Ma olen nõus õpetajatega, et nende palk on tööpanust ning vastutust arvestades väike ning nad kindlasti väärivad oluliselt kõrgemat palka. Samas on õigus ka meie valitsusliikmetel, kes ütlevad, et meie hariduskulud suhestatuna rahvuslikku kogutoodangusse on juba arenenud riikide tasemel ja kohati isegi suuremad ning nende kulutuste suurendamine ei ole, arvestades eelarve pingelisust, praegu võimalik.

Mida siis arvud näitavad? Riigikogu majandus- ja sotsiaalinfoosakond on oma analüüsis nentinud, et kui Eestis on hariduskulud absoluutarvudena peaaegu igal aastal kasvanud, siis osakaaluna SKT-st on hariduskulud olnud suhteliselt stabiilsed (5,9−6,8% SKT-st). Umbes pooltes ELi riikides moodustavad hariduskulud samuti stabiilselt 5−6% SKT-st. Kõige rohkem kulutavad haridussektori peale Põhjamaad – Taani, Rootsi, Soome. Taanis ja Rootsis on hariduskulude osakaal isegi üle 7%, Bulgaarias ja Rumeenias aga näiteks kaks korda vähem − alla 3,5% SKT-st.

Samast analüüsist selgub aga, et hoopis teist laadi võrdlusvõimaluse annab hariduskulude arvestus ühe õppija kohta, arvestades konkreetse riigi majandustaset (ostujõu pariteeti). See näitab, et Eesti riigi kulud ühe õppija kohta (kokku alg-, kesk- ja kõrghariduse tasemel) on ostujõu pariteeti arvestades teiste ELi riikidega võrreldes ühed kõige väiksemad. Reaalsed summad, mida haridusinstitutsioonid saavad kasutada nn vanades ELi riikides (eriti Luksemburgis, Põhjamaades, aga ka Austrias, Belgias, Itaalias, Prantsusmaal jm), on kordades suuremad võrreldes uute ELi riikidega.

Et Eesti reaalset olukorda hinnata, tuleb vaadata, milline osa sellest kõrgest hariduskulust SKT suhtes läheb õpetajate palkadeks ja milline osa suunatakse jätkuvalt betooni, tihti ka nendesse koolidesse, kus laste jätkuv vähenemine on teada ja pöördumatu. Mulle näib, et meie hariduskuludes on just betoonil väga suur osakaal.

Kahtlemata on valitsusel ja parlamendil poliitiliste otsustega võimalik olemasolevat raha ümber jagada või püüda uut juurde hankida (makse tõsta vms), kuid kui koolivõrku ei korrastata, on see tegelikkuses raha jätkusuutmatu kasutamine ja annab hoopis vastupidise tulemuse: kui anda raha süsteemi lihtsalt niisama juurde, suurendab see veelgi ebaefektiivsust ning lükkab edasi koolivõrgu nii hädavajalikku korrastamist. Seega toetan õpetajate palga tõstmist, kuid seda eeskätt just seniste ressursside parema ja efektiivsema juhtimise kaudu.

Omaviletsuslik egoism

Tihtipeale väidetakse, et meil on hästi väljakujundatud ajalooline koolivõrk, mille lõhkumine hävitaks elu maal sootuks. See on äraspidi mõtlemine. Koolivõrk peab kaasas käima inimestega, mitte vastupidi. Elu on paraku edasi läinud ja inimesed on hüljanud paraku need asulad ja koolid. Me näeme, kuidas kohalikus mõistes suuremate linnade ümber asuvad vallad on kohati hädas õpilaste äramahutamisega. Samal ajal on meil palju koole, kus mõne õpilase puudumine tähendab seda, et õpetajal pole kellelegi tunde anda, sest nad on ainsad õpilased klassis. Arvata, et maakoolid täituvad taas õpilastega, on soovmõtlemine.

