• Riigikontroll jälgib kriisiolukorda, dramaatilisi valesamme veel märgatud pole.
• Kogu tekkivat kahju ei ole kindlasti võimalik riigieelarvest kinni maksta.
• Seaduste lihtsustamine on Holmi sõnul sageli tarbetu bürokraatia kasvulava.

Riigikontrolör Janar Holmi sõnul kipub Eesti seadusandluse häda olema see, et  millegi lihtsustamise tähe all muudetakse kõik hoopis keerulisemaks. Nii on läinud näiteks riigihangete ja e-riigi teenustega.

Kuidas need teemad, mida uurite ja auditeerite, teieni jõuavad?
Me oleme teemade valikul sõltumatud ja otsustame ise, mida uurime ja auditeerime. Tavaliselt vaatame sisse valdkondadesse, kuhu pole pikalt sisse vaadatud. Neid valdkondi, mis on ristipõiki läbi käidud, me ei uuri. Aeg-ajalt tuleb mõni ministeerium meie juurde. Neil on lähteülesanne ja raha. Siis suuname nad tavaliselt ülikoolidesse või näiteks Praxisesse. Tahame olla teemade valikul sõltumatud.

Kas te praeguse koroonakriisi juhtimisse ka sisse vaatate?
See, et me praegu oma nina kriisiolukorra juhtimisse topiks ja kriisi lahendajaid kuidagi uurima hakkaks, on küll viimane asi, mida meilt oodatakse. Sellisel juhul, ma kardan, muutume ise probleemiks. Aga kindlasti jälgime kriisi juhtimist. Siiani pole ma silmanud drastilist vales suunas tegutsemist, mis sunniks tingimata sekkuma.

Kuidas teile tundub, kas valitsus on koroonaviiruse tõkestamiseks seni piisavalt teinud? Või on hoopis üle pingutatud?
Üle pole kindlasti pingutatud. Oleme olukorras, kus on ääretult keeruline ette näha kriisi kestust, selle lõplikku ulatust ja tagajärgi majandusele. Paraku peab valitsus koos riigikoguga otsustama nüüd ja praegu.

Eriti kiire on meetmetega, mis aitavad säilitada töökohti ja ettevõtetel ellu jääda. Need peavad olema aga väga hästi sihitud.

Samal ajal ei tohiks tekkida illusiooni, et riigieelarve kaudu saab kõik kahjud kinni maksta. Isegi kui võetakse laenu, pole see lihtsalt võimalik.

Peale tulekahju kustutamise peab riik tegema ka pikaajalise toimega samme. Nii nagu pikamaajooksul ei saa kogu energiat ära kulutada esimestel kilomeetritel, peame kriisi korral kainelt hindama oma võimalusi.
Kriisi juhtimisel on esiplaanil olnud küll valitsus, kuid ei saa unustada, et Eesti on parlamentaarne riik ning parlamendi staatus ei ole eriolukorras kuidagi muutunud.

Tuleme teie igapäevatöö juurde tagasi. Üks teie viimaseid auditeid kritiseeris riigihangete korraldamist. Et valitsuse soov oli hanketegevust lihtsustada, aga kõik läks hoopis keerulisemaks.
Jah, iroonilisel kombel on alati nii, et kui riigihangete seadust hakatakse lihtsamaks tegema, siis muutub see hoopis keerulisemaks. Ehkki praegune seadus võeti vastu 2017. aastal, tahetakse seda taas lihtsamaks teha. Mis on jälle omaette ohumärk... (Naerab.)

Tegelikult on probleem tõsine, kuna see on tarbetu bürokraatia kasvulava. Rahandusministeerium arvab, et hangete korraldamiseks ongi vaja professionaliseerumist.
Samas oleme tänapäeval harjunud, et arvutit kasutades saame ise kõigega hakkama, olgu see programmeerimise õppimine või lennupiletite ostmine. Kahju, kui mõnes valdkonnas peetakse normaalseks, et kõik läheb keerulisemaks.

Kas oleme jälle silmitsi olukorraga, kus seaduse tegemisel pole kaasatud piisavalt oma ala eksperte ehk ettevõtjaid? 
Ma ei oska seda kommenteerida, kuna pole osalenud seaduse väljatöötamisel. Võib-olla jäi puudu teenusedisainist. Ma toon ühe näite. Üks Eesti ülikool on kirjeldanud reisihangete hinnapäringute tegemist enne ja pärast riigihangete registri arendust. Kui varem tuli reisifirmadele saata e-kiri, siis uues keskkonnas peab end vaat et oimetuks klikkima! Ülikooli väitel kulub minikonkursi korraldamiseks 100 hiireklikki ja 50 minutit. Kuna ülikool teeb reisiteenuste ostmiseks keskmiselt üheksa hinnapäringut päevas, on vaat et tarvis juba täiskohaga klikkijat!

