Saarlasest riigikontrolör Janar Holm võrdleb oma tööd ajakirjaniku omaga: peab olema piisavalt tüütu ja nügima, et asjad liikuma hakkaksid.

Jõulupühade ajal kodusaarel antud intervjuus tõdeb Janar Holm, et väga paljude probleemide lahendamisele aitaks kaasa pika vaate olemasolu. Paraku tuleb Eestis ette, et lahendamise asemel maetakse probleemid lõputute analüüside jada alla.

Milline oli aasta 2022 läbi riigikontrolöri pilgu?

Sõjast Ukrainas ei saa üle ega ümber, see puudutas ja puudutab ju meie riigi valikuid ja seda, millele raha kulub. Ja eelmisega seotud teemad, mis meid kõiki mõjutavad, on energeetikaküsimused ja inimeste toimetulek.

Kuidas tundub, kas meie elu on läinud rohkem selliseks, kus kontrolli on enam vaja kui varem?

Kui võrrelda näiteks 20 aasta taguse ajaga, mil Juhan Parts oli riigikontrolör, siis palju on muutunud. Näiteks see, et nüüd on väga palju infot avalikkusele, ka ajakirjanikele kättesaadav. Varem seda sellises mahus ei olnud ja oodati rohkem, et riigikontroll tuleb ja avastab, toob mõne paberi päevavalgele. Tänapäeval on kõik ajakirjanikud ja kodanikud samamoodi audiitorid ning pääsevad infole ligi. Tänapäeval on kõik ajakirjanikud ja kodanikud samamoodi audiitorid ning pääsevad infole ligi.

See on andnud riigikontrollile võimaluse pöörata fookus rohkem süsteemiaudititele. See tähendab, et me ei keskendu mitte niivõrd üksikküsimustele või üksikutele asutustele, vaid keskmes on pigem riigi erinevate süsteemide toimimine ja nende probleemid, süsteemsed mured ja hädad, millel on laiem mõju.

Kui info on avalik, siis ajakirjanike kajastamise ja ka kodanike endi uurimise tulemusena tekib juba eos eelarvamus enne, kui riigikontroll uurimagi hakkab. Kas teid ikkagi usaldatakse, sõltumata sellest, mida te siis avastate?

Usalduse suhtes ma olulisi probleeme ei näe. Sageli astutakse juurde ja nõutakse, et öelge teie, kui teie ütlete, siis ma usun. Tõepoolest, mitmed asjad, millega me välja oleme tulnud, on avalikkule ka juba varem teada olnud, küsimus on pigem detailsuses ja riigikontrolli kui sõltumatu hindaja-analüüsija kinnituses.

See, et näiteks neljarajalised teed valmis ei saa, on ju silmaga näha, aga küsimus on selles, mida lubati, mis graafikus on üldse realistlik neid teha ja mida selleks teha tuleks, et teed valmis saaks. Riigikontrolli eesmärk ei ole kedagi nahutada, vaid see, et asjad saaks toimima. Meie töö on olla piisavalt tüütu. See on ajakirjaniku tööga sarnane – nügida, et asjad saaks liikuma. Meil on aga võimalus rohkematesse dokumentidesse sügavuti sisse minna ja saame seda teha ka suurema põhjalikkusega, kui see ajasurve all olevatel ajakirjanikel nii mõnigi kord võimalik on.

Riigikontrolöri töövahend on peamiselt siis kriitika, sõna?

Tõesti, riigikontrolöri ja riigikontrolli võimalus end kuuldavaks teha on rääkida. Ja rääkida. Ja rääkida. Sageli küsitakse minult, et miks te ei karista kedagi, miks te ei sunni kedagi. Meenutan siis kõigile, et Eestis on valitud nn Westminsteri-tüüpi riigikontroll, mis on paljudes anglosaksi maades, ka Põhjamaades ning kus auditeeritakse, juhitakse tähelepanu, tehakse soovitusi, mõjutatakse sõnaga, autoriteediga. Lõuna-Euroopas on selliseid kohtu-tüüpi auditiasutusi, kus ka karistatakse. Eesti põhiseaduses ja riigikontrolli seaduses on valitud teistsugune tee ja ma arvan, et see on õige, see sobib meile hästi.