Kohalikke omavalitsusi huvitab pigem vaid see, et nende kool alles jääks ja riik raha juurde annaks. Kuigi riigilt tulev toetus on mõeldud õpetamise eest maksmiseks, leiab omavalitsustes praktikat, kus selle raha eest maksti ka muid, õpetamisega mitteseotud tasusid.

Omavalitsustel ei ole selge, kas ja kui suure osa koolis töötavate inimeste palgarahast peaksid nad ise juurde panema. Aga nende põhimõtete täpseks paikapanemiseks ei ole ka haridusministeerium aastate jooksul mahti saanud. See ongi üks põhjusi, miks aasta algul lahvatas ministeeriumi ja omavalitsuste vastasseis, kui ministeerium pani omavalitsustele süüks, et kogu palgaks mõeldud toetusraha ei maksta õpetajatele palgana välja. Omavalitsused olid jälle solvunud alusetute süüdistuste pärast. Tegelikult seisnevadki teineteisest möödarääkimise põhjused ebaselgetes põhimõtetes ja paikapanemata korralduses. See töö tuleb teha riigil, siinkohal haridusministeeriumil.

Haridusminister ütles hiljaaegu, et veel ei ole kindlust, kas tahe reforme teha ka tegelikult olemas on, sest otsust sellegi kohta, millise kontseptsiooni alusel ja kas reformi üldse teha, veel ei ole.
Kui eesmärgiks on tagada kõigile õpilastele võrdselt kvaliteetne õpe ja valikuvõimalused ning üle riigi koolivõrgu efektiivne korraldus, siis vastuolud eesmärgi ja omavalitsuskorralduse vahel, mis paneb omavalitsused konkureerima ja asju vaid oma mätta otsast nägema, on ületamatud.
Haridusministeerium on gümnaasiumivõrgu korrastamise kavandamisel esitanud mitu olulist küsimust, sealhulgas sellegi, kas korraldada gümnaasiumivõrk ümber kiiresti ja korraga või pikema aja jooksul ning kas gümnaasiumide pidaja peaks tulevikus olema kohalik omavalitsus või riik. Ministeerium on lubanud, et teeb omavalitsustega koostööd tugevate gümnaasiumide loomisel, pakkudes analüüse, andmestikku, kuid otsustusõigus jääb omavalitsustele. Ma ei kahtle koostöö vajalikkuses, kuid ei ole just palju näiteid, kus omavalitsused on saanud ratsionaalsete lahenduste otsimisel kokkuleppimisega hakkama. Ministeerium on lubanud edaspidi rakendada uut, nn puhaste gümnaasiumide loomist toetavat rahastamismudelit. Kuid mõeldes raha kui motiveerija peale, siis kui palju on raha, mis pidi kohalikke omavalitsusi innustama vabatahtlikult ühinema, oma eesmärki täitnud? Lootus iseotsustamise ja mõistlike lahenduste kasuks ei ole just suur, pigem on see nullilähedane.

Riigieelarvest tuleb õpetajate palgaraha, aga ka suur osa investeeringuid ja õpikuraha ning õppe sisupoole määrab samuti riik. Praegune valitsus on deklareerinud, et tema prioriteediks on haridus ja selle hea kvaliteet. Seega võiks panna see tõsiselt kaaluma, kas ja milline osa haridusest on üldse mõistlik jätta omavalitsuste ülesandeks. Kuidas suudetakse tagada hariduse ühtlast kvaliteeti, kui üle poole meie omavalitsustest moodustavad need, kus elanikke vaid kuni 2000? Ja kui hariduse osas nähakse, et võrdseid võimalusi saab tagada kvaliteedile nõudeid seades, siis omavalitsuste pakutavate muude teenuste kvaliteedi asjus ei ole mõte ega teod veel kuhugi jõudnud. Ka muude teenuste kvaliteedile tuleks seada standardid ja reformida omavalitsusi nii, et nad oleksid suutlikud sellisel tasemel teenuseid tagama kõigi Eesti inimeste jaoks.

