Tunnistan, et olen tõsiselt murelik, tutvudes avalikkusele esitatud andmetega, mis puudutavad erakondade rahastamist. Erakondade rahastamine põhjustab probleeme kogu Euroopas. Küsimus on, kas ühiskond suhtub sellesse ühemõtteliselt taunivalt või mitte.
Minu tees on: erakondade poliitikat ei tohi osta raha eest.
Et jõuda erakondade rahastamise teemani, peame endalt kõigepealt küsima, kas oleme erakondade süsteemiga rahul.
Minu jaoks avaneb probleem läbi kahe märksõna. Need on asjatundlikkus ja sõltumatus.
Asjatundlikkus. Küsimus on selles, mida erakond peab tegema ja mis on erakonna roll Eesti poliitilisel maastikul?
Siin on valik selles, kas erakond on vaid liikmed ja paar inimest kontoris, kes tegelevad välissuhtluse ja liikmemaksu arvestamisega, või on tegemist professionaalse poliitikakujundamise ning erakonna liikmeid teenindava organisatsiooniga, mis suudab analüüsida ühiskonna probleeme ja pakkuda neile professionaalseid lahendusi.
Sõltumatus. Vastavalt põhiseadusele on Eestis kõrgeima võimu kandja rahvas. Rahva esindajaks riigikokku ja enamikesse kohalikesse omavalitsustesse on Eestis võimalik saada enamasti läbi erakondade.
On selge, et erakondadel on suur mõju oma esindajate otsustele. Kuid kes ja kuidas mõjutavad erakondade eelistusi, ei ole selge.
See võib tähendada, et võim ei ole tegelikult rahva käes, vaid otsuseid mõjutavad eelkõige need, kellest erakond rahaliselt sõltub. Kas see on nii, on minul raske hinnata, sest ma ei tea, kas erakondadel on lisaks avalikustatud rahastajatele ka salarahastajaid ja kes nad on.
Mida see maksab? Täna on levinud arusaam, et Eesti erakonnad maksavad palju enam kui deklareeritakse. Eelkõige on nii väidetud reklaamikampaaniate kohta. Vähemalt on enamus erakondi seda väitnud oma konkurentide suhtes.
Ma ei saa seda kinnitada ega ümber lükata, sest mul puudub ligipääs vastavale infole. Erakondade esitatud info õigsust ei kinnita täna Eestis ükski sõltumatu isik.
Arvan, et selline olukord on absurdne. Lisaks tuleb arvestada, et erakondade inimesi paigutatakse tööle riigiasutustesse, kus nad riigi palga eest tihti ka erakonna asju ajavad.
Lahendused. Ma ei hakka siinkohal analüüsima, milline peaks olema eraisikute ja riigi osakaal erakondade finantseerimisel ja millised riskid eri finantseerimisviisidega kaasnevad. Pigem juhin taas tähelepanu lihtsale vahendile, mis on oma tõhusust tõestanud nii erakondade rahaasjade kui ka liikmeskonna korrastamisel. See on avalikustamine.
Arvan, et lihtne ja odav kontrollmehhanism on avalikustada erakondade raamatupidamine ning kõik tehingud ja raamatupidamisdokumendid. Segaseid tehinguid ajakirjandusele ja valijatele selgitada on juba erakonna ülesanne. Ning erakondade rahastamisasjadega seonduvat uurides peab ajakirjandusel ja igal huvilisel olema võimalik minna lõpuni.
Loomulikult oleks abiks see, kui maksuamet pööraks enam tähelepanu neile isikuile, kes annetavad erakondadele oma sissetulekust ebaproportsionaalselt suure summa, kuid usun, et ka avalikustamine jahutab selliste isikute soovi annetusi “vahendada”.
Kuidas edasi? Alles siis, kui meil on olemas usaldusväärne info erakondade tegelike tulude ja kulude kohta, saame asuda arutlema, kas tulude struktuur ei sea ohtu erakondade sõltumatust ja kulud on optimaalsed Eestile sobiva erakondade süsteemi ülesehitamiseks.
Eraldi teema on reklaamikulud. On selge, et siin on alati võimalik rohkem kulutada ja soov salaraha kaasata suurim. Seetõttu on tõene info selles valdkonnas eriti oluline.
Selleks et siin kord majja saada, tuleb moodustada audiitoritest, meedia- ja reklaamispetsialistidest sõltumatu nõukogu, mis on võimeline hindama erakonna tegelikke kulutusi ja mis peab esitama motiveeritud hinnangu erakonna kulude ja aruande kohta.
Demokraatias on võim rahva, mitte raha käes.
Juhan Parts on riigikontrolör