Riigi raha kulutamise ja saavutatud tulemuste üle peetav aruandlus on aastatega muutunud küll järjest paremaks, kuid endiselt võetakse seda tüütu kohustusena, millel puudub kasutegur ja sügavam mõte.
Äriettevõtete raamatupidamises puudus 1994. aastal, enne raamatupidamise seaduse vastuvõtmist, regulatsioon, head raamatupidamistava ehk kokkulepitud parimat praktikat polnud, igaüks toimetas nii, nagu ise oskas, rahvusvahelistest standarditest ei olnud enamik raamatupidajaid ja juhte kuulnudki.
Samas seisus on olnud ka riigiraamatupidamine: regulatsioon oli hea tavaga vastuolus, sageli iseendalegi vastukäiv ning pidevas muutumises, kusjuures enamik muudatusi võeti vastu tagasiulatuvalt. Eraaudiitorite hinnangul saavutasid äriettevõtete raamatupidamisaruanded kvalitatiivse hüppe viie aastaga. Riigiraamatupidamise ümberkorraldamisele pani punkti rahandusministri kinnitatud üldeeskirja valmimine 2003. aasta lõpupäevil. Kas suudetakse seda niisama kiirelt rakendada kui ärimaailmas?
Suudetaks küll, kui korras aruandluses kasutegurit nähtaks. Aga just siia koer maetud ongi. Ka praegu ütleb enamik asutusejuhte, kel raamatupidamine korrast ära, et põhitegevus on meil ju korras ja ega midagi kadunud ka ole. Tegelikult saab mõlemad väited kerge vaevaga ümber lükata.
Põhitegevus võib ju olla hooga käima lükatud, kui aga ühel hetkel ei tea enam, mis nende tegevuste käigushoidmine maksma läheb, on asi halb. Ja seda, kas midagi on kadunud või mitte, on sassis arvestuse puhul raske avastada. Näiteks kui ehitamise käigus ei märgita betoonikoormale peale, kuhu see läheb, ja kui seda ei kinnita keegi, on raske öelda, kas ikka valati söökla põrandat või kerkis hoopis miski muu ehitis.
Korras raamatupidamisest saab õige aruande, mis näitab asutuse majandustegevust: kui palju on varasid, millises seisus need on, palju on laekumata arveid, kas see trend tõuseb või langeb, palju on kohustusi, millised on kulutused personalile jne. Sel juhul on aruanne ka kasutatav. Ideaalis peaksid nii arvestus kui aruandlus olema tegevuspõhised ja näitama seda, kuipalju tegevus reaalselt maksab, kas tehti seda, mis kokku lepiti, ning kas eesmärgid saavutati. Selline tegevuspõhine aruandlus nõuab ka vastava arvestuse ümberkorraldamist ning korralikku sisekontrolli. Niimoodi on võimalik jälgida, mis tegevustele raha kulub, et tegevusi ei tehtaks ülearu ning et kõik teeksid seda, mida vaja.
Oluline on ka teada, kes mida teeb, mille eest vastutab, millistele õigusaktidele see tegevus peab vastama ja mis tagab selle, et kõik oleks nõuetekohane. Ei saa väita, et kontrollisüsteem asutustes täiesti puudub. Ka asutuse juhi viseering arvetel on üks kontrollisüsteemi osi. Enamasti aga on kontrollisüsteem paberile kirja panemata, seetõttu on asutuse juhtkonnal raske tervikpilti tajuda. Alustada tuleb juhil tunnetusest, et töö ei lõpe eelarveridade jälgimisega. Maksumaksjal ei ole vaja vaid teadmist, et raha on 99% või 100% ära kulutatud. Me tahame olla ka kindlad, et seda on tehtud efektiivselt ja seadusi järgides, ning tahame ka teada, mida me selle eest saanud oleme.
Kaie Karniol on finantsauditi osakonna peakontrolör