Lapsi vähem, õpetajaid sama palju

Enne, kui väita ikka ja jälle, et sulgedes kooli, hävitame elu maal, tuleks mõelda sellele, et elu maal ei sõltu mitte niivõrd koolist, vaid ikkagi töökohtadest. Kui inimestel pole maal enam tööd, siis liigutakse paratamatult sinna, kus on tööd, ja seda sõltumata sellest, kas on kool või mitte. See, et kool ise tööandjana piirkonda mõnikümmend töökohta loob, ilmselt ei päästa maaelu. Arvata, et meie demograafiline auk on ajutine ja peagi tulevad peale suuremad aastakäigud, siis ka siin on elu oma korrektuurid teinud. Muidugi võivad meil olla ja peavadki olema unistused vähemalt Lätist rahvaarvult mööda minna, aga selle kõrval ei maksa reaalsust unustada.

Kindlasti kaasneb koolivõrgu korrastamisega ka valusaid otsuseid, sest selge on, et kõigile senistele õpetajatele ei pruugi enam töökohti jätkuda. Näiteks oli 1997. aastal õpetaja kohta 18,7 õpilast ning 2010. aastal 12,2 õpilast. Seega on õpilasi, kelle pealt peaks õpetaja oma palgaraha teenima, kolmandiku võrra vähem. Haridus- ja teadusministeerium prognoosis selle aastatuhande alguses, et 2008. aastaks on Eesti üldhariduskoolides veidi üle 9000 õpetaja ametikoha. Tegelikkuses on see arv siiani ligi 12 000, seega on järel veerandi võrra rohkem õpetajaid, kui ministeerium ennustas. See on oluline vahe, mis kindlasti mõjutab õpetajate palgaraha.
Koolivõrgu korrastamist survestab ka õpetajate vanuseline struktuur. Kui näiteks 1993. aastal oli meil üle 50-aastaseid õpetajaid kõigest 27%, siis 2005. aastal oli neid 35% ning 2010. aastal juba 42%. Seega tuleb meil lähikümnendil nagunii kokku puutuda põlvkondade vahetusega koolis ning suurem palk aitab seda kindlasti sujuvamalt ellu viia, tuua kooli noori õpetajaid.

Meile meeldib ennast ikka kõrvutada naabritega. Nii Läti kui ka Soome on viimase viie aasta jooksul sulgenud 15% oma üldhariduskoolidest. Kui Läti puhul saab rääkida sarnaselt meiega demograafilisest survest, mis sunnib õpilaste puuduse tõttu koole sulgema, siis Soome puhul on see seotud majandusliku otsusega. Nii suletakse Soomes igal aastal keskeltläbi üle saja üldhariduskooli. Need koolid lihtsalt lõpetavad oma tegevuse, kuna nende ülalpidamine pole majanduslikult otstarbekas.

Koolibussid käima

Soomes kompenseerib suletud koole hästitoimiv koolibussisüsteem, kus igale õpilasele, kes elab koolist kaugemal kui viis kilomeetrit, on tagatud tasuta transport kooli. Ka on paika pandud maksimumaeg, mis võib kuluda õpilasel kooliteele. Kooli ja koju sõit võib võtta päevas maksimaalselt 2,5 tundi, vanematel lastel kolm tundi. Põhja-Soomes on õpilaste koolibussi teekond 50–75 kilomeetrit ja on ka juhtumeid, kus see on 100 kilomeetrit või rohkem. Eesti mastaabis oleks see aeg ilmselt tublisti väiksem, sest vahemaad on lühemad. Lisaks vähendavad koolibussid liikluses oluliselt tarbetuid sõite ja liiklusõnnetusi, väheneb keskkonna saastamine jne.
Rõhutan aga veel kord − argumente ja hirme, et eriti vaesematele peredele tekitab lapse koolitee pikenemine tõsiseid probleeme ja lisakulutusi, peab kindlasti võtma tõsiselt. Nii mõnelgi pool hoomatav vastuseis koolivõrgu reformimisele tuleneb just nendest hirmudest. Seetõttu ei tohi reformiplaani koostades jääda vaid mõistliku koolivõrgu vormimise juurde, vaid paralleelselt tuleb välja töötada ka selgete reeglitega ja hästi toimiv tasuta koolibusside võrk. Või luua hea tavabussivõrk, kus koolilaps saab tasuta sõita.

