Vaatamata finants- ja majanduskriisile, pole Eestis mitte igalt poolt raha otsa saanud. Lähiaastatel on Eestisse tulemas märkimisväärne Euroopa Liidu rahaline toetus ning selle ärakasutamise olulisus on olnud valitsuse selge ja tugev sõnum. Üks valdkond, mida lähiajal suured investeeringud ootavad, on kutseõpe. Kuni aastani 2015 on kavas kutseõppeasutuste õppekeskkonna ajakohastamiseks investeerida üle 3,6 miljardi krooni. Investeerida on plaanitud 29sse riigi- ja munitsipaalkutseõppeasutusse 33st. Investeeringud oleksid peaasjalikult suunatud kutseõppe praktikabaaside ja õpilaskodude ajakohastamiseks.
Iseenesest on väga positiivne, et kaua vaeslapse osas olnud kutseharidus saab niivõrd olulise rahasüsti ning riik on lõpuks omanikuna asunud hoolt kandma temale kuuluvate kutsekoolide eest. Mis siis selles kõiges muret tekitab ja peaks sundima rahakulutamise tuhinas ettevaatlik olema? Nimelt on tehtud suured rahapaigutused olukorras, kus olulised otsused haridussüsteemis on veel tegemata või ellu viimata. Ühelt poolt on vähemalt haridussüsteemis kutseharidus olnud valdkond, kus palju on muutunud ning koolivõrku oluliselt korrastatud. Samas pole päris kõiki plaane realiseeritud, õpilaste arvu langus kummitab endiselt ning lõppude lõpuks on kutseharidusvõrk otseselt seotud muudatustega üld- ja kõrgharidussüsteemis, mistõttu võib olla vara veel kuulutada kutseõppeasutuste võrgu korrastamine lõppenuks.

Kutseharidust kummitab langus

Haridus- ja teadusministeeriumi hallatavate kutseõppeasutuste võrgu ümberkujundamisega on sihikindlalt tegeletud alates 1999. aastast. Ümberkorralduste eesmärgiks on olnud optimeerida kutseõppeasutuste võrku suuremate, piirkondlike ja valdkonnapõhiste kutseõppekeskuste loomise kaudu. Kui 2000. aastal oli Eestis 78 kutseõppeasutust, siis 2008/09. õppeaastaks on neid alles 45, sh on Haridus- ja teadusministeeriumi hallatavate kutseõppeasutuste arv vähenenud 30-le. Õppurite arv kutseõppeasutuse kohta on oluliselt suurenenud. Kui 2000. aastal oli ühe kutseõppeasutuses kohta keskmiselt 400 õppijat, siis 2008. aasta lõpuks oli see arv ligi 580 ning riigikutseõppeasutustes koguni 690 õppurit kooli kohta. Samas on käärid suurima ning väikseima õpilaste arvuga riigi- ja munitsipaalkutseõppeasutuse vahel väga suured, erinedes kümneid kordi.
Õpilaste arvu prognoos näitab, et järgmise viie aasta jooksul väheneb kutseõppes õppijate arv ligi neljandiku võrra. Kui täna läheb põhikoolilõpetajatest ligi 30% õppima kutseõppesse, siis selleks, et tagada kutseõppeasutustes senine põhikoolijärgsesse kutseõppesse sisseastujate arv, peaks 2013/2014. õppeaastal õppima asuma kutseõppes ligi 44% põhikooli lõpetajatest. Põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujate osakaal ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud ning kui see jääb senisele 30% tasemele, siis õpiks viie aasta pärast kutseõppeasutustes ligi 6000 õpilast (s.o 32%) praeguse tasemega võrreldes vähem. Seega peab kutseõpe õpilaste arvu ligilähedasekski säilitamiseks oluliselt rohkem õpilasi gümnaasiumidelt ja kõrgkoolidelt ära võtma. Samas pole kuskilt näha, et ka gümnaasiumid ja kõrgkoolid oma „turuosast“ loobuda sooviks, pigem loodetakse õpilaste arvu üldisele langusele vaatamata samuti enda kohta haridusmaastikul säilitada. Õpilasi kuskilt juurde ei tule, nii et paratamatult keegi kaotab.

