Riigikontrolör Mihkel Oviiri hinnangul ei tule suur seaduste hulk ning liigne reguleeritus kasuks Eesti ühiskonnale ning reeglite ületootmine takistab ilmselgelt paindlikku tegutsemist.
Oviir selgitas intervjuus ERR-i uudisteportaalile, et seaduste detailsuse taga on näha ka ametnike ja poliitikute soovimatus vastutust võtta. Samuti rõhutas riigikontrolör, et erakondade kvaliteet ning poliitiline kultuur sõltub meist kõigist, valijatest. "Kui populism ei läheks valijatele peale, siis ju seda ei kasutataks. Kõik see kestab seni, kuni valijaskond seda tolereerib," nentis ta.
Õiguskantsler Indrek Teder ütles Postimehes ilmunud intervjuus, et Eesti ühiskonnas on liiga palju piiranguid. Ta tõi ka erakondade rahastamise näiteks, märkides, et liiga palju tähelepanu on pööratud rahastamise vormile, kui oluline on hoopiski läbipaistvus ja teadmine, kellelt raha tuleb. Kas nõustute sellise mõttekäiguga?
Jah, nõustun kindlasti õiguskantsleriga. Ühiskond peaks ennekõike teadvustama, miks on vaja teada, kes on ühele või teisele parteile annetanud. Teadmine, kes ja kui palju erakonnale annetas, võimaldab avalikkusel hinnata erakonna mõjul tehtud otsuse ja erakonnale tehtud annetuste võimalikku seost. Teiste sõnadega hinnata seda, kas esineb poliitiline korruptsioon.
Just poliitiline korruptsioon on võtmekoht, millele tegelikkuses tähelepanu tuleks pöörata, sest kogu see parteide sissetulekute avalikustamine on vajalik just selleks, et seda vältida. Seepärast paistab mulle olevat viljakam suunata raha ja jõupingutused mitte mingi hiiglasliku ja keerulise rahastamise ja aruannete kontrollimehhanismi loomisele, vaid hoopis sellele, kuidas minimeerida võimalusi, et annetuse ja mingi poliitilise otsuse vahel tekib omavaheline suhe, millest pealegi avalikkus ei tea.
Kuidas seda võimalikku suhet avastada, teda ära tunda? Ma arvan, et otsuste ja õigusaktide vastuvõtmisel tuleb senisest olulisemat tähelepanu pöörata mõjude analüüsile – ja nii eelmõjude kui ka tagajärgede analüüsile. Riigikogu puhul võiks see tähendada, et ausat ja erapooletut mõjuanalüüsi ei tehta mitte ainult menetlusse antud eelnõu kohta, vaid ka kõigi sellele esitatavate parandusettepanekute kohta. Lõplik laiahaardeline mõjuanalüüs peab olema avalikkusele kättesaadav enne tervikteksti lõpphääletust. Ja ühtviisi nõudlik tuleks olla nii valitsuselt laekuvate kui ka riigikogu algatatud eelnõude suhtes.
Analüüsis peaksid olema loetletud nii poolt- kui ka vastuargumendid. Plussid ja miinused. Mulle väga meeldib see poolt- ja vastuargumentide kõrvuti esitamise tava, mis on levinud näiteks Šveitsis, kus kodanikel tuleb sagedasti ühe või teise küsimuste suhtes positsioon kujundada.
Elukogemusest tulenevalt soovitan ma olla väga skeptiline retoorikavahu suhtes, mis üht või teist eelnõu saadab. Eelnõu tegelik eesmärk ei pruugi üldse olla see, mida välja öeldakse, selle tagajärjed võivad olla risti vastupidised sellele, mida meile väidetakse jne.
Ausate mõju- ja taustaanalüüside kaudu on võimalik näha, kelle kõrvad ühe või teise õigusakti tagant välja paistavad ja kas siin võib olla seoseid erakonna või poliitiku rahastamisega, või on mõni huvirühm eelnõu menetlejatele n-ö pähe istunud. Või paistavad mõne õigusakti tagant hoopis mõne ametkonna või ametniku kõrvad.
Ja nende mõjuanalüüside asjus ei tohiks olla pühasid lehmi. Esmaspäeval riigikogus arupärimisele vastates tõstatasin ma küsimuse, milline on valitsuse tegevusprogrammi mõju riigikogu tööle ja otsustele. Mida see tähendab ametnike ja teie jaoks, kui miski on kirja pandud valitsuse tegevusprogrammi?
Kas see tähendab, et programmist tuleneva üle me enam ei juurdle ega analüüsi, vaid teeme need asjad ära? Lülitame mõtlemise välja ja vajutame nuppu? Küsimus on sadades asjades, mis sinna programmi mõne nädala jooksul kirja pandi. Meil tuleks mõtiskleda ka selle üle, miks on avalikkuses juba aastaid tekkinud tunne, et parlament on pigem valitsuse tahte formaalne kinnitaja, mitte see, kes kommunikeerib valitsusele oma tahet.
Õiguskantsler ütles ka, et ühiskond ise seab omale raame, milles ei suudeta väga tihti püsida. Kas Eestis on liiga palju piiranguid ja kas on oht, et vastupidi oma eesmärgile tekitavad piirangud inimestes paratamatult soovi nendest mööda hiilida, neid ignoreerida, kasutades selleks tihti ebaeetilisi ja ka ebaseaduslikke viise? Kas Eestis esineb kohati ülereguleeritust seadusloomes?
Ma olen mitmes oma kõnes nentinud, et ihalus võimalikult suure hulga seaduste ja täpse reguleerituse järele näib olevat lõpmatu. Aeg-ajalt saab ka parlament ajakirjanduses sõimata selle eest, et sealt tulevat liiga vähe seadusi. Mina olen vastupidisel seisukohal: mida vähem tuleb kõikvõimalikke seadusi ja mida vähem detailsed nad on, seda parem. Kahtlemata on valdkondi, kus on vajalik väga täpne reguleerimine, kuid suuremalt jaolt tuleks minu arvates kasutada kaalutlusõigust ning lähtuda heast tavast, mõistlikust lähenemisest ehk teisisõnu – ikka ja jälle tervest mõistusest. See muidugi eeldab ka mõistlikku täiskasvanud ühiskonda ja seda, et inimesed ise on valmis mõistlikult kokku leppima. Ma kahjuks ei näe Eesti ühiskonnas ja inimestes väga suurt kokkuleppimisvalmidust.
Nii olemegi oma hingamise ise kinni kägistanud kõikvõimalike kavade, plaanide, seaduste, kordade, määruste ja muude reeglite ületootmisega. See takistab ilmselgelt paindlikku tegutsemist.
See on kahtlemata väga mugav sellele osale ametnikest, kes ei taha võtta vastutust – kõik tuleb nende arvates pisiasjadeni kuskile seadustesse, kordadesse või muudesse dokumentidesse kirja panna. Siis saab lihtsalt näpuga järge ajada, üldse mitte süveneda iga juhtumi eripärasse ja tegutseda tuimalt ilma igasugust vastutust võtmata. Otsustamatuse ja lolluse pärast ei lasta aga kahjuks kedagi lahti.
Minu arusaama järgi peaks seadus kaitsma või edendama teatud väärtusi ja põhimõtteid, seaduses ei ole mõtet minna detailidesse, need tuleb jätta rakendusaktidesse.
Õiguskantsler juhtis oma ettekandes tähelepanu ka sellele, et me ei taha otsustada. Ilmselt see iha seadusetähe ja sõna-sõnalt paragrahvi järgimise järele on üks selle mitteotsustamise tahte väljendusi. Me ootame, et keegi annaks meile ette normi, et vaat nii tuleb käituda või asja teha. See vabastab meid vajadusest oma peaga mõelda ja otsustada ning vastutada oma tehtud otsuste eest. Nii poliitikud kui ka ametnikud on hästi ära kasutanud võimaluse viidata Euroopa Liidule, et näete, meie siin küll ei tahaks, aga Brüssel käsib teha nii või naa. Või mingi rahvusvaheline organisatsioon nõuab, et tehtagu nii või naa. See on kinni meie oma mõtteviisis – omal ajal oodati juhiseid tsaarilt, siis Moskvalt, nüüd oodatakse Brüsselilt.
Seega – minu arvates peaks nii parlament kui ka valitsus tegema põhjaliku inventuuri kõikvõimalikes seadustes, kordades, kavades jms ning kõrvaldama kõik selle, mida tegelikkuses ei ole vaja ja mille puhul on tegu selge ülereguleerimisega. Meil on hunnikute viisi arengukavu, selle kõige peale läheb haldusressurss. Mis on aga selle mõte, kui tegelik rahastamine nendest arengukavadest ei sõltu?
Näiteks on riigikontroll praeguste seaduste puhul tihtilugu dilemma ees, kas nõuda rangelt nende järgimist, isegi kui see ei paista majanduslikult või muul põhjusel mõttekas, sest praegune seaduste tegemise stiil ei jäta kuigivõrd ruumi paindlikuks käsitlemiseks. Eks selline mustvalge lähenemine teeks ka riigikontrollile elu mugavamaks, sest valikuid on kaks: seadusetähte on rangelt järgitud või ei ole. See mustvalge maailmapilt ei ole aga normaalne. Paraku on see meie parlamendi ja valitsuse tahtel just selline. Kaalutlusõigus ei tähenda suva – see tähendab, et otsustaja peab olema valmis põhjendama, miks ta langetas ühe või teise otsuse. Oma otsuste põhjendamine on üks demokraatliku vastutavuse põhialuseid.
Kui vaadata valitsuse päevakordi, siis on seal olevatest asjadest 95% tehnilise või administratiivse iseloomuga asjad, mis normaalses riigis kunagi valitsuse täiskoguni ei jõuaks. Olen ka riigikogu ees rääkinud sellest, et kribu-krabu jõuab valitsuse lauale paljuski ka sellepärast, et parlamendis on seadustesse pandud muudkui delegeerimisi, et seda või teist kinnitab või otsustab valitsus.
Siis on taas tegu ka seaduste tekste koostavate ametnike mugavuse ja sooviga vastutus võimalikult kõrgele ja kaugele delegeerida, andes nii järele ka mitme ministri ajalooliselt kujunenud mentaliteedile, et kui ta ei saa otsustada ja n-ö oma kontrolli all hoida kõike ja kõiki, siis ta nagu polekski juht ja tal nagu polekski võimu. Need tähelepanekud tuginevad viimase 20 aasta jooksul täitevvõimu esindajate tegevuse vaatlusele erinevates valitsustes ja ministeeriumides.
See probleem on laiem ja ma olen korduvalt sellele tähelepanu juhtinud – Eestis on hägustunud administratiivne ja poliitiline vastutus. Osalt tuleneb ametnike soov endi pealt administratiivsete küsimuste otsustamist võimalikult kaugele lükata ka asjaolust, et ametnikud kardavad, et kui nad ei tee poliitiliselt meelepärast otsust, võivad nad langeda viha alla, kaotada koha jne. Ilmselt on sellistes hirmudes mõnikord ülepingutatust, kuid ega see ka päris tühja koha pealt ei ole tekkinud. Nii tekibki meil ametnike kaader, kes poliitiku küsimusele, kui palju on 2 + 2, vastavad: aga kui palju te tahate, et oleks.
Tederi sõnul peab kontroll olema reaalne, mitte illusoorne. Parteide rahastamist võiks tema arvates kontrollida riigikogu parteide rahastamise kontrolli komisjon ja lisaks riigikontroll. Kas peate tõenäoliseks, et riigikontroll kontrolliks parteide rahastamist ja kuidas see välja näeks?
Riigikontroll oli üks neist institutsioonidest, kelle poole riigikogu põhiseaduskomisjon mõned päevad tagasi pöördus, et saada mõtteid parteide rahastamise ja selle järelevalvesüsteemi täiustamise kohta. Me ei ole veel oma seisukohti kujundanud. Riigikontroll saab tegelikult ju juba praegu selgitada selle raha kasutamise õiguspärasust, mida erakondadele eraldab riik. Aga see on ju kõik teada ja näha.
Kui parlament leiab siiski, et erakondade majandusaasta aruandeid peaks täiendavalt eraaudiitoritele auditeerima ka riigikontroll, siis see on vastava ressursi eraldamise korral samuti võimalik.
Avalikkuses on tõstatatud küsimus aga mitte sellest rahast, mis on näha, vaid rahast ja teenustest, mida me ei näe ehk millest aruannetes juttu pole, kuid mida erakonnad väidetavalt kuskilt kellegi käest saavad. Kuidas ja kes saaks püüda sellist raha kindlaks teha? Põhimõtteliselt võib selleks olla ükskõik milline organ, kui talle on antud vastav võimupädevus, kompetentsed inimesed ja eelarve. Paraku peab see võimupädevus olema erakordselt lai, n-ö nähtamatu raha kindlakstegemiseks võib olla vajalik varjatud infokogumine jne.
Ma ei hakka spekuleerima, palju sellise parteipolitseilise asutuse ülalpidamine võiks maksta ja kas kontrollimiseks minev raha pole suurem kui kontrollitav või potentsiaalselt avastatav nn must raha. Iga probleemi lahendamiseks tuleb valida proportsionaalne meede ja mingi super-hüper-kontrollmonstrum ei lahendaks ju probleemi, mis on kinni inimeste käitumises ja poliitilises kultuuris.
Kindlasti on võimalik teatud lihtsate sammudega muuta erakondadele ametlikult laekuvad rahavood kergemini jälgitavaks ja aruanded sisukamaks. Ma näiteks ei näe mingit põhjust, miks ei võiks läbipaistvuse tagamise huvides öelda, et kõik rahalised annetused peavad käima pangaülekandega ja kontrolliasutusel, näiteks erakondade rahastamise järelevalve komisjonil oleks õigus nõuda pankadelt vajaduse korral väljavõtteid, jälgida raha kulgemist arvetel, saada isikutelt selgitusi nende tulude kohta, et kindlaks teha, kas see või teine isik on tõesti majanduslikult järjel, mis võimaldas tal teha nii ja naasuguse annetuse jne. Aga, jah, ega ka kontoliikumiste väljavõtetest pole kasu, kui raha suunatakse näiteks viisil, mis erakondliku finantsstruktuuriga üldse otseselt kokku ei puutu, toetatakse mingite teenuste kinnimaksmise abil vms, mis pole jälgitav jne.
Erakondade rahastamise järelevalve komisjon on muide juba eelmise aasta novembris saatnud justiitsministeeriumile paketi ettepanekuid erakonnaseaduse muutmiseks, mis muudaksid kogu aruandmise süsteemi ja aruanded sellisteks, mis ka tegelikkuses midagi näitavad. Praegused ei näita tegelikkuses midagi, need ei tugine raamatupidamise mõistete süsteemile. Loodan, et see pakett saaks sügisel kiiresti vastu võetud ja seda tuleks teha, ootamata ära, millal parteid jõuavad põhiseaduskomisjonis kokkuleppele muude erakondade rahastamise korrastamise ettepanekute asjus.
Ma olen kaugel arvamusest, et on võimalik teha reegleid, millest nupukad inimesed ei leiaks võimalust kõrvale hiilida. Küll aga saab teha reegeid, millest mööda hiilida on tavapärasest raskem ja riskantsem ning kehtestada selge vastutuse reeglite rikkumise eest. Tuleb meeles pidada, et demokraatlikus õigusriigis ei ole erakondade rahastamise kõikehõlmav, põhjalik, sisuline ja tõhus kontroll ainuüksi riigi sunnimeetmetega korraldatav. Oluline roll on täita ka avalikkusel ja vabal ajakirjandusel ning seda eriti võimaliku poliitilise korruptsiooni vähendamisel või ennetamisel.
Kui palju on teie hinnangul Eesti poliitilist pinnast muutnud viimase aja erakondade skandaalid (Reformierakonna rahastamisskandaal, IRL-i elamisload, kurjategijad erakonnas, Keskerakonna korruptsiooniskandaalid)? Valijate seas on kindlasti hulga vähem usaldust. Kas võib öelda, et Eesti demokraatia on juba tuntavalt nende skandaalide tõttu kannatada saanud?
Kõik sõltub poliitilisest kultuurist ja ühiskonna moraalsetest hoiakutest. Julgen arvata, et meie poliitikud ja parteiametnikud ei ole ausamad ega vähem ausad kui me kõik, sest nad tulevad meie endi seast. Muutus saab toimuda vaid meie endi hoiakute muutmise kaudu. Kahtlemata on poliitikutele tehtavatel etteheidetel kahetsusväärselt tihti ka alust, kuid asjal on ka teine külg.
