Mina ise olen rääkinud pensioniea tõstmisest 67. eluaastani,” väidab tänavu 68aastaseks saav riigi­kontrolör Mihkel Oviir, kelle kirikuõpetajast isa pidas oma parima jutluse üheksakümneselt. 

Pärast Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungit, kus te pensioniea tõusu otsust kirglikult kaitsesite, oli “peast soe” üks leebemaid ütlusi, mida teie kohta neti­avarustes arvati.

Netisõimajad räusaku palju tahavad, vajadust pensioniiga tõsta nad sellega olematuks ei muuda. Juba aastaid tagasi oleks pidanud asja ära otsustama.

Eesti on vananeva rahvastikuga, äärmiselt piiratud majanduslike ja inimressurssidega miniriik. Ilmselt ainus ressurss, mida jätkub meil piiramatult, on rumalus. Ei, siiski on meil veel ka võime tegelda enesepettusega. Väita, et pensioniiga ei ole vaja muuta, on üks neist enesepettuslikest kujutelmadest.
Kõigele vaatamata tundub pensioniea tõstmine olevat otsekui valitsuse kättemaks väsinud, tüdinud, haigele, välismaale põgenevale alkoholiuimas Eesti rahvale.

On täiesti jabur rääkida mingist valitsuse kättemaksust. Kuigi pensioniea ümber käib poliitiline trall, pole see üldse parteipoliitiline küsimus. See ei sõltu meie soovidest ega tahtest.

Isegi kui sündimus paraneb, jääb tööealisi järjest vähemaks. Kui praegu on Eestis iga vähemalt 65aastase kohta neli tööealist, siis aastaks 2030 kahaneb see kolmeni. 50 aasta perspektiivis on meil ühe inimese pensioni maksmiseks ainult 1,8 tööealist. On ju ilmselge, et nii enam edasi ei saa.

Pensioniea tõstmine 65. eluaastani ei ole loomulikult lahendus, kuid toob teatavat leevendust. On selge, et rahvaarvu vähenemine ja ühiskonna vananemine hakkab juba lähiaastail majanduskasvu pidurdama.

Ilmselt pole ka praegune pensioniiga piir. Meid jääb ju veel vähemaks ja oleme edaspidi veel vanemad...

Olukord on tegelikult kummaline. Rahvastiku taastootmine pole Eestis normaalne, aga me ei taha tööd kauem teha. Me tahame varakult pensionile minna ja saada suurt pensioni pealekauba. No ei saa mitut head korraga. Ei saa isegi kaht head korraga.

Ma olen juba mitu aastat tagasi Riigikogus rääkinud perspektiivist, et pensioniiga võib olla vaja tõsta 67. eluaastani, sama ettepaneku on teinud tööandjate keskliit. ELi riigid seadsid juba 2002. aastal Barcelonas eesmärgi tõsta tööhõivest väljumise keskmine vanus 65. eluaastani. Üsna tõenäoliselt võetakse üldine suund hoopis 67. eluaasta poole.

Milline on pensioniiga ELi teistes riikides praegu?

65. eluaastani on nii meeste kui naiste pensioniea tõstnud Saksamaa, Hispaania, Portugal, Küpros, Luksemburg, Holland, Soome, Rootsi ja Taani. Iirimaal on see tõstetud 66. eluaastani.

Rikas Saksamaa on juba otsustanud pensioniea järk-järgult tõsta 67. eluaastani, seda arutatakse veel mitmes riigis.

Naiste ja meeste pensioniea keskmine on Eesti omast madalam Prantsusmaal, Maltal, Slovakkias, Tšehhis, Leedus, Rumeenias ja Bulgaarias.

Suur hulk inimesi, eriti mehed, pensionieani ei elagi. Nad viiakse, jalad ees, tööpostilt minema. Ehk võinuks töölkäimise alates 60. eluaastast muuta vabatahtlikuks, makstes pensioniea saabumiseni toimetulekutoetust?

Ma küll ei arva, et inimene kuuekümneselt juba nii hädine on, et ei jõua ega jaksa midagi teha. Miks sisendada inimestele, et oi, kuuekümneselt on juba Schluss.

Eesti meeste tõesti kehva keskmise eluea esiletoomine on tegelikult vaid üks osa tõest. Tuleks vaadata, kui kaua keskmine pensioniikka jõudnud mees veel elab. Seda on – kui ma õigesti mäletan – ligi 13 aastat.

