Oleme jõudnud aega, kus tuleks ausalt tunnistada: kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu. Enesepetmisest pole kasu. Vaim tuleb paratamatuteks muutusteks valmis panna, kirjutab riigikontrolör Janar Holm.

Tühjad soovunelmad on aastaid riiklikest plaanidest ja lõpututest strateegia paberite kuhjadest läbi käinud lubadused tagada arstiabi, päästeteenistuse ja politsei, kiire internetiühenduse ning teiste avalike teenuste ühetaolise kvaliteediga ja ühtlane kättesaadavus kogu Eestis. Seda näitab ka äsja avaldatud riigikontrolli aastaraport, mille fookuses on inimestele esmatähtsate teenuste tervis ja elujõud.
On üdini inimlik, et kipume kuulma ja uskuma eelkõige seda, mida tahame kuulda ja uskuda. Nii iga üksiku inimese kui ka ühiskonna tasandil. Ja seda hoolimata asjaolust, et kaine mõistus hoiatab nii mõnigi kord kõrvalt: tegelikkus ei pruugi nii ilus ja toreolla, kui meile meeldib ette kujutada. Reaalsus saab meid lõpuks ikka kätte. Ja siis võib olla juba hilja midagi ette võtta, et selle reaalsusega kohaneda.
Vaatasime, mis ootab meid juba lähima kümne aasta jooksul Eestis ees. Kes meid lähitulevikus ravib? Kes õpetab ning kes hoiab korda ja päästab?

Kas meil on praegu ja tulevikus piisavalt perearste, üldhariduskoolide õpetajaid, politseiametnikke ja päästjaid?

Andes ülevaadet esmatähtsatest teenustest, mida osutatakse kohapeal, ei ole eriti mõistlik rääkida üleriigilisi näitajaid kasutades. Inimesi ei ravi keskmine Eesti perearst, vaid arst, kes töötab konkreetses maakonnas konkreetse nimistuga.

Ja tuld ei kustuta Eesti keskmine päästja, vaid päästetöötaja konkreetses piirkonna komandos. Piirkondlik pilguheit annab sisulise ülevaate, kas esmatähtsad teenused on ka tegelikult kättesaadavad või mitte. Tehnika ja tehnoloogia ei saa esmateenuste osutajaid täielikult või piisavalt asendada – need peavad füüsiliselt kohal olema.

Need on päriselu probleemid, mis meid kõiki mõjutavad, kuid millega tegelemine ei tekita sellist elevust nagu mõni muu teema.

INIMESI EI JÄTKU
Oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt inimestele tunnistada: kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu.

Ühetaolist kättesaadavust ei ole juba ammu võimalik tagada. Selle põhjus ei ole mitte ainuüksi raha, vaid ka inimeste puudus. Täitmata ametikohtade arv võtmetähtsusega erialadel kasvab. Inimesi, kes võiksid neid töökohti täita, ei paista ka kusagilt tulevat.

Vaadates selle loo juures olevat nelja Eesti kaarti, kus regiooniti on välja toodud nende perearstide, õpetajate, politseiametnike ja päästjate osakaal, kel lähema 5–10 aasta jooksul on võimalus jääda pensionile või kes on juba praegu pensionieas, peaks tulevikupilt selge olema. Mida rohkem pensionieelikuid või pensioniealisi, seda tumedam on kaart. Tumedamad alad on eriti väljaspool Harjumaad ja Tartumaad. Aga ka viimati nimetatud piirkondades pole põhjust hõisata.

Riigikontrolli analüüs näitab, et avalike esmateenuste tuleviku mõttes on kogu Eesti väljaspool Harjumaad ja Tartumaad ääremaa ehk piirkond, kus korraga on ohus mitme esmateenuse pakkumine.

Kui vaadata näiteks Hiiumaad, siis seal on kõik perearstid pensionieas või kohe sellesse ikka jõudmas. Järgmise aasta rahvusvaheline naljapäev, 1. aprill on päev, kus kõik Hiiumaa perearstid on jõudnud pensioniikka. Aga asi on naljast kaugel!

Pensionile mineku õigus või selle lähenemine puudutab ka ligi poolt Hiiumaa õpetajaid, politseinikke ja päästjaid. Sama olukord on Läänemaa perearstide, õpetajate ja politseinikega. Lääne-Virumaal, Võrumaal ja Jõgevamaal on juba pensioniõiguslikud või jõuab 5–10 aasta jooksul selleni kaks kolmandikku perearstidest. Sellise loeteluga saaks jätkata.

