Riigikontroll tegi 2004. a teisel poolel auditi, et analüüsida kutsehariduse kvaliteedi probleemkohti, käsitledes nii haridus- ja teadusministeeriumi tegevust kui ka 12 kutsekoolis rakendatavaid tegelikke meetmeid. Et kutsehariduse väljund on suunatud tööturule, keskenduti kvaliteedi hindamisel ettevõtjate rahulolule ja kaasatusele.

2002. a tehtud Riigikontroll auditist saati on kutsehariduses toimunud positiivseid muudatusi: näiteks osaleb hulk koole kvaliteediauhinna projektis, ministeerium on jätkanud koolivõrgu korrastamist. Viimase auditi tulemusel võib öelda, et kutsehariduses toimuv on mitmepalgeline ja ministeeriumil koordineerijana veel palju teha, et kutseõppe kvaliteet muutuks ühtlasemaks ega sõltuks sedavõrd palju piirkonnast, koolist ja õpetatavast erialast.

Kvaliteet pole tagatud

Haridus- ja teadusministeerium rakendab kutsehariduse kvaliteedi tagamiseks mitut meedet. Riikliku järelevalve osatähtsus on aasta-aastalt kasvanud, erakoolid peavad perioodiliselt uuendama koolituslube, hiljuti lõppes riiklike kutsekoolide hindamine ühtsete kvaliteedikriteeriumide alusel. Terviklikku kvaliteeditagamist kutsehariduses siiski veel pole. Välja on töötamata akrediteerimissüsteem. Ministeerium kogub infot õpingute katkestajate ja pärast lõpetamist töötuks jääjate kohta lünklikult. Süsteemne pole ka ettevõtjate ootusi ja rahulolu koondav teave. Kutsekoolide nõukogud ei täida kohati seadust ja panustavad koolide arengusse erineval määral.
Kutsekoolide õpe peaks lähtuma riiklikest õppekavadest, mida ei ole aga suudetud juba ligi kümme aastat välja töötada. Vahepeal on loodud lisavõimalusi õppekavade sisukuse ja ajakohasuse tagamiseks, nagu kutseharidusstandard ja kutsestandardid. Samas on riiklike õppekavade valmimine veel kuni kolme aasta võrra edasi lükatud ja nende väljatöötamisele kavatsetakse kulutada veel viis miljonit krooni.
Riigikontroll soovitas haridus- ja teadusministrile töötada välja kutsehariduse terviklik kvaliteeditagamise süsteem, et oleks tagatud riiklik kvaliteedikontroll kõigi kutseõppeasutuste ja nende õppekavade üle. Et süsteem toimiks ja samas ei oleks dubleerimist, võiks kasutada järgmisi lahendusi.

• Seada sisse kutseõppeasutuste või õppekavade akrediteerimine.
• Kaaluda riiklike õppekavade vajalikkust. Kui need siiski välja töötada, siis teha seda mahus, mis lubaks neid kiiresti ajakohastada (nt muuta vastavalt kutsestandardite muutumisele).
• Seadustada eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse perioodiline kontroll, mis tagaks kõigi kutsekoolide õppekavade vastavuse kutseharidusstandardile, kutsestandarditele (ja riiklikele õppekavadele). Et tagada ühtlane kvaliteet ja võrdsed tingimused koolidele, sõltumata nende omandivormist, sätestada üks ja sama kontrolliintervall.
• Täpsustada koolinõukogu roll ja vastutus kutseõppeasutuse juhtimisel.
• Parandada andmekogumise kvaliteeti, et planeerida paremini koolitustellimust ja meetmeid õpingute katkestajate arvu vähendamiseks, ning luua regulaarne tagasisidesüsteem kutseõppeasutuste lõpetajate tööhõive ning ettevõtjate hinnangute ja ootuste kohta.
  
