistraalvõrguga kiudoptilistest kaablitest, mis võimaldavad vahetada suuri andmehulki. ELi raha eest arendatava lairiba baasvõrgu omanik on põhiliselt Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutus (ELA SA).
• Baasvõrgu ühenduspunktidest omakorda hargnevad tarbijateni ühendused, mida nimetatakse juurdepääsuvõrkudeks. Juurdepääsuvõrk võib olla kas kaabliga (kiudoptiline, nn antenni- ehk koaksiaalkaabel, vaskkaabel) või ilma kaablita (mobiilne internet, WiFi, Wimax jm). Juurdepääsuvõrgud võivad kuuluda internetiteenust pakkuvatele sideettevõtetele või ka tarbijatele.

Allikas: Riigikontrolli audit