Pealegi on meeste keskmine ennustatav eluiga sünnihetkel varsti tõusnud peaaegu 70 eluaastani, naiste vastav näitaja on jõudmas 80ni. Suurenenud on ka tervena elatud aastate hulk.

Siit tuleneb tõsiasi, et Eestis kujuneb pensionipõlv üha pikemaks ning raha tuleb üha rohkem välja maksta. Aga neid, kes seda makstavat raha teenivad, on järjest vähem.

Ometi ei saa eitada, et paljud mehed ei ela üldse pensioni­eani.

Siin on paljuski tegu õnnetuste ja kõikvõimaliku riskikäitumisega. Ei mulle ega teile pole keegi vägisi viinapudelit suhu surunud või suitsetama sundinud.

Tont võtaks! Inimese enda vastutuse tahame me pidevalt üldse ära unustada. Muudkui riik käigu igaühel järel ja nunnutagu. Kes ütleb, et näe, raha ei ole, ei saa kepikõndi teha, see võtku kaks toigast ja kõndigu!

Võib-olla kaotada pensioniiga hoopis ja hakata lubama pensionile alles arstliku komisjoni otsuse põhjal?

Ma ei pea seda siiski reaalseks. Kui kõik läheks näiteks 45selt pensionile, tabaks riiki kollaps. Teine asi on niinimetatud paindlik pensionileminek. See tähendab, et kui üldine pensioniiga on 65, pendeldab paindlik pensionilemineku iga 63 ja 69 vahel sõltuvalt tõesti inimese enda soovidest, võimalusest, tervisest jms.

Kui lähed varem pensionile, saad ka vähem pensioni, sest sulle pensionikassas kogunenud osa jaotatakse ära prognoositava eluea peale. Kui lähed hiljem, saad rohkem raha.

Me räägime praegusel tööpuuduse ajal, et inimesed peaksid veelgi kauem töötama.

Tegelikkuses on meil tööjõupuudus juba praegu. Meie häda on selles, et pole inimesi võtta aladele, kus toimub globaalne areng – IT, nanotehnoloogiad. Meil pole piisavalt kõrgesti kvalifitseeritud
insenere jne. Palju on aga neid, kes tegelikkuses midagi ei oska.

Mis aga kauem töötamisse puutub, siis Eestis on olnud ja on siiani väga levinud suhtumine, et vanem inimene peab istuma kodus kuskil kapi taga ja kopitama. Ei midagi sellist. Olen aastaid käinud ühe endise juristi Karl Plutuse sünnipäeval. Ta sai tänavu 105aastaseks, viskab nalja, vihub tantsu. 102aastaselt tantsitas oma sünnipäeval 12 daami.

Kahtlemata on Plutus erand. Paljudel inimestel on tervisehädasid, mis ei võimalda sama aktiivsed olla, kuid paljudel juhtudel on ikka tegu ennekõike inimese enda hoiakuga.

Töötavaid pensionäre on Eestis siiski piisavalt.

Jah, statistika lubab positiivset perspektiivi. Kokku töötas 2008. aasta jooksul 128 100 pensionäri, osa siiski vaid hooajaliselt, lühikest aega. 2009. aasta aprillis töötas ligi 46 000 vanaduspensioniealist pensionäri, mida on nende üldarvust ligi 17%.

Sotsiaalministeeriumi küsimusele, kas kavatsetakse pensionile jäädes edasi töötada, vastas 35% 60–64aastastest, et nad jätkavad kindlasti. Pigem positiivseid oli 45%.

Kuidas on kaitstud praeguse tõususeadusega need, kes tõepoolest teevad tervistkahjustavat, vaimselt kurnavat, füüsiliselt rasket tööd? Mõni suudab saja-aastaselt daame tantsitada, teie riigikontrolöri soojas kabinetis 68aastasena tööd teha, aga küll ei kujuta ette 65aastast konstaablit mõnda 20aastast pätti tänaval taga ajamas. Või 65aastast balletitantsijat.