Rääkimisel on kuskil siiski piir. Kas riigikontrolör vahel ka ahastab, et kaua võib? Võtame kasvõi sellesama näite, et juba teab mitmendat korda on riigikontrolör riigikogu ees rääkinud, kuidas kodanikul ei ole võimalik keerulisest riigieelarvest aru saada.

Tuleb ette, aga ega ma väga naiivne ka enam ole. Selge on see, et on keerulisi probleeme, mille kiiresti lahendamiseks ei ole otsustajatel alati motivatsiooni. Ja paljusid probleeme ongi keeruline lahendada. Selge on see, et on keerulisi probleeme, mille kiiresti lahendamiseks ei ole otsustajatel alati motivatsiooni.

Pigem siis see, et ühel hetkel ei jaksa enam rääkida?

Seda valikut ei ole, kuigi mõnikord vahest tundun endale ka ise lihtsalt täieliku tüütusena, kui ma midagi järjekordselt räägin ja räägin. Ise mõtlen samal ajal, et kui keegi mulle sellisel viisil kogu aeg ühte ja sama räägiks, kuidas see siis kõrvalt paistaks.

Eks see ole aga osa sellest tööst ja seda tehakse täpselt samamoodi Soomes, Rootsis, Norras. Küsimus on alati selles, kas ühel hetkel jääb konks kuskile taha kinni ja kas midagi hakkab veerema. Üht-teist ajaga ikka muutub, isegi riigieelarve arusaadavusega on natuke paremaks läinud.

Saarlased olid hiljuti kimpus elektrivarustusega. Ühelt poolt on saarlased tagajalgadel, et liinidega on kehvasti. Elektrilevi omakorda ütleb, et pole kehvasti ning võrku investeerimisel vaadatakse erinevaid argumente. Kuidas see asi ära lahendada nii, et kõik saaksid asjadest üheselt aru?

Ma arvan, et kui kuskil on elekter ikka päevi maas, siis tuleb vähemalt möönda, et see ei ole normaalne. Või lepime siis Eestis kokku, et see ongi täiesti normaalne, et mitu päeva elektrit pole. Ma ei usu, et rahvas sellega nõus oleks.

Arvan, et Elektrilevi koos majandusministriga võiks minna valitsuskabinetti ja teha oma ettepanekud, kust alustada ja mida selleks tegema peab. Ja siin ei ole mõtet lihtsalt vehkida jutuga, et kui saaks kolm-neli miljardit, saaks probleemid kohe ära lahendada. Ja siin ei ole mõtet lihtsalt vehkida jutuga, et kui saaks kolm-neli miljardit, saaks probleemid kohe ära lahendada. Kohe ei lahene midagi. Kõik algab tegelikult väiksematest summadest ja sammudest ja eks neid on ka astutud. Rääkida tuleks realistlikult sellest, kui palju raha, aga ka tööjõudu, vajalike oskustega inimesi näiteks kümne aasta jooksul vaja on, et olukord oluliselt paremaks saaks.

Kuidas tundub, kas Eesti riigis on erinevate piirkondade rahastamine tasakaalus või Eesti ongi vaid Tallinn ja Harjumaa?

Paraku ei ole tasakaalus. Riigikontrolli analüüs näitas juba mitu aastat tagasi, et näiteks avalike esmateenuste – arstiabi, politsei, pääste jt – tuleviku mõttes on kogu Eesti väljaspool Harjumaad ja Tartumaad ääremaa ehk piirkond, kus korraga on ohus mitme esmateenuse pakkumine. Aga valdkonnad ja teemad on erinevad ja on siiski väga palju programme ja fonde, mida suunatakse väljapoole keskusi, ja see aitab pisut järele.

Samas pole ju valdadel raha, et programmidest saadava raha puhul omaosalust tasuda.

Jah, nüüd on veel eriti rasked aastad, kus omavalitsuste kulu energiale on suurem ja panustamise võimalus väheneb veelgi.

Riik ei saa ju kõikide murede lahendamist ainult omavalitsuste kaela lükata?

Tõsi, aga küsimus ei ole tihti ka enam rahas, vaid probleem on inimeste puuduses. Ka riigikontrolli aruanded näitavad, et perearste ei ole, politseinikud on pensioniealised, päästetöötajaid ei ole. Perearstide küsimust ei lahendagi tõesti enam riigieelarvega, et anname natuke raha järgmisest riigieelarvest. Arsti ju kellestki kahe aastaga ei saa, rääkimata vilunud arstist. Arstide puhul oleneb tänastest otsustest, kas kümne aasta pärast on olukord parem.