Kindlasti peaks aga igal lapsevanemal juba enne koolireformi teokstegemist olema selge pilt, millisest peatusest, millise bussiga, millistel aegadel jne saab tema laps kooli ja koolist koju liikuda. Ma pooldan, et koolibusside võrgu eest võtab vastutuse riik ning loobutakse ses asjas vallapõhisest mõtlemisest. Marsruudid ei tohiks olla seotud valla või isegi maakonna piiridega, sest pole ju mõtet sõita ühes suunas oma valla kooli 30 minutit, kui teises suunas, naabervallas on kool 10-minutilise koolibussitee kaugusel. Seega – kõik on lahendatav.

Senised katsed hambutud

Esimese katse viimasel kümnendil koolivõrku korrastada tegi 2004. aastal toonane haridusminister Toivo Maimets, kui esitas valitsusele kinnitamiseks nimekirja nn jätkusuutlike koolidega, mille hoonete renoveerimiseks ja ehitamiseks võib kasutada programmi „Koolid korda!“ raha. Paraku olid nimekirjas sisuliselt kõik Eesti üldhariduskoolid, v.a mõni sulgemisele minev kool. Kui Riigikontroll aasta hiljem seda nimekirja üle vaatas, siis olid hingusele läinud juba viis sellesse nimekirja kuulunud kooli. Kokku on paljureklaamitud programmi „Koolid korda!“ raames praeguseks korda tehtud 30 kooli kogusummas 67,7 miljonit eurot ning endiselt on kasutamata 47,3 miljonit eurot, mis on mõeldud koolide korrastamiseks. Toonane valitsus lootis naiivselt, et pearahasüsteem suretab ise jätkusuutmatud koolid välja. Kahjuks ei suretanud.

Süstemaatilisemalt hakkas koolivõrgu korrastamisega tegelema haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Tema ministriks olemise ajal koostati maakondlikud koolivõrgu analüüsid ning uus üldhariduse rahastamismudel, mille peamiseks eesmärgiks oli tagada koolide toimetulek väikese õpilaste arvu korral madalamates kooliastmetes (nn klassipõhine rahastamine asendas varasemat pearahapõhist rahastamist) ning samas sundida gümnaasiumi osas moodustama suuremaid klasse (rahastamismudel arvestab, et klassis on vähemalt 21 õpilast). Mõte oli küll hea, aga tegelikkuses ei ole see rahastamismudel soovitud tulemusi koolivõrgu korrastamisel esile kutsunud, sest omavalitsused on puudujääva osa n-ö omast taskust kinni maksnud, kuigi ka see raha tegelikkuses on tulnud maksumaksjatelt üle riigi.

Teisisõnu − omavalitsused torpedeerisid taas katset süsteemi korrastada. Samal ajal käivitati ka koolivõrgu maakondlike analüüside koostamine, et välja selgitada õpilasränne ning võimalikud elujõulised gümnaasiumid (praeguseks on valminud analüüsid kõigis maakondades).
Tõnis Lukase ajal jõudis Riigikokku ka uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mille kohaselt tuli põhikool ning gümnaasium lahutada. Riigikogu seadust sellisel kujul vastu ei võtnud. Küll tekkis gümnaasiumidel kohustus pakkuda õpet gümnaasiumi astmel vähemalt kolmel õppesuunal. See, et eelnõu kavandatud kujul toetust ei leidnud, oli paljuski ministeeriumi tegemata töö. Näiteks ei olnud piisav kas või eelnõu seletuskirjas toodud muudatuste mõju analüüs ning selgitustöö, miks seda tegelikult vaja on, jäi samuti nõrgaks.