  Koolitustellimus ei täida ootusi
  
  Riik ei saa kutseharidusest tellitud erialadel piisavalt lõpetanuid. Üks põhjus on märkimisväärne hulk õpingute katkestajaid – viimastel aastatel ligi viiendik. Teine põhjus on kursuste alakomplekteeritus: õpilased ei soovi õppida kõiki erialasid, mille spetsialiste riik koostöös ettevõtjatega koolitustellimust kujundades soovib koolitada. Et kool on huvitatud pearahast, püüab ta seda konflikti lahendada. Väheatraktiivset eriala reklaamitakse atraktiivsema nimega või võetakse õpilasi lähedasele erialale, mille spetsialiste tööturul nii palju ei vajata, kuid mida õpilased soovivad õppida. Riigikontroll soovitas välistada eksitavate nimetustega erialade avamise ning täpsustada koolitustellimust või siis rakendada vastuvõttu laiematele erialadele, et koolid ei saaks õpetada välja spetsialiste, keda tööturul ei vajata.
  Ettevõtjad teavad kõige paremini, mida peaksid õpilased pärast kooli lõpetamist oskama. Peale selle, et ettevõtjate arvamust küsitakse koolitustellimuse koostamisel, nõutakse koolidelt ettevõtja arvamust iga õppekava puhul. Lisaks on kutsekoolidesse jõudnud kutsekvalifikatsioonieksamid, mis annavad võrreldavat ja üheselt mõistetavat infot sooritanu oskuste kohta. Riigikontroll soovitas järgmist.
• Korrastada õppekavade kooskõlastamise süsteemi: millised institutsioonid peavad õppekavale kooskõlastuse andma ja kuidas kaetakse kooskõlastusega seotud kulud ettevõtjatele-kutsealaliitudele.
• Jätkata kutsekvalifikatsioonieksamite integreerimist õppesse, ühitades kutsekooli lõpueksami võimalusel kutsekvalifikatsioonieksamiga, ja analüüsida selle sooritamata jätmise põhjusi.
  
  Õppepraktika osatähtsus erinev
  
  Kooliti erineb praktika osatähtsus ja ka praktikabaaside varustatus. Hoolimata eri tasemel varustatusest, rakendatakse praktikabaaside ristkasutust vähe. Ettevõttepraktika koha otsivad õpilased enamasti ise. Koolide järelevalve ettevõttepraktika üle ja ettevõtete tagasiside praktikal käinud õpilaste kohta on enamasti loid. Ettevõtjalt oodatakse sotsiaalset panust tema pedagoogilist tööd tasustamata. Riigikontroll soovitas järgmist.
• Sätestada kutseharidusstandardis ettevõtte- ja koolipraktika ligikaudne maht.
• Kehtestada nõuded kutsekoolide materiaalsele baasile kutsealade kaupa ning otsustada, mida harjutatakse koolis ja mida ettevõttes ehk mis tasemeni kooli baase arendada.
  q Kujundada seisukoht ettevõttepraktika rahastamises, et oleks üheselt selge, kas ettevõtjale tuleb ettevõttepraktikaga seotud kulud katta ja kes peavad seda tegema.
• Kaaluda üleminekut ettevõttepraktika sellisele korraldusele, mida senisest enam koordineeriks kool eesmärgiga anda kutseõpilastele kogemus eri profiiliga ettevõtetes.
  
  Kvalifitseeritud õpetajaid ei jätku
  
  Õpetajate kvalifikatsioon ja ajakohased praktilised oskused pole tagatud. Kutsekoolide õpetajaid on keeruline leida, mistõttu seal töötab ka pedagooge, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Õpetajate stazeerimine ettevõtetes ei ole piisav. Riigikontroll soovitas järgmist.
• Jätkata õpetajate kvalifikatsioonisüsteemi paindlikumaks muutmist, kaaludes lisavõimalusena nt kutsekvalifikatsioonieksami teinud spetsialistide oskuste arvestamist, näidistundide andmist jm. Arvestades, et kutsekoolid tunnetavad mahuka kutsepedagoogilise täienduskoolituse nõuet sageli liigse ja bürokraatlikuna, analüüsida selle sisu ja ümberkorraldamise võimalusi.
• Sätestada täpsemalt kutseõpetajate täiendusõpe: millise osa peaks sellest moodustama loengud, millise vaatlus, millise praktiline töö ettevõttes.
  
  Haridus- ja teadusminister nõustus Riigikontrolli ettepanekutega, tõdedes, et kutsehariduse kvaliteet vajab süsteemset parandamist. Ettepanekute rakendamise kava eraldi ei esitatud, sest see peaks sisalduma paljudes vastuvõtmist ootavates dokumentides: kutseharidusstandardis, kutseõppeasutuse seaduse muudatuse seaduses, "Kutseharidussüsteemi arengukavas aastateks 2005–2008". Andmekogumispuudustele oodatakse lahendust käivitatavast hariduse infosüsteemist, tähtaegu nimetamata; kompleksset kvaliteeditagamist, sh akrediteerimise aluseid, lubatakse aastaks 2007.