Ega mina ka ei kujuta seda ette. Sellised näited on ju selge demagoogia. Loomulikult tuleb vaadata, et inimene teeks eakohast tööd, füüsiline rassimine või erilist reaktsioonikiirust nõudvad tööd pole enamasti teatud eas jõukohased. Meil lihtsalt ollakse harjunud mõtteviisiga, et kui oled üht ametit pidama hakanud, siis pead seda pensionipõlveni välja. See aga tänapäeva maailmas enam ei toimi.

Inimene peab olema valmis ümberõppeks kas või põhjusel, et publik, olgu siis klassis või balletiteatris, õpetajat või artisti tema ea tõttu enam väga vastu võtta ei taha.

Ei pea ju ponnistama, kui ise enam ei suuda või kui väljastpoolt tulevad märguanded ohu kohta muutuda naeruväärseks.

Eakama politseiniku saab aga ümber paigutada tööle, milles peamised on tema teadmised ja kogemused, mitte niivõrd füüsiline ramm. Lisaks on võimalik kasutada paindlikku tööaega, osaajaga töötamist, kodus töötamist jne.

Kõik on väga individuaalne. Minu kirikuõpetajast isa pidas oma parima jutluse lausa 90aas­tasena.

Kui reaalne on vanematel inimestel nn osaajaga töötamise võimalus? Või peaks seda takistama, et mitte lasta omanikul töötajaid niiviisi osalisele palgale suruda?

Kindlasti on tööturult väljujate seas suur osa neid, kes enne või vahetult pärast pensioniiga soovisid töötada osalise tööajaga, aga tööturg ei pakkunud seda võimalust. Ennekõike peakski tööturule lisanduma võimalusi töötada osaajaga. Nende inimeste hulk, kes jäävad pensionile aastaid enne tegeliku pensioniea saabumist, on Eestis üllatavalt suur.

Riigikogu valimised on vähem kui aasta pärast. Kui suure tõenäosusega saab pensioniea tõusust järgmiste valimiste tulipunkt? Kas praegu selle otsuse teinud võimuliidul on üldse mõtet välja minnagi?

Ma ei näe mingit põhjust, et äsjane pensioniea tõstmine peaks olema kuidagi valimiste teema. Või kui, siis saavad pensioniea tõstmise eest seisnud jõud seda kasutada kui näidet vastutustundlikust ja riigimehelikust otsusest.

Kahju vaid, et pole jätkunud vastutustunnet ja riigimehelikkust teha ära ka haldusreform. Ei ole võimalik pidada 1,3 miljoni elanikuga riigis 226 omavalitsust, selleks puudub absoluutselt igasugune inim-
potentsiaal.

Veel: praegune haiglavõrk on jätkusuutmatu, taas lasti põhja haridusreform, tegemata on kõrghariduse reform. Sest mõnusam on tegelda enesepettusega ja eitada tegelikkust.

Kui siiski tulla tagasi pensioniea juurde, siis kas on reaalne, et Keskerakond võimule saades seaduse tagasi pöörab?

Seda tuleb küsida keskerakondlastelt. Pensioniea tõus on minu hinnangul paratamatu ja ükski poliitilistel motiividel tehtud otsus ei muuda selle olemust. Aga mis teha, kui on inimesi, kes armastavad endale sisendada, et Kuu on Päike, ja vastupidi.

Võib-olla arvestavad keskerakondlased aga sellega, et mingil hetkel saab ka Türgi ELi liikmeks. Ja kuna seal valitsevad sündimuses jõuliselt vastupidised trendid, on meil võimalik tulevikus oma pensionäridele pensioni teenivate inimeste puudujääki kompenseerida võõrtööjõuga.

Miks siis valitsus türklasi pensioniea tõusu avaliku alternatiivina välja ei pakkunud?

Ma ei tea, aga oleks kindlasti olnud huvitav selle hääletuse tulemusi näha.

Aga miks ainult türklased? Ma ise olen Riigikogus kõneldes ergutanud mõtlema, kuidas meelitada Eestisse 300 000 või 400 000 noort, haritud, andekat... no näiteks britti, sakslast, prantslast jne. Nad oleks ju kultuuriliselt lähedasemad kui türklased.

Eks te ise võite arvata, kas see on ka reaalne. Aga mõelda võiks ju ikka.

Kui pensioniiga nüüd poliitiliste jõudude survel siia-sinna hakkab laperdama, kas sellest ei sünni paras kaos?