Veidi aitab olukorda leevendada asjaolu, et ligi veerand põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujatest on tulnud varasemalt põhikooli lõpetanute hulgast, kuid ka nende sisseastujate arv ilmselt langeb seoses üldise õpilaste arvu langusega. Omamoodi õlekõrt loodavad kutsekoolid samuti täiskasvanute täienduskoolitusest ja ümberõppest. Täienduskoolitus moodustabki suure osa kutsekoolide tegevusest (õppijate arvu poolest isegi võrreldava osa tasemeõppe õppuritega) ja on samuti Euroopa Liidu poolt toetatud. Kuigi täiskasvanute koolituse maht on hüppeliselt kasvanud, pole see siiski jõudnud tasemele, mis kompenseeriks tasemeõppes toimuvat õpilaste arvu langust.

Regionaalne kättesaadavus

Riik on siiani kutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamisel lähtunud põhimõttest, et igas maakonnas peaks tegutsema vähemalt üks kutseõppeasutus. Sellega on maakondlik kutsehariduse kättesaadavus küll tagatud, kuid kõiki erialasid pole igas maakonnas nagunii üldjuhul võimalik õppida. Isegi põhikoolilõpetajate õppimiskoha eelistuste seisukohalt pole kutseõppeasutuse paiknemine oma maakonnas väga oluline, kuigi just põhikoolilõpetajad peaksid olema vähem liikuvad kui gümnaasiumilõpetajad. Enamikust maakondadest lähevad enam kui pooled kutseõppe valinuist ikka mujale maakonda õppima ning seda isegi sealt, kus on rohkem kui üks kutseõppeasutus. Nii jätkas 2008. aastal õpinguid oma maakonnas kõigest 28% Jõgeva maakonnas põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujatest. Palju parem polnud ka olukord Võrumaal ja Raplamaal, kus asjakohased näitajad on 33% ja 38%. Paikseimad on ikka pealinna lähedusest pärit õppurid. Harju maakonnast asus ligi 87% kutseõppesse suundujatest õppima mõnes Tallinna kutseõppeasutuses.

Oluliselt pole kutseõpet populaarsemaks muutnud kutsekoolide ajakohastamine. Kui võrrelda kutseõppesse suundujate osakaalu maakondade kaupa, siis võib öelda, et kooli õppekeskkonna tänapäevasus ei mõjuta oluliselt õpilaste eelistusi minna õppima kutsekooli. Maakonnas, kus asuvad ajakohastatud õppekeskkonnaga kutsekoolid, ei ole kutseõppesse suundujate osakaal oluliselt suurem kui teistes maakondades. Nii näiteks pole Saaremaal, kus on ajakohastatud Kuressaare Ametikooli õppehooned, kutseõppesse suundujate arv suurem kui mujal. Sama olukord on Pärnumaal (kutseharidusse suundujate osakaal 30%) ning Tartumaal (osakaal 28%).

Kutseharidus vs üldharidus

Haridus- ja teadusminister on välja öelnud, et üldharidussüsteemi ootavad ees suured muudatused ning olulise muudatusena peaks lahutatama üksteisest põhikool ning gümnaasium. See peaks oluliselt vähendama olemasolevat gümnaasiumide arvu. Samuti peaks tihenema integratsioon gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vahel ning tekkima võimalus luua ühine organisatsioon (gümnaasium, kutseõppekeskus) teise taseme hariduse pakkumiseks. Need ümberkorraldused üldharidussüsteemis mõjutavad otseselt ka kutsehariduse arengut ning sunnivad kutseõppeasutuste võrku planeerima koos uuenenud üldharidusvõrguga. Aeg on üle saada senisest praktikast, kus hariduspoliitika kujundamisel keskendutakse kitsalt üksnes üld-, kutse- või kõrgharidusele ega planeerita kogu haridusvõrku tervikuna.