Oluline on saada pikem perspektiiv paika, kümme-kakskümmend aastat.

Aga isegi kui vajalike oskustega inimesi oleks võtta, on neid väga raske väiksematesse kohtadesse tööle saada. Meie auditist tuli välja, et näiteks perearstiabi valdkonnas ei soovi kümme aastat kestva perearstiõppe lõpetajad sageli töötada mujal kui Tallinnas, Tartus või Ida-Virumaal. Nii on.

Aga mida siis teha, et inimesed tagasi tuleksid? Selleks on ikkagi raha vaja.

Kõigepealt tuleks mõelda selle peale, kas on võimalik ka teenuseid ümber kujundada, ja küsida, milliseid teenuseid üldse riigina osutama peaksime. Ehk teisisõnu – tuleb selgusele jõuda, millega riik peab tegelema, millega ta võib tegeleda ning millega tegelemine tuleb lõpetada. Inimesi jääb meil vähemaks ja ega neid kuskilt juurde tuua ka pole, me lihtsalt olemegi nii väike riik. Ja selle riigiga, nende inimestega peame me toime tulema. Mis nüüd Saaremaad puudutab, siis siia on küll hulk inimesi tagasi pöördunud. Eestis on aga piirkondi, kus sedalaadi liikumist väga palju ei ole.

Hiljuti juhtus selline asi, et riik tõstis õpetajate palka järsult 24%, kuid omavalitsustel oli selle palgaga seotud veel teisigi tasusid. Selline otsus seadis omavalitsused omakorda väga raskesse seisu, mis järgmise aasta eelarvekärbetes palju kajastub. Võib aru saada, et valimiste valgus juba paistab, aga kas selline suhtumine on normaalne, et riik teeb otsuse ja omavalitsused vaadaku ise, kuidas saavad?

See on omavalitsuste autonoomia küsimus, millest on palju juttu olnud, aga võiks ka selles asjas tegusid rohkem olla. Hiljuti tulime välja aruandega, kus juhtisime tähelepanu sellele, et nii-öelda sildiga raha, mille puhul riik praegu ette kirjutab, milleks seda kasutada tohib, tuleks omavalitsuste kätte anda ja iga omavalitsus saaks ise kasutada seda raha nii, nagu ta õigeks peab.

Otsus riigi poolt õpetaja palka tõsta pani kohalikud omavalitsused sundseisu selles mõttes, kuidas nad nüüd oma rahakoti üle teistes valdkondades otsustama peavad. Õpetajate palgatõusu vastu on kindlasti vähesed, aga selliseid sundolukordi, kus kohalik omavalitsus peab riigi otsuste tagajärjena tegema automaatseid rahastamisotsuseid teistes valdkondades, on kindlasti mõistlik vältida.

Kindlasti pole keegi vastu, aga kas peab siis nii järsku ja palju korraga?

Minu meelest on see teema, mida on kohane arutada siis, kui kohalikud omavalitsused ja riik peavad enne riigieelarve vastuvõtmist läbirääkimisi, ja eks see on koht, kus peaks palju selgemalt rääkima. Probleemid, mis on, tuleb välja tuua võimalikult varakult.

Hiljuti ütlesite sõna sekka valitsuse katuserahade jagamisel, et kõik summad peavad ikka tulema õige rea pealt. Kuidas see eksimus siis nüüd niimoodi juhtuda sai, valitsuses peaksid olema teadjad inimesed?

Võta nüüd kinni. Juhtisin tähelepanu, et niimoodi tõepoolest ei saa. Ei kujuta ju ette, et kui lasteaiaõpetajate palk teeb muret näiteks keskkonnaministeeriumile või kaitseministeeriumile, siis eraldaksid nad oma ministeeriumide eelarvest omavalitsustele raha lasteaiaõpetaja palga jaoks. Riigi juhtimine on just selleks korrastatud ja valdkonnad jaotatud, et vastutus oleks selge.

Teine küsimus, mis on katuserahadega seotud ja mida õiguslikult reguleeritud ei ole, on see, et kas on iseenesest üldse õige raha niimoodi jagada, et kõigil ei ole selle raha taotlemiseks võrdset juurdepääsu, vaid ainult neil, keda siis peetakse ühel või teisel põhjusel paremaks esitada. Ka riigikontroll on alati õigemaks pidanud, et oleks selgete reeglitega avatud voor, kus kõigil oleks võimalik sellele rahale kandideerida.

