Väga suur osa inimesi ei kujuta enam oma päeva ette ilma internetita. Veelgi suurem osa aga ei kujuta ette internetti, sest kuigi tänaseks peab avaliku teabe seaduse järgi olema igas rahvaraamatukogus internetiühendus, ei leia veel mõnda aega inimesed internetiühendusega arvutit rohkem kui pooltes raamatukogudes. Riigi suutmatus tagada kõigile tasuta internet seab ohtu iga inimese õiguse saada infot riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusest.
Eesti 570 üldkasutatavas rahvaraamatukogus oli 2002. aasta alguseks avatud vaid 250 avalikku internetipunkti, internetiühenduse järjekorras oli aga enam kui 300 raamatukogu. Rahvaraamatukogude internetiseerimise ülesande konkreetsusest ja lihtsusest hoolimata näitas riik 2001. aastal üles taunitavat saamatust selle täitmisel.
Seal, kus viimase paari aasta jooksul on õnnestunud internetipunktid siiski avada, on nende vastu kõikjal suur huvi ja arvutitöökohtade kasutamise järjekorrad ulatuvad kohati nädalateni. Riigikontroll uuris, kuidas on laabunud raamatukogude internetiseerimise eest vastutava kultuuriministeeriumi ja omavalitsuste koostöö rahvaraamatukogude internetiseerimisel.
Riigile pole avalike internetipunktide avamine mitte moeasi, vaid üks olulisemaid projekte, mille kaudu riik saab pakkuda kõigile elanikele tasuta juurdepääsu avalikule teabele ning lihtsustada inimeste suhtlemist kohalike omavalitsuste ja riigiga. Kