Riigikontroll auditeeris eelmise aasta lõpul koolipiimatoetuse maksmist. Toetuse eesmärk on harjutada õpilasi piima jooma ja tervislikult toituma ning nii soodustada Eestis toodetud piima ja piimatoodete tarbimist. Toetuse taotlejaks on valla- või linnavalitsus, kuid sihtgrupiks on munitsipaal- või erakooli esimese kuni neljanda klassi õpilased. 2003. aastal planeeriti toetuseks maksta 14,1 mln krooni.
Auditi olulisemad järeldused puudutasid hüvitise maksmist riigikoolidele ja järelevalve küsimusi. Riigikontrolli rubriigi seekordset temaatikat arvestades keskendun vaid järelevalvele. Nimelt on koolipiimatoetuse maksmine küllaltki hea näide selle kohta, kuidas järelevalve puudulikkuse tõttu koguneb väikestest ebaotstarbekalt makstud summadest suur.
Selgus, et toetust maksev Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ei võrrelnud ega kontrollinud andmeid, mida taotlejad esitasid algul taotluses ja hiljem aruandes toetuse kasutamise kohta. Kuna andmeid ei võrreldud, siis sai tekkida olukord, kus näiteks õpilaste arvu vähenemise tõttu osutus koolile esialgu planeeritud (ja eraldatud) toetusesumma liiga suureks ning see jäi arveldusarvele seisma. Et koolid raha tagasi kandma ei pidanud ning PRIA ja taotlejad ei teinud ka tasaarveldust, siis polnud ametil ülevaadet, kui palju on tegelikult raha kulutatud.
Probleeme on põhjustanud veel üks asjaolu: paljude koolide kogemus näitab, et koolipiima ja samuti riigieelarvest finantseeritava koolitoidu kogus on algklassiõpilasele liiga suur. On üllatav, et sellest üldteada infost pole järeldusi teinud ei toetuse üle otsustajad ega ka selle jagajad.
Põhjuseks võib olla tõsiasi, et toetus näib iseenesest väikesena – 1,5 krooni iga koolipäeva kohta – ning ilmselt pole otsustajad-jagajad meeles pidanud, et väike summa teeb paljude laste peale kokku suure. Nii jäi ühel auditeeritud koolil aasta jooksul kasutamata 45 000 krooni (kaks kolmandikku toetusest). Teine sarnane näide on toetuse maksmine päevade eest, mil koolitööd ei toimunud, nt pühapäevase 1. septembri eest. Kokku maksti selle päeva eest toetust 63 000 krooni.
Mõlema näite puhul võib ju tunduda, et poolteist krooni pole asi, millele terve audit pühendada, toodud arvudki pole kogu avalikku sektorit arvestades kuigi märkimisväärsed. Riigikontrolli kogemus toetuste auditeerimisel tervikuna näitab siiski, et esmatähtsa sihipärasuse kõrval tuleb kindlasti tähelepanu pühendada ka juba mainitud kumulatsiooniefektile - kuidas esmapilgul väike raha muutub toetatavate rohkuse korral suureks.
Loodetavasti jääb järjest vähemaks auditeid, kus peame tegema nii lihtsaid ettepanekuid, kui seekord: "Tagada, et toetust ei makstaks nende päevade eest, mil koolitööd ei toimu." Soovin selleks ametnikele jõudu ning avalikkusele aega ja tahtmist selliseid küsimusi jälgida.
Liisi Uder on tegevusriskide auditi osakonna auditijuht