Tänavu alustavad kõrgkooliõpinguid viimased üliõpilased, kes õpivad riikliku koolitustellimuse alusel. Järgmisest aastast ei tohi kõrgkoolid täiskohaga õppivatelt üliõpilastelt enam õppemaksu nõuda ja kõrgkoole hakatakse rahastama tulemusnäitajatel põhineva tegevustoetusega.
Üliõpilaste jaoks tegelikult palju ei muutugi. Tõenäoliselt hakkab rohkem tasuta õppekohti olema just populaarsematel erialadel. Tasuta õppimiseks tuleb täita õppekava ettenähtud mahus ja väiksema sissetulekuga peredest pärit noored võivad loota õppetoetusele. Kõrgkoolide jaoks võib riigi raha jaotamise uus kord tähendada aga hoopis suuremaid muudatusi.
Kõrgharidussüsteemi muutmise vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Senine riiklikul koolitustellimusel põhinev rahastamismudel on läbi kukkunud, sest reaalselt ei sõltunud ju kõrgkoolide rahastamine sellest, kas riiklik koolitustellimus täideti või mitte. Pigem rahastati kõrgkoole inertsist, et tagada nende senine toimimine.
Kas oli vaja uut seadust?
Ka seni kehtinud seadus andis võimaluse kasutada rahastamise alusena teisigi näitajaid peale lõpetanute arvu kokkulugemise, kuid seda võimalust haridus- ja teadusministeerium õieti ei kasutanudki, vaid otsustas välja töötada täiesti uue rahastamiskorra. Pealegi sundis takka tõsiasi, et kõrgkoolidega sõlmitud kolmeaastased halduslepingud jõudsid lõpule ja uusi sõlmides oleks tulnud hakata vaatama, kuidas vanu on täidetud.
Selgus ju, et haridus- ja teadusministeerium oli oma kohustused kõrgkoolide ees täitnud, kuid kõrgkoolid paraku oma kohustusi täita ei suutnud. Ainuüksi 2008/09. õppeaastal jätsid kõrgkoolid täitmata riiklikku koolitustellimust enam kui 20,9 miljoni euro eest ja seda just riigi jaoks prioriteetsetes valdkondades: loodus- ja täppisteadustes ning tehnikas, tootmises ja ehituses. Tähenärijast peremees võtaks seepeale lepingu kätte ja nõuaks lepingu täitmata jätmise tõttu saadud kahjud sisse. See aga oleks kõrgharidusmaastikul orkaani tekitanud.
On ka ju õige, et üliõpilaste edasijõudmine ei sõltu üksnes ülikooli tegevusest. Poleks õiglane karistada ülikoole selle eest, et osa sisseastujaid oma õpingutega edukalt lõpule ei jõua. Ebaõnnestunud oli ehk juba 2002. aastal tehtud muudatus, millega riik seadis kõrgkoolide rahastamise sõltuma ainult lõpetanute arvust. Nii oligi lihtsam vana rahastamissüsteemi hüljata ja kompromissina leppida sellega, et kõrgkoolid lubasid kompensatsiooniks võtta 2012. aastal riiklikule koolitustellimusele lisaks tasuta õppesse 10% õppureid.
Riigikogu sai põrsa kotis
Tuleb tunnustada praeguse haridus- ja teadusministri südikust, et niivõrd oluline muudatus kõrgkoolide rahastamises nii kiirelt seadusküpseks sai. Paraku võib kiirustamisel olla ka soovimatuid tagajärgi. Haridus- ja teadusminister tuligi eelnõuga riigikogu ette, ilma et tal oleks olnud selget ettekujutust, kuidas uus rahastamissüsteem välja nägema hakkab. Seetõttu otsustati delegeerida seaduseelnõus kogu rahastamispõhimõtete kinnitamise pädevus vabariigi valitsusele. Seaduseelnõu seletuskirjas toodud rakendusakti eelnõu oli aga üksnes illustratiivne materjal, sisaldades vaid mõnda võimalikku tulemusnäitajat, mida võidakse kõrgkoolide rahastamisel kasutada. Nii ei jäänudki riigikogul muud teha kui usaldada, et küll haridus- ja teadusminister teab, mida teeb, ning võtta seadus heas usus vastu. Sellega ei leppinud vabariigi president, kes jättis seaduse välja kuulutamata. Presidendi sõnul rikuks ülikoolide rahastamise otsustuspädevuse üksnes vabariigi valitsusele andmine ülikoolide autonoomiat ja on seega põhiseadusega vastuolus. Riigikogul tuli taas oma tööd teha ning seekord võeti vastu seaduseelnõu, kus esitati kõrgkoolide rahastamiseks mõned kohati väga umbmäärased kriteeriumid.