Poliitikuid nähakse millegipärast rollis "nemad" ja siis oleme "meie", rahvas, valijad. Meie poliitikud ei ole siia saabunud teiselt planeedilt. Seega oleme tegelikkuses me kõik "meie". Ja ka poliitikute kvaliteet ja poliitiline kultuur ripub ära just meist kõigist, valijatest. See algab meist. Mida kvaliteetsem on valija, seda kvaliteetsem on poliitik, siin on selge seos. Kui populism ei läheks valijatele peale, siis ju seda ei kasutataks. Kõik see kestab seni, kuni valijaskond seda tolereerib. Elu on paraku näidanud, et valijaskonna keskmine arusaam ja maitse ihkab kahjuks lihtsaid ja primitiivseid loosungeid rohkem kui ratsionaalset analüüsi. Nõudlus määrab pakkumise. Aga siiski tasuks silmas pidada ka seda, et mõju suhtes valija-poliitik ei ole ainult ühesuunaline. Mõjud on ikka vastastikused ja ma julgen arvata, et küüniline ja moraalse vaakumina tegutsev poliitik avaldab negatiivset mõju ka valijaskonnale.
Olen näinud ja näen ka praegu areenil tegutsemas mitte vähe poliitikuid, kelle puhul meenub mulle tsitaat ühe mu lemmikkirjaniku Andrus Kiviräha "Rehepapist": "See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi." Aga ka need on rahva osa. Ma olen nõus George Bernard Shaw’ ütlusega, et demokraatia on vahend, mis tagab, et meid ei valitsetaks paremini kui me väärt oleme. Mida paremad me ise oleme, seda paremini meid ka valitsetakse.
Kas teie hinnangul on Eestis ruumi uuele parteile ja kas selleks on ka inimressurssi?
Riigikontrolörina on minu võimalused poliitilistes küsimustes arvamusi esitada piiratud ja seepärast saan siin vastata vaid kodanikuna: ainus ressurss, mida Eestis on piiramatult, on rumalus. Kõike ülejäänut napib, eriti aga inimesi, asjalikke inimesi, vastutustundlikke inimesi. Ja seda ka poliitikas. Uuest parteist võib ju mõtiskleda, kuid ressursside poolest on minu meelest probleeme ka vanade mehitamisega. Sarjas "Pehmed ja karvased" kõlas selle olukorra kohta kunagi üks väga hea, aga samas väga tõsine ütlus: parteid küll kiitlevad, et nende pink on pikk, ainus häda on, et selle pingi peal ei istu eriti kedagi.
Ma arvan, et ka poliitmaastikul kuluks teatav värskenduskuur ära, kuid see sõltub taas meist endist ja meie kui kodanike ühiskondlikust aktiivsusest. Meist endist sõltub, kas poliitikasse ilmuvad uued Marju Lauristinid, Liia Hännid, Jüri Raidlad, Jaak Jõerüüdid, Vootele Hansenid, Meelis Atonenid, Kaido Kamad ja paljud teised. Neil võisid olla ja on risti vastukäivad seisukohad, kuid neil olid ja on nad olemas, neil olid ja on veendumused, väärtuste süsteem, ratsionaalne mõtlemine ja vastutustunne.
Mis puutub aga veel võimalikku uude parteisse, siis iga uus partei peaks meeles pidama poliitikateadlase Rein Taagepera sõnu intervjuus, mis ilmus eelmise nädala laupäeval, 9. juunil Õhtulehes. Taagepera meenutab seal, mida ta ütles kõnes, kui ta algul Res Publica etteotsa asus. Ta ütles, et Res Publical on 25% võimalust nurjuda mehaaniliselt ehk mitte ületada valimiskünnist. Aga 50protsendiline tõenäosus on nurjuda moraalselt ehk saadakse küll valimistel riigikokku sisse, aga muututakse siis teiste erakondade taoliseks. Ja ka oma lahkumiskõnes ütles Taagepera, et on vaid 25% võimalust, et see erakond midagi muudab.
Peale jäi see 50protsendiline tõenäosus: erakond õnnestus tehniliselt ja nurjus moraalselt. Kas praeguses situatsioonis, ligi 10 aastat pärast Taagepera kirjeldatud sündmusi, oleks midagi oluliselt teisiti? Seda saab kinnitada või ümber lükata ainult praktika.