Praegune haridus-ja teadusminister Jaak Aaviksoo on jätkanud Tõnis Lukase algatatud gümnaasiumivõrgu korrastamist ning välja käidud on konkreetsed tähtajad, mille jooksul peaks ümberkorraldused koolivõrgus aset leidma. Eks näis, kas seekord jõutakse sõnadest kaugemale. Igatahes on Aaviksoo tööpõllule kuhjunud aastate viisi tegemata jäänud reformide tagajärjed, millega minister peab nüüd toime tulema ja seda lühikese aja jooksul. Tänases Eestis on aga igasugune pühendumine reformidele haruldane ja kõigiti toetust vääriv. Kui aga ka see reform lähenevate 2013. aasta kohalike valimiste häälte nimel allavett lastakse või piirdutakse mingi poolpiduse lahjendatud variandiga, siis pole meil õigust muuks kui sügavaks häbitundmiseks iseenda üle. Ja mina küll ei tahaks olla selle vallajuhi või tähtsa riigikogulase või valitsuse liikme nahas, kellele koolilapsed silma vaatavad ja küsivad – miks müüsite ignorantse massi häälte ja oma ego upitamise nimel maha minu tuleviku, minu võimaluse saada kvaliteetset haridust? Kuigi, jah, neid, kes on valmis vajalikke reforme mõne hääle nimel reetma, on jätkunud kahjuks läbi aegade. Ehk seekord läheb siiski õnneks.

Muide, elujõuetute gümnaasiumide sulgemise kogemusi on aga kindlasti kõige rohkem pärit endise haridusministri Mailis Repsi ajast. Just tema ministriks oleku ajal pandi selliseid koole kõige rohkem kinni, seega on Jaak Aaviksool ehk koolireformi elluviimisel parlamendis veel üks endine kolleeg toeks. Vähemalt ma loodan seda.

Otsustamatus võib viia raiskamiseni

Edasilükatud otsused mitte ainult ei pikenda agooniat, vaid võivad kaasa tuua ka riigi ehk meie kõigi raha raiskamist. Eeskätt puudutab see investeeringuid koolimajadesse. Juba eespool oli juttu programmist „Koolid korda!“, kust toetust ei saanud mitte kõige jätkusuutlikumad koolid, vaid raha võisid saada kõik need üldhariduskoolid, kes mahtusid valitsuse kinnitatud nimekirja.

Selle tulemusena tehti korda ka mitmeid koolimaju, kus juba praegu jääb õpilaste arv tublisti alla saja ning on põhjust kahelda, kas need koolid suudavad vastu pidada 20 aastat ja kauem, mil saavad tasutud ASi Riigi Kinnisvara rendimaksed. Nii näiteks on programmi „Koolid korda!“ rahaga korrastanud Audru vald Lindi lasteaia-algkooli, kus praegu õpib kokku 30 õpilast. Samal ajal üritab Audru vald lisaks Lindi koolile käigus hoida veel ühte keskkooli, põhikooli ja lasteaeda-algkooli.
Meil on ka „Mõisakoolide riiklik programm“, mida rahastab Norra ja Euroopa Majanduspiirkond. Sellest programmist saavad raha koolid, mis paiknevad mõisakompleksides, kuid nende majanduslik jätkusuutlikkus on osutunud teisejärguliseks eelduseks. Selle tulemusena on Eesti saanud küll üheksa kenasti korrastatud mõisahoonet, kuid näiteks Rogosi mõisa puhul võib öelda, et hea hariduse pakkumine on seal teisejärguline ning mõis tegutseb rohkem majutusasutuse kui koolina. Ma ei tea, kas just seda meie Euroopa partnerid meilt ootasid.

Hetkel on AS Riigi Kinnisvara investeerimas kohalike omavalitsuste üldhariduskoolidesse enam kui 65 miljonit eurot CO2 kvootide müügist saadud raha. Ka nende objektide valikul pole määravaks olnud mitte koolide jätkusuutlikkus, vaid eeskätt prognoositav energiakokkuhoid ja prognoositud kokkuhoiu pealt CO2 emissiooni eeldatav vähenemine. Jällegi julgen kahelda, et kõik kavandatud investeeringud ka lõpuks loodetud kokkuhoidu annavad.