Palju vastamata küsimusi
Paraku ei teinud ka muudetud kujul vastu võetud seadus asju palju selgemaks ja õhku jäi mitmeid küsimusi. Näiteks on üks ülikooliseaduses rahastamise aluseks võetud tulemusnäitaja lõpetanute tööhõive. Samas pole selge, kuidas seda mõõta. Kas oluline on erialane tööhõive või igasugune tööhõive? Kui igasugune tööhõive, siis kas pole see mitte raiskamine, kui kõrgharitud võtavad ära ka madalapalgalised töökohad? Kui arvestada üksnes erialast tööhõivet, läheb asi eriti keeruliseks. Kas füüsik või keemik, kes töötab ministrina, toob ülikoolile miinuspunkte? Kuidas võtta arvesse loomeerialade tööhõive eripära? Kas mõõta tööhõivet registrite järgi või vilistlasi küsitledes? Kui küsitlustega, siis kuidas tagada, et ei vastaks ainult need, kel hästi läheb? Ja milline töö tuleb selle näitaja kokkusaamiseks ära teha?
Kõik need küsimused on ebaselged, kuid ometi on see tulemusnäitaja juba seaduse tasandil kinnitatud. Andmete kvaliteedi ja kogumispõhimõtete seisukohast on oluline vahe, kas tulemusnäitajaid kasutatakse üksnes enesehindamiseks või rahastamise alusena. Võib öelda, et see tulemusnäitaja on vähese osakaaluga, kuid isegi mõneprotsendine muutus kõrgkooli rahastamises võib suurte ülikoolide puhul tähendada miljoni euro võitmist või kaotamist ja selle summa nimel tasub juba kohut käia.
Selgusetust on uue kõrgkoolide rahastamiskorra ümber veelgi, sest reguleerivaid rakendusakte töötatakse välja ja seetõttu pole veel teada, millised on ülikooliseaduses toodud rahastamiskriteeriumide osakaalud või kuidas neid üldse hindama hakatakse. Sisuliselt ootab kogu kõrgkoolide rahastamismudel alles sisustamist, kuigi juba järgmisel aastal peaks see jõustuma. Igasugune raha jagamine eeldab väga selgeid kriteeriume, mida on võimalik ka konkreetselt hinnata.
Paindlikkus vs. autonoomia
Haridus- ja teadusminister vastas riigikontrolli auditiaruandele, et tulemusnäitajaid soovitakse sisustada võimalikult paindlikult ja tulemuslepingute sisu selgub suurelt jaolt läbirääkimistel kõrgkoolidega. Iseenesest on paindlikkus väga hea, kuid kas siin ei teki oht, et paindlikud tingimused annavad ministrile läbirääkimiste laua taga liiga suuri eeliseid? Tema on ju otsustaja, kes jagab raha. See aga tähendab, et kõrgkoolide esindajatel tasub olla paindlik ka ministri suhtes ning miks mitte jätta välja ütlemata mõni kriitiline arvamus valitsuse kohta, kui see võib rahastamisläbirääkimistel pingeid tekitada. Usume, et teadlaskonna võimalik tasalülitamine meie ühiskondlikus debatis ei ole olnud kindlasti reformi eesmärk, kuid plaanitava süsteemi puhul on see oht olemas. Kõrgkoolide rahastamine on nii oluline küsimus, et sellega ei tasu mängida. Võimalikud negatiivsed tagajärjed peaksid olema enne katsetamist põhjalikult läbi analüüsitud.