Riigi sedalaadi otsustused peaksid olema kaugeleulatuvad ja stabiilsed. Ning pensioniiga peaksid inimesed soovitavalt 15–20 aastat ette teadma.

Ka praegune Riigikogu otsus ei käi ju nende kohta, kes lähevad pensionile lähiaastail. Iga hakkab järk-järgult tõusma aastast 2017, kuni see jõuab aastaks 2026 lõpuks 65 eluaastani.

Miks oli siiski pensioniea tõusu otsus just praegu ja pooleldi jõuga vaja ära teha?

Veelgi varem oleks pidanud selle tegema. Aga nagu öeldakse – hea, et niigi läits.

Mis puutub jõuga tegemisse ja kiirustamisse, siis selles on teil osaliselt õigus. Kuid on mõned asjaolud, mida on vaja tähele panna, ja mis on, kui soovite, ühiskondlik reaalsus. Kui te vaatate Eesti põhiseadust, siis paragrahv 106 ütleb, et rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.

Pensioniea asi on mingis mõttes sarnane. Kes meist ikka tahaks, et peaks makse maksma. Paneme aga rahvahääletusele, ja tulemus käes, maksuvaba riik. Või jagame riigieelarve pensionideks laiali.

See võimalus oleks põhiseaduse kaitseklauslita kardetavasti täiesti realistlik. Kuna Eesti valijaskonnas on märkimisväärne osa inimesi, kes ei soovi ratsionaalselt mõelda või ei ole võimelised mõtlema pikas perspektiivis, on suur ka teatud poliitiliste jõudude ahvatlus neid üles kütta, ära kasutada ja seeläbi hääli saada.

Seega selleks, et valitutel oleks kergem teha riigimehelikke otsuseid, on vaja, et ka valijaskond mõtleks riigimehelikult.

Võib-olla tulnuks enne pensioniea tõusu või sellega paralleelselt tuua Riigikokku laiem tegevuskava tervise parandamiseks, eluea pikendamiseks, töövõimetuse hüvitamiseks erifondide loomiseks jne.

Kogu see küsimuste kompleks tuleb ära lahendada, muid probleeme ei tohi nüüd, kus pensioniea otsus tehtud, kõrvale heita. Kuid neid asju on mõistlikum vaadata eraldi. On ju pensionisüsteemi korrastamisega kaasnevaid aspekte kohutavalt palju ja me võiks iga muutujaga blokeerida lõpmatult kogu
protsessi.

Uskuge mind, vana bürokraati – kui teil on vaja midagi blokeerida, siis püüdke siduda sellega võimalikult palju teisi küsimusi. Siis võib kindel olla, et kunagi milleski kokkuleppele ei jõuta.

Pensioniea tõusu aruteludes on alati just tõusu positiivne pool kenasti välja toodud. Miks pole negatiivset poolt toodud?

Ma küll ei näe, kus see otsene negatiivne mõju on. On aga suur hulk positiivset – inimesed töötavad kauem ning riigi sotsiaalkulud vähenevad. Vanemaealiste vaesusrisk väheneb ja suurenevad teise samba varad.

Positiivne mõju on tulumaksu laekumisele, haigekassa eelarve tuludele, pensionieaga seotud soodustuste kulude vähenemisele.

Eelarvele tähendaks pensioniea tõstmine tasakaalu paranemist maksimaalselt ca 0,6% SKTst, mis tähendab hinnanguliselt 2–3 miljardit aastas. See on suur leevendus.

Pensioniea tõus paneb ehk ka meie noored ja keskealised rohkem mõtlema oma tegususe säilitamisele, tervise eest hoolitsemisele.

--------------------------------------------------------------------------------

Pensionile 65aastaselt

• Riigikogu võttis eelmisel nädalal vastu seaduse, mille järgi tõuseb pensioniea algus 2026. aastaks 65 eluaastale.
• 1953. aastal ja varem sündinutel jääb pensioniea algus samaks nagu praegu.
• 1954.–1960. aastal sündinutel saabub pensioniiga järgmises vanuses:

  1953	63 a
  1954	63 a 6 k
  1955	63 a 6 k
  1956	63 a 6 k
  1957	64 a
  1958	64 a 6 k
  1959	64 a 6 k
  1960	64 a 6 k
  1961	65 a

   Allikas: “Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise eelnõu”