Kõik need toodud näited investeeringute planeerimisest viitavad vajadusele kiiremas korras koolivõrku puudutavad otsused ära teha. Muidu jätkame mängu tulega ega tea, millal jälle kõrvetada saame.

Riik võiks olla eeskujuks, kuid ...

Kuigi praegu räägitakse peamiselt gümnaasiumivõrgu korrastamisest, tuleks tervikuna üle vaadata kogu koolivõrk ning siin võiks olla pioneeriks riik ise. Riigikoole ei ole küll palju ning needki on mõeldud peamiselt erivajadustega õpilastele, kuid seda lihtsam oleks haridus- ja teadusministeeriumil hinnata, kas vajame just niipalju koole ja kus need paikneda võiksid. Viimase aja otsused sunnivad mind siiski kahtlema, kas ministeerium isegi kindlalt teab, milline võiks olla riigikoolide võrgustik. Nii mõnigi ilmselt mäletab Vaeküla kooli juhtumit, kus ehitaja lahkus objektilt, jättes endast maha üksnes paljad seinad. Nüüd Riigikogus arupärimisele vastates teatas haridus- ja teadusminister, et tegelikult riigil ei olegi vaja seda kooli ning kool läheb sulgemisele. Lisaks on ministeeriumil valmimas hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse ja riigikoolide võrgu arendamise põhimõtted, kus pannakse paika ka vajalik koolivõrk. See on väga tervitatav.

Paraku on samal ajal valitsus juba kinnitanud meetme „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekeskkonna kaasajastamise“ investeeringute kava kogumahus 31 miljonit eurot, millega peaks korrastatama 20 riigikooli ning viis erivajadustega õpilastele mõeldud munitsipaalkooli. Samuti on programmi „Koolid korda!“ raames juba ajakohastatud kolm erivajadustega õpilaste kooli ning kahe kooli kohta oodatakse edasisi otsuseid (Vaeküla kool ning Kaagvere kool). Samuti on CO2 kvoodimüügi projekti raames korrastamisel seitse erivajadustega õpilaste riigikooli. Ma ei tea, kas kõik need koolid on enam riigile vajalikud. Jääb mulje, et üks käsi ei tea, mis teine teeb.

Kriis läks raisku

Loomulikult toetan ma kodanikuühiskonna arengut ning seda, et meie riigi kodanikud tunnevad muret oma laste hariduse ja tuleviku pärast, kuid ometigi tundub kummaline see vastuseis, mis kaasnes kavaga ümber korraldada koolivõrk Otepää vallas. Muidugi on tore, kui laps saab õppida kodu lähedal väiksemas koolis, kuid kas see pole siiski liigne luksus pidada üleval 6−15 õpilasega klasse, kui kõigest seitsme kilomeetri kaugusel on juba järgmine koolimaja, kus õpilasi napib. Lisaks on õpilastele tagatud tasuta koolibuss.

Võin kinnitada, et paljud Tallinna õpilased läbivad kooli jõudmiseks tunduvalt pikema koolitee ning neil ei ole luksust õppida klassis, kus on vaid kuus õpilast. Ma ei sea kahtluse alla kohtu langetatud otsust, kuid julgustaksin siiski ka kohalikku omavalitsust läbi rääkima ja kohalikule kogukonnale paremini selgitama plusse, mida tõhusama koolivõrk kaasa tooks ning loodetavasti seeläbi ka suurendama õpetajate palka ning anda head haridust lastele.

