Kultuurkapitali skandaal on leidnud leheveergudel ootuspäraselt aktiivset kajastamist. Enamasti on jäänud kõlama hukutava mängukire temaatika. Riigikontrolli audiitorina näen aga toimunut laiemalt - ei ole välistatud, et säärased tegevjuhtidest esimesed viiulid saavad soleerida mis tahes nõukogu poolt juhitavas organisatsioonis - nii avalik-õiguslikes juriidilistes asutustes, sihtasutustes kui ka riigi osalusega äriühingutes.

Seejuures tuleb ka arvestada, et neis liikuv riigi raha on märkimisväärne - sihtasutustele ja avalik-õiguslikele asutustele eraldas riik eelmisel aastal ligi 6 miljardit krooni, riigi osalusega äriühingutesse on aastavahetuse seisuga paigutatud 11 miljardit krooni.

Niisiis, jättes kõrvale ühe inimese ja konkreetselt kultuurkapitali probleemi, otsigem juhtunu põhjusi laiemalt.

Kas viga on nõukogudes?

Sageli on süüdistatud «nõrku» nõukogusid, mis koosnevat võhiklikest poliitikutest ja ametnikest, kes ei vaevuvat oma tööd tegema. Selles võib peituda oma tõetera, kuid nõukogude süüdistamise kõrval pole pööratud tähelepanu probleemile, et kontrollimehhanismid, mis peaksid tagama riigi raha sihipärase ja säästliku kasutamise, tegelikult ei toimi.

On arusaadav, et nõukogu liige ei saa tuhnida kõigis raamatupidamisdokumentides, tuvastamaks aruannete õigsust. Ka mõne erialaasjatundja nõukogusse kuuludes poleks riskid maandatud - ehkki tõenäoliselt jääksid olemata ilmselt absurdsed või väga suured kõrvalekalded.

Selleks, et nõukogu saaks oma kontrollifunktsiooni tõhusalt täita, on esmalt vaja korralikku aruandlust. Nõukogu peaks nõudma asutuse juhilt kohustuslikust majandusaasta aruandest palju detailsemaid aruandeid ja ka märksa lühema intervalli tagant - näiteks kuu- või kvartaliaruandeid.

Eraaudiitori roll

Kuna aga aruandesse on võimalik kirjutada mis tahes numbreid, peab keegi garanteerima, et need on õiged. Aruande esmakontrollijaks on siseaudiitor. Ärimaailmas toimib praktika, kus siseaudiitor allub nõukogule, mistõttu nõukogu saab kindel olla, et ka vahearuanded on usaldusväärsed. Avalik-õiguslikes asutustes, sihtasutustes ja riigi osalusega äriühingutes alluvad need spetsialistid valdavalt tippjuhile, mistõttu ei ole kindlust, et nõukogu saab piisavalt sõltumatut ja usaldusväärset infot.

Sestap on praegu nõukogu jaoks peamised kindlustunde loojad kas eraaudiitorid või riigikontroll.

Eraaudiitorid auditeerivad kord aastas kõiki eelmainitud organisatsioone. Eraauditis lähtutakse tavapäraselt põhimõttest, et tippjuhil on vaba voli otsustada kulude tegemise üle - st firma juht võib majandada, kuidas tahab, aga äriühingu nõukogu peab saama sellest adekvaatset infot. Kui firmajuht kasutab raha ebaotstarbekalt, siis kajastub see firma halbades finantsnäitajates ja juht peab aru andma aktsionäride üldkogule või nõukogule.

Riigi puhul aga ebaotstarbekad kulutused asutuse finantsnäitajates ei väljendu. Finantsnäitajad on täiesti «ükskõiksed» selle suhtes, kas eelarve täitmine seisnes kunstnikele toetuse maksmises või fiktiivkunstnike kaudu enda kukru täitmises. Aruanne kajastab mõlemal juhul riigieelarve edukat 100-protsendilist täitmist. Järelikult peaks uurima, milleks raha kulutati, kas riigieelarves ette nähtud otstarbel või millekski muuks.

Eraaudiitorite puhul tähendab see lisatööd, mida tuleks neilt eraldi tellida. Peamine vastuargument on niisuguse auditi kõrgem hind. Hollandis, kus uuele süsteemile üle mindi, kasvas auditi hind alguses küll ligi kaks korda, ent kahe-kolme aasta möödudes alanes see endisele tasemele. Hinna ajutine kasv oli tingitud eelkõige uue metoodika väljatöötamisest.

Siiski on selge, et sellise kantimise, nagu see kultuurkapitalis oli, peaks igal juhul avastama ka praeguse eraauditi ulatuse puhul.

Riigikontrolli roll

Eestis on rohkem kui 500 riigiasutust, üle 10 avalik-õigusliku asutuse, üle 40 riigi osalusega sihtasutuse ja 70 riigi osalusega äriühingut. On selge, et riigikontroll ei suuda kõiki neid igal aastal auditeerida. Samas oleks tegu ka ilmse ressursside raiskamisega, kui ühte asutust auditeeriks igal aastal kaks teineteisest sõltumatut audiitorit, kes vaatavad samu tehinguid.

Seetõttu olukorras, kus osas asutustes tehakse eraaudit, on riigikontroll suunanud oma tähelepanu eelkõige sinna, kus kontrolli üldse pole.

Suurte summade kulutamine hakkab väikestest, mängusõltuvus esimestest kasiinokülastustest. Kui kontroll teeb kiusatuse tekkimise võimatuks ehk otse nõukogule alluvad siseaudiitorid uurivad vahearuandeid ning eraaudiitorid vaatavad aastaaruandeid auditeerides ka seda, mis on numbrite taga, peaks niisugused finantsskeemid üpris võimatud olema.

Kuni nõukogudel pole rahakasutamise üle selget kontrolli, on ohus palju suuremad summad kui kadunud 8 miljonit krooni.

Urmas Peterson on Riigikontrolli finantsauditi osakonna auditijuht, keskendudes peamiselt Sise- ja Kaitseministeeriumi ning nende hallatavate riigiasutuste raamatupidamise aastaaruannete auditeerimisele. Urmas Paterson on kaasaegseid juhtimisteooriaid tutvustava ja juurutava Eesti-Atlandi ühingu liige.