Väljaspool Tallinna ja Tartut oma tööd tegevad perearstid, õpetajad, politseiametnikud ja päästetöötajad tuleks n-ö ohustatud liikide esindajana kanda punasesse raamatusse.

Probleem ei ole vanemaealiste suures hulgas. Minu sügav lugupidamine nende vastu, kes on leidnud ja leiavad ka edaspidi endas tahet ja jõudu edasi töötada. Küsimus on noorte spetsialistide väheses osakaalus ja ebapiisavas järelkasvus.

PEREARSTID HAKKAVAD ÄÄREMAALT KADUMA
65-aastased ja vanemad kogemustega perearstid ja õpetajad saavad veel aastaid tööturul oma oskusi pakkuda. Rääkimata politseinikest ja päästjatest, kelle ametipensioni õigus võib eri tingimuste täitmisel saabuda juba varem – viiekümnendates eluaastates.

Paraku just käsitletud valdkondadest kõige probleemsema puhul – perearstiabi valdkonnas – ei soovi kümme aastat kestva perearstiõppe lõpetajad sageli töötada mujal kui Tallinnas, Tartus või Ida-Virumaal. Seda olukorras, kus eriti just väljaspool Harjumaad ja Tartumaad on pensionile siirduda võivaid perearste kaugelt rohkem kui kandidaate, kes võiks vabad kohad täita.

Pool Eesti perearstidest on 60-aastased või vanemad. Aga alla 50-aastasi on kõigest 20 protsenti.Üha raskem on leida nimistute jaoks uusi arste – luhtunud konkursside arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud neli korda. Eelmisel aastal luhtus 51 konkursist 38! Perearsti on raske leida isegi maakonnakeskustesse.

Ajutine perearst on muutunud perearstiabis üha püsivamaks nähtuseks. Nii on kokku 60 000 patsiendil asendusarst ja kolmel nimistul on see ajutine asendusarst olnud juba seitse aastat. Näiteks Lääne-Virumaal on tervelt neljandik kõigist nimistutest ajutise asendajaga.

KLASSIÕPETAJAID VEEL JÄTKUB
Õpetajate puhul on hea uudis see, et õpetaja elukutse populaarsus ja konkurss õppekohtadele on viimastel aastatel suurenenud. Halb uudis on aga see, et õpetajakoolituse lõpetamisele järgneval aastal läheb kooli aineõpetajana tööle napilt kaks kolmandikku lõpetanutest.

Kusjuures viis aastat hiljem on juba üle poole neist aineõpetajatest koolist lahkunud. Inimesed põlevad läbi ega taha olla lõputult mitmelt poolt tuleva surve all.

Kui kümne aasta jooksul uusi nooremas eas õpetajaid oluliselt peale ei tule, siis saab praegustest õpetajatest pensioniealiseks 36 prot senti. Ja veel viis aastat hiljem juba pool kõigist õpetajatest.

Suur puudus on aineõpetajatest, ennekõike loodus- ja täppisteaduste õpetajatest. Järgmise kümne aasta jooksul suureneb õpilaste arv vanemates kooliastmetes, kus on suurem osakaal just aineõppel ning vajadus loodus- ja täppisteaduste õpetajate järele isegi suureneb.

Klassiõpetajaid seni küll jätkub ja kümne aasta vaates jääb neid väheneva õpilaste arvu tõttu ülegi. Paraku ilmtingimata mitte seal, kus on aineõpetajaid puudu ning kus neil oleks võimalik ilma elukohta vahetamata aineõpetajaks ümber õppida.

OLUKORDA PARANDAKS MÕISTLIK KÄITUMINE
Politseiametnikke on veel enam-vähem vajalikul hulgal, kuid päästjaid napib paiguti juba praegu. Viie või kümne aasta pärast on aga nende mõlema puudus terav, sest esiteks ootab ees politseiametnike ja päästjate pensionile mineku tõusulaine ning teiseks tuleb peale liiga vähe neid, kes tahaks seda tööd teha.

Muidugi sõltub ka meie endi käitumisest, kui suur on politseinike ja päästjate töökoormus. Juba 15 aastat tagasi nentis riigikontroll, et meil ei ole mitte liiga vähe päästjaid, vaid meil põleb teiste riikidega võrreldes liiga palju.