See, et millegi lihtsustamisel hakatakse bürokraatiat hoopis juurde tootma, tundub üsna levinud.
Eelmisel aastal tegime aruande e-riigi kohta. On teada, et andmete digiteerimine teeb elu lihtsamaks, kuna saab kiiremini ja mugavamalt igasugu teenuseid pakkuda. Aga siin on ka saatan peidus. Avalike teenuste digiteerimine võimaldab ka mitu korda rohkem lollust teha. Mõeldakse, et paneme registrisse ühe kliki ja siis teise kliki... et mis see mõni klikk ikka ära ei ole. Meil on väga palju näiteid, kus meilt kogutakse infot, mida tegelikult kellelgi vaja ei ole. See on mõttetu tegevuse paljundamine.

Olete tähelepanu juhtinud sellele, et ministeeriumitel pole korralikku ülevaadet suurinvesteeringutest, mida nende haldusalas tehakse. Kuidas see võimalik on?
Kõige suurem ehmatus oligi see, et paljud riigiasutused ei teadnud, mida juba tehtud investeeringud maksma läksid. Kui ma küsiksin teie käest, kui palju te oma korteri eest maksite, siis te ju teate seda!
Tahtsime ülevaadet, kui palju üks või teine hoone või rajatis maksis. Ajad kuu aega taga, kaks kuud, ei midagi, tagatipuks saad veel sõimatagi! Siis tuleb välja, et andmed peaks olema üldse teise ministeeriumi käes.
Kõiki riigiasutusi ei saa muidugi ühe puuga lüüa. Näiteks kaitseministeeriumil on väga hea ülevaade, kui palju ja kuhu täpselt investeeritakse.

Kes need patustajad olid ja kas saite summad teada?
Paljud probleemid olid tingitud sellest, et üks ministeerium delegeeris ülesanded teisele. Selle käigus kadus osa infot ära.

Näiteks uue Tallinna vangla puhul tekkis kahe asutuse vahel arusaamatus, kas vangla on üldse valmis. Mitte et kas seinad on püsti ja katus pea kohal, vaid kas kasutusluba on   olemas.
Väikesed märgid viitavad, et probleem võib olla suur. Küsimus on ka selles, kas loetakse raha või mitte.

Kui riigikontroll läheb mõnda asutusse andmeid küsima või uurima, kuidas teid vastu võetakse? Kas ollakse sõbralikud või   tõredad?
Auditimaailmas visatakse nalja, et auditeerimisega on seotud kaks suurt valet. Kõigepealt, riigikontroll ütleb asutusse kontrollima saabudes, et tulime teid aitama. Teiselt poolt öeldakse vastu, et me väga ootasime teid. Selge see, et tavapärast töörutiini me mõnevõrra segame  ning vahel natuke tõrksust kohtame. Audiitorid on sellega harjunud. Oluline on viisakaks jääda ja normaalselt suhelda.

Te teete tihti valjuhäälset kriitikat. Kas seda arvesse ka võetakse või läheb see kurtidele kõrvadele?
Üsna palju võetakse kuulda. Samas pole me viimane tõeinstants, et teame täpselt, kuidas asju teha tuleb. Kui näeme probleemi, pakume välja võimalusi, kuidas seda lahendada. Siis jälgime, mil viisil see lahendatakse.

Üks asi, mis meie lõppaudititest välja ei paista, on igapäevane suhtlus. Juba siis, kui meie inimesed mõnda riigiasutusse sisse astuvad ja asja uurivad, laheneb väga palju probleeme. Meie huvi pole üle riigi karjuda, et kuskil on midagi valesti. Meie huvi on, et probleemid lahendataks.

Piilupart ei tohi tukkuda

Riigikontroll on korduvalt tegelenud ka Rail Balticu projektiga ning leidnud eest  mitu sasipundart, mida pole endiselt lahti  harutatud.

Janar Holmi hinnangul on tuumprobleem väga keeruline juhtimissüsteem, kus emaflrma asub Lätis ja tütarflrmad teistes Balti riikides. See tähendab väga  palju mikrojuhtimist, samal ajal kui emaflrma otsustusõigus on pigem väike.

«Lootus, et rong sõidab edasi ka siis, kui piilupart tukub, ei täitunud tuntud lastelaulus ega lähe nii ka päriselus. Juht peab olema, juht peab aru saama, et ta juhib, juht peab vastutama ja juht peab ette nägema kogu teekonda ja riske sellel teekonnal,» ütles riigikontrolör.

Teine küsimus on tema sõnul see, kuidas hakatakse raudteed käitama – kas    igal riigil on kolm väikest raudteejuppi või hoitakse seda käigus kuskilt tervikuna. Seda, et Rail Baltic täiesti liiva jookseks, Holm siiski ei usu. «Pigem   on mureks see, et raudtee ei saa õigeks ajaks valmis ja läheb tunduvalt   kallimaks kui planeeritud.»