Ma soovin jõudu ja meelekindlust kõigile omavalitsustele, kes tahavad oma territooriumil mitu kooli näiteks kokku panna, kuid kelle mõistlikke kavasid püütakse küll kohtu, küll muude vahenditega nurjata. Ei tahaks küll näha seda, et me ei suuda oma igapäevase elu korraldamises kokku leppida ja seetõttu hakkab selliste asjade üle otsustama kohus.
Mul on kahju, et riik ei ole suutnud majanduskriisi kasutada vajalike reformide ja otsuste tegemiseks. Teiste hulgas jäi korrastamata ka üldhariduskoolide võrk. Ju siis polnud kohalikele omavalitsustele, aga ka riigi tasandile siiski reaalsus veel pärale jõudnud ja tunda andnud. Ma loodan, et õpetajate palgasurve oleks ometi ora, mis annab sedavõrd tunda, et ka kõige tuimem omavalitsus on sunnitud koolireformi ära tegema. Muidu jääb meie koolivõrk põdema veel pikkadeks aastateks ning ilmselt tuleb aina sagedamini ette juhtumeid, kus kinni tuleb panna koolimaju, mis just on meie kõigi raha eest korda tehtud.

Riigikontroll on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti koolivõrgu hädade põhjus on riigi ja kohaliku tasandi aastaid kestnud otsustamatus. Teeme ometi need otsused ära.

* * *

Õpetajakoolituse konkursid ülikoolides
Tartu Ülikool ( viieaastane integreeritud õpe)
Klassiõpetaja − 10 kohta, konkurss 6,3 (läbiminev punktisumma 76,1)
Klassiõpetaja venekeelses koolis − 10 kohta, konkurss 2,5 (63,1)

Näiteid väiksematest koolidest
(nimekiri ei ole mitte kõige väiksematest Eesti koolidest, vaid koolidest, mis on oma koolitüübilt (algkool, 6 –klassiline põhikool, põhikool, täisklassikomplekti omavad gümnaasiumid) kõige väiksemad. Välja on jäetud saartel asuvad koolid ning era- ja riigikoolid.)
Koosa lasteaed-algkool − 0 õpilast, on ainult lasteaiarühmad
Vihula lasteaed-algkool – 3 õpilast
Massiaru algkool – 4 õpilast
Suuremõisa põhikool − 13 õpilast (tegutseb kuueklassilise põhikoolina)
Vatla põhikool – 18 õpilast (tegutseb kuueklassilise põhikoolina)
Põlva Roosi kool (erivajadustega õpilaste munitsipaalkool) – 19 õpilast (kõik põhikooli kolm astet, kavandatud investeeringud tõukefondidest 11,3 miljonit krooni)
Kabala Põhikool – 22 õpilast (koolis olemas kõik põhikooli kolm astet)
Väikseima õpilaste arvuga gümnaasiumi osas on munitsipaalkoolidest Puka Keskkool (17 õpilast) ja Aseri Keskkool (17 õpilast). On ka mõned keskkoolid, kus õpilaste arv gümnaasiumi osas on väiksem, kuid see on tingitud asjaolust, et pole enam avatud 10. klassi.
* * *

Väiksem klass, väiksem palk
Kui vaadata näiteks rahandusministeeriumi ülevaadet, siis sealt on näha, et mida väiksem on klassi täitumus, seda väiksem on ka õpetaja palk. Klassi täitumuse piir on 17, kuid 108 omavalitsuses on klassi täitumus 10 ringis ja sellele vastav on ka palga suurus. Rahandusministeeriumi ülevaatest selgub, et 50% põhikoolide III kooliastmes ei õpi keskmiselt vähemalt 17 õpilast. 30% põhikoolidest ei ole keskmiselt isegi 10 õpilast klassis (26% ei täida ka jätkusuutlikkuse kriteeriumit). Üle 1000 põhikooliõpilasega kohalikes omavalitsustes on 27 kooli, kelle III kooliastmes ei ole keskmiselt vähemalt 17 õpilast, sh Tallinnas, Kohtla-Järvel, Rae vallas ja Viimsi vallas. Pooled neist on erakoolid.
39% gümnaasiumidest on sellised, kus ei ole vähemalt keskmiselt 25 õpilast klassis. 21% neist on Tallinna koolid (peamiselt venekeelsed)! Ka OECD statistika järgi on Eesti keskmine klassi suurus ehk õpilaste arv klassis OECD riikide seas üks madalamaid.