Rahvastik vananeb, noorte osakaal väheneb ja nende vähestegi noorte erialaeelistuste hulgas ei ole esmateenuste ametirühmad. Vastutavad ministeeriumidja muud asutused on rakendanud mitmesugusei võtteid, et muuta tühjenevaid ametikohti atraktiivsemaks ja suurendada järelkasvu. Konkurents käib aga samade inimeste peale ning koolitatud ja asjatundlikku tööjõudu vajavad ka teised eluvaldkonnad.

AJUTISED LAHENDUSED
Esmateenuste pakkujaid – terviseametit, päästeametit ning politseija piirivalveametit – tuleb tunnustada. Nad on püüdnud probleeme ajutiste ja erandlike meetmetega lipp lipi ja lapp lapi peal hädapäraselt leevendada, kas oma asutuse või valdkonna piires. See on üks põhjus, miks probleemid ei ole veel inimeste taluvuspiiri ületanud. Kuid hädavajadusest tõukuvad kitsad ja ajutised meetmed muudavad kogu süsteemi bürokraatlikumaks ja kulukamaks.

Näiteks võib ajutiste lepingute sõlmimine asendusarstidega olla sobiv lahendus lühikest aega, aga pikas vaates on see koormav ja, mis peamine, ei teki vajalikku stabiilsust.

Sotsiaalministeerium saatis novembri alguses kooskõlastusringile tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõu, millega soovitakse parandada perearstiabi kättesaadavust ja nimistute teenindamise järjepidevust. See on kindlasti vajalik eelnõu, et esile kerkinud probleemidele mingilgi viisil reageerida, ja kindlasti väärib see toetust.

Aga… Eelnõu tutvustades on rõhutatud, et mitme eelnõus pakutud lahenduse puhul on tegemist ajutise meetmega, mis on vajalik perearstita jäänud nimistusse kuuluvate inimeste teenindamiseks. Näiteks võimaldatakse ajutiselt nimistu teenindamine anda haiglale. Aga ka haiglas on vaja peremeditsiini arste ja õdesid. Uus ja uhke maja ise ei ravi paraku kedagi.

Kas sellised lahendused on tegelikult ka ajutised? Kust tulevad püsivad lahendused ja millised need on olukorras, kui vajalikul hulgal uute perearstide lisandumist süsteemi ei ole ette näha? Ajutiste lahenduste hulk üha suureneb.

Õige oleks inimestele ausalt öelda, et perearstiabi lähitulevikus muutub ja perearstiabi saamine maakonnakeskuse haiglas ei olegi midagi äärmuslikku. See on tulevikus ühe võimalusena paljude piirkondade jaoks uus paratamatu normaalsus.

TEHNOLOOGILISED JA SOTSIAALSED UUENDUSED
Rahvastiku ja tööjõu edasised trendid on võrdlemisi hästi teada ning neist nähtub selgelt, et murrangulised muutused esmateenuste osutamises on möödapääsmatud. Seega tuleb meil reaalsusega kohaneda, mitte tegelda enesepettusega.

Kui me seame esmatähtsate teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele realistlikud nõuded, siis tuleb mituteenusevormi, mida peame praegu erandlikuks või ajutiseks, muuta osas piirkondades alaliseks. Näiteks saab tavapäraseks olukord, kus linna suurkooli füüsikatund kantakse üle maapiirkonna väikekooli, perearst annab nõu video silla teel jms.

Inimese füüsilise kohalolu vajadus ei kao aga nähtavas tulevikus kuhugi – äpp ei pööra voodihaiget ringi, et tal ei tekiks lamatisi, äpp ei paku lahkujale tröösti, äpp ei löö põlevas majas ust maha, et sealt inimest kätte saada, äpp ei lahuta tänavakakluse osapooli.

VALMISTAME ETTE UUT NORMAALSUST
Üks võimalus on rakendada seal, kus vähegi võimalik, ka vabatahtlikke. Nende õlule liigub ilmselt üha enam pääste ja korrakaitse. Samas harrastusperearstidele ülesehitatud esmatasandi tervisesüsteemi me tõenäoliselt ette ei kujuta.

Peamine on aga meeles pidada, et üks ja sama inimene võib olla korraga nii kaitseliitlane, abipolitseinik kui ka vabatahtlik päästja ning muul ajal sõita kiirabiauto roolis. Ehk teisisõnu, ka nende vabatahtlike ressurss pole piiramatu ja sellest tuleb tervikvaade luua.