Riskantsed investeeringud

Jah, arusaadav, et valitsus pole praegu kuigi huvitatud muudatustest kutseõppeasutuste võrgus, sest see ilmselgelt segaks Euroopa Liidu raha kasutamist. See, kuidas otsustamatus või otsuste edasilükkamine pärsib koolide arengut, on omaette teema, kuid suurte investeeringute jagamine olukorras, kus demograafiline paratamatus ja sõltuvus muudatustest teistes haridussüsteemi osades (eriti üldhariduse koolivõrgus) võib veel nii mõndagi muuta, on riskantne. Tuleb arvestada, et kui tänased kavandatud investeeringud ära teha, siis maksab juba iga järgneva õppekoha kinnipanemine minimaalselt kümneid miljoneid kroone.
Riigikontroll peab oluliseks, et lõppenud arengukavas kavandatud, kuid ellu viimata jäänud muudatuste asjus langetatakse otsus, kas ja millisel kujul plaanid realiseeritakse. Kas näiteks Vana-Antsla Kutsekeskkool ühendatakse Võrumaa Kutsehariduskeskusega ning kas Tallinna Balletikool, Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool ja Tallinna Muusikakeskkool liidetakse koos uue ühishoone ehitamisega? Viimase ehitus oli esialgu planeeritud riigieelarve raha eest, kuid uues olukorras tuleks vaadata, kas siin saaks hoopis euroraha kasutada. Teadmatus kutseõppeasutuste edasise tegevuse osas pärsib nii kutseõppeasutuste kui ka omavalitsuste otsuste langetamist, pidurdab nii kooli kui ka piirkonna arengut ning raskendab ka riigi investeeringuotsuste tegemist. Hädavajalik on vähemalt üldhariduskoolide ja kutsekoolide võrgu koos planeerimine, kas või näiteks ühiselamute ehitamise küsimuses. Tundub, et kutsehariduse investeeringute üle otsustajatel polnud kõike vajalikku infot käepärast. Muudatused on paratamatud. Küsimus on ainult selles, et kas need toimuvad teadlikult ja planeeritult või olelusvõitluse teel. Iga edasilükatud otsus läheb aga tänu Euroopa Liidu investeeringurahale väga kalliks. Hea peremees käitub võõra rahaga sama ratsionaalselt nagu oma rahaga ning seetõttu ei tohiks keskenduda sellele, et võimalikult palju Euroopa raha ära kulutada. Pigem tuleb mõelda, kas me oma raha eest teeksime samu valikuid ning kas me ikka suudame pärast neid kenasti renoveeritud koolimaju ka ülal pidada, kui Euroopast enam raha ei tule.
 

Mida Riigikontrolli audit näitas?

• Riik ei tohiks kutsekoolidesse investeerida miljardeid kroone enne, kui pole selge, mis saab üldhariduse reformidest ja kuidas vähenev õpilaste hulk jaguneb üld-, kutse- ja kõrghariduse vahel.
   

• Kutseeksami teeb vaid kolmandik lõpetajatest, mis tähendab, et enamik neist lahkub koolist kutsemeisterlikkuse taset tõendava dokumendita.
   

• Tõsiselt muret tekitav on olukord venekeelsetes õpperühmades, seega eeskätt Ida-Virumaal õppinute nõrgad riigikeele riigieksami tulemused ja neis kajastuv nõrk riigikeele oskus vähendab inimeste võimalusi tööturul.
   

• Endiselt on probleemiks õpingud katkestanute suur osakaal kutsehariduses (19,8% 2008. a).
   

• Riigikontrolli hinnangul on viimastel aastatel kutseharidussüsteemis toimunud siiski mitmeid positiivseid muutusi.