Eestis arutletakse selle üle, kas meie poliitika on läinud kuidagi toetustepõhiseks ja kodanikud sõltuvad väga palju toetustest.

Küsimus on selles, et kaua niimoodi saab jätkata, kauaks seda raha jätkub ja millal lagi ette tuleb. Meil on praegu ju lisaks oma tavapäraste funktsioonide täitmisele mitu kriisi käimas, igale poole on raha vaja. Riigikontroll on murelikult küsinud, kas me ei ole juba ehitamas riiki, mida me ei suuda ülal pidada. Riiki, kus me näeme, kuidas suutlikkus täita tuumikfunktsioone, milleks ongi ju tegelikult näiteks meditsiin, sisejulgeolek, haridus, juba halveneb, aga samas tuleb uusi toetusi muudkui juurde. Üks või teine toetus võib ju vajalik olla, aga siin tuleks iga kord väga tõsiselt mõelda, sest meie kõigi ühine rahakott pole põhjatu.

Riigikontroll ei saa poliitiliste eesmärkide kohta hinnanguid anda, aga kui tulevad valimised, siis tekivad poliitilistesse kavadesse paraku ühe uued ja uued asjad ja need nõuavad jälle raha. Korra peaks natuke ikkagi mõtisklema – nagu ma ka enne ütlesin –, mis on need asjad, millega riik peaks tegelema, millega võib tegeleda ja millega ta ei tohikski tegeleda. Keskenduda esmavajadustele. Ja kui raha on üle, siis võib ju ka muuga tegeleda. Selle peale saab alati küsida, et mis see esmane siis on? See tuleb kokku leppida, aga arvan, et tuumikfunktsioonid on selgelt määratletavad ja need peaksid esmajärjekorras toimima. Alles siis tuleb kõik muu.

Erinevate objektide valmimised venivad. Riigikontroll on Rail Balticu kohta öelnud, et see tuleks vähemalt valmis teha, kuna sellega on nii kaugele juba mindud. Kas suure väina püsiühenduse teemaga tuleks ka edasi minna, seda on ju lõpmatuseni uuritud?

Nojah, minu jaoks, kes ma Saaremaal aeg-ajalt käin, oleks mõnus, kui kodusaarele saaks üle silla, aga lõpuks on see ikkagi kohalike inimeste asi, nende asi, kes saarel püsivalt elavad. Mulle tundub praeguse seisu järgi küll, et see sild ei pruugi kunagi valmis ei saada. Merepõhi on juba ammu siledaks uuritud, aga aeg läheb ja oluline on see, et samal ajal tehakse ka palju muid valikuid, näiteks mis puudutab praamiliiklust. Seda tuleks tervikuna vaadata.

Mulle tundub praeguse seisu järgi küll, et see sild ei pruugi kunagi valmis ei saada. Merepõhi on juba ammu siledaks uuritud.

Ma mõtlen, et kui palju on tegelikult maetud raha nende igasuguste uuringute alla – selle raha eest oleks saanud juba mitu laeva.

Ma ei oska nüüd öelda konkreetse juhtumi puhul, aga eks Eestis on sellist lõputu analüüsimise taudi küll – siis, kui otsustamiseks ei ole kas julgust või tahtmist, lükatakse asjad üha uuesti ja uuesti analüüsimiseks ja uurimiseks. Kui oleks poliitilist tahet olnud, küllap oleks ka see sild ammu valmis.

President on teinud juba ettepaneku, et võiksite ka järgmise perioodi ametis olla. Jaksu veel on?

Riigikontrolli ja riigikontrolöri töö on selles mõttes huvitav, et see on suur pilt riigist –maaparandusest kuni välisluureameti majandustehinguteni ning maanteedest kuni küberturvalisuse tagamise ja turbarabade säilitamiseni. See on ääretult põnev. Minu jätkamise üle riigikontrolörina otsustab aga riigikogu.

Mida te ootate aastalt 2023?

Et Ukraina sõja võidaks või õigem oleks öelda, et Venemaa selle sõja kaotaks. See on minu kõige suurem soov, sest see, mis seal toimub, on lihtsalt mõeldamatu.