Tervikpildi puudumist näitas ka üks riigikontrolli audit kaks aastat tagasi, kus avastasime, et näiteks üks Kaitseliidu liige oli samal ajal kirjas veel neljal vabatahtlikul ametikohal organisatsioonides, kes teda kõik kriisi korral tahaksid enda juures rakendada. Kusjuures tema tsiviilelu põhitöökoht oli riigikaitselise tähtsusega, ja see välistaks muud tegevused. Seega pretendeerib samadele inimestele ja arvestab nendega terve hulk organisatsioone.

Liikumine uude normaalsusse peaks toimuma juhitult, tagades kõikidele inimestele esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavuse kokkulepitud tasemel, mitte juhuslikult. Mitte nii, kus mõni inimene võib jääda ilma isegi hädavajalikul tasemel teenustest.

Kõiges selles tuleks näha ka võimalust, mitte ainult probleemi. Eesti ei olegi ühetaoline, vaid kirju nii vajadustes, võimalustes kui ka probleemides. Vajalikul miinimumtasemel teenuse kriteeriumid tuleb uuesti avalikult läbi arutada ja kokku leppida.

Mingite kunstlike jõuvõtetega pole mõtet loomulike protsesside vastu hakata võitlema, nagu näiteks koondumine suurematesse keskustesse ja nende ümbrusse. Pigem tuleb oludega võimalikult mõistlikult kohaneda – inimeste vaim tuleb paratamatuteks muutusteks valmis panna, sest reaalsuse eitamine ei too paraku vajalikke ümberkorraldusi ega uudseid lahendusi lähemale.

***

EESTI KUI VANANEVA RAHVASTIKUGA RIIK
Statistikaameti rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi järgi kahaneb rahvaarv 2030. aastaks 2020. aastaga võrreldes üle 15 000 inimese võrra. 65-aastaste ja vanemate inimeste arv kasvab ligi 38 000 võrra ehk 14 protsenti (vt joonist). Põhilises tööeas (20–64 aastat) inimeste arv väheneb üle 43 000 võrra ehk kuus protsenti, laiemas mõttes tööealiste (15–74) arv siiski vähem, ligi 21 000 võrra ehk kaks protsenti. Kui praegune rändetrend (st sisseränne on väljarändest suurem) jätkub, siis võib sisserände (sh tagasirände) suurenemine aidata aga tööjõu vähenemist leevendada.

Kui kümme aastat tagasi elas Harju maakonnas kõigist Eesti inimestest 41,8 protsenti, siis 2020. aastal juba 45,1 protsenti. 2030. aastaks prognoositakse Harju maakonnas elanikkonna kasvu veel (49,4 protsendini) ehk juba peaaegu poole Eesti rahvastikuni.

Rahvaarv kasvabki kõige rohkem Harjumaal, sealhulgas Tallinnas. Tartu maakonna rahvaarv püsib samuti väikses kasvutrendis. Kõigis ülejäänud maakondades elanike arv väheneb. Kõige suurem on elanike arvu vähenemine Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonnas. Kahaneva rahvaarvuga maakondades on elanikkond keskmisest vanem ja neis kujundab rahvastikku peamiselt suremus.

***

REGIONAALNE MAINEKUJUNDUS: TEHA NÕRKUSEST TUGEVUS

AIMAR ALTOSAAR
toimetaja

Ääremaad võime nimetada suurte võimaluste maaks, kuid sõnakasutus ei too veel sinna rahvast juurde. Poliitik võib kodukohta tuua katuseraha, ent kui katuse alla keegi ei tule, on raha kasutu. Võib ehitada teid ja luua lairibavõrku, avada ka mõne riigiasutuse büroo, kuid iseenesest ei muutu tühjenevas piirkonnas sellest midagi. Elulaad ja inimeste ootused oma elupaigale on sajanditaguse ajaga võrreldes radikaalselt muutunud. Maa ei hoia enam inimesi kinni, sest parafraseeridesvanasõna «põllumees põline rikas», tahaksid paljud öelda, et «IT-mees on päriselt rikas».

Kui põllundus, loomakasvatus ja aiandus annavad alla nelja protsendi Eesti sisemajanduse kogutoodangust ning vaid kolmneli protsenti meie elanikkonnast on hõivatud põllu- ja loomakasvatustöödega, mis vanasti sidus kuni 90 protsenti elanikkonnast, siis on üsna lootusetu maal taastada ligilähedaseltki sama asustusmustrit, mis oli seal väga loomulik «Tõe ja õiguse» aegadel.

Kuigi maal elades võib vaid laisk jääda nälga, on kohtadele, kus tahetakse elada, üldiselt väga kindlad nõudmised. Elementaarseks peetakse kõvakattega teed ja head ühendust ülejäänud maaga ning kiire interneti võimalust.
Mõistlikus kauguses – umbes veerand tundi autosõitu – peavad olema ka haridusasutus ja mõni kauplus, kuid ka sellest on vähe. Elukoha valimisel või ka selle hoidmisel, nagu mistahes teiste otsuste tegemisel, mõjutavad meid emotsioonid. Tahame elada kohtades, millel on tähendust ja mis pakuvad positiivseid elamusi, kehva mainega depressiivse tuntusega kohtadest aga hoitakse eemale.

Eestile sobiva keele ja kultuuri hoidmine eeldab muidugi peamiselt oma rahva ligimeelitamist, sest pole ju välistatud, et üleilmastumise tingimustes võivad tulevikus ka mujalt tulijad hakata meie põliseid alasid asustama, kui jätame oma maa ise tühjaks. Sellise stsenaariumi vältimiseks tuleb juba praegu tegutseda.

Mitme aastakümne ebajärjekindlad regionaalpoliitilised ponnistused on näidanud, et ilma aktiivse mainekujunduseta võivad ka üsna suured investeeringud jääda oodatud mõjuta. Näiteks on meil igas Eesti kandis tühjalt seisvaid uusi või korralikult remonditud koolimaju. Nii nagu pole mõtet brändingul ilma investeeringuteta, ei ole ka investeeringutest kasu, kui piirkonna maine nimel pole aktiivselt tegutsetud.

Avaliku sektori asutuste mööda maad laiali laotamine, investeeringud taristusse ja maine aktiivne kujundamine – kõik need on õiged ja vajalikud tegevused, kuid ainult siis, kui seda tehakse süsteemselt. Piirkondlikud mõtte talgud nagu Kagu-Eesti «Vunki mano!» on selles suhtes hea eeskuju.

Poliitikutel ja keskvõimul on aga aega vaadata reaalselt olukorrale näkku, nagu soovitab riigikontrolör Janar Holm, ning loobuda abstraktsest, piirkondlikke eripärasid mittearvestavast regionaalpoliitikast. Tuleb vaadata iga piirkonna võimalusi eraldi ning koos kohalike sädeinimeste, ettevõtjate ja
kogu konnajuhtidega leida just sellele kandile kõige õigem lahendus. Erinevused võivad piirkonniti kujuneda suureks, kuid kui need on sealsete inimeste oma valikud ja nad hoolitsevad oma positiivse maine eest, siis pole karta maa tühjaks jäämist.

Näiteks Võrumaa ettevõtja Aigar Pindmaa ütles Postimehele, et «üle 2000 aasta kõneldakse, kuis noorus on hukas ja maa jääb tühjaks, nii pole ju tegelikult juhtunud!». Arengutendentsidest tuleb aga olla teadlik, mitte nutta taga mullust lund, vaid vaadata ettepoole, sest seal võib olla paljugi huvitavat.

***

TÖÖTAJAID MEELITAB ETTEVÕTTE MAINE
Piirkondade ja suurte ettevõtete ühine mure on tublide inimeste hoidmine ja juurdemeelitamine. Tööandja bränding on muutunud heade majandustulemuste saavutamisel aina olulisemaks.

Tööandja brändingu ettevõtte Instar EBC juht Kersti Vannas ütles, et kuna oleme väike riik ning rahvast on vähe, peavad meie ettevõtted väga tõsiselt tegelema sobivate ja võimekate töötajate hoidmise ja juurdemeelitamisega. Konkurents tööjõule on juba ülemaailmne ning kui meie ettevõtted ei taha jääda kuivale, ei tohi tööandja viivitada ettevõtte teadliku ja süsteemse maine kujundamisega. «See ei ole aga ainult ettevõtete juhtide asi, vaid iga töötaja peaks olema aktiivne värbaja, tutvustades oma töökohta positiivses võtmes,» rääkis Vannas. «Head mainet kujundatakse aastaid ning see on pidev töö.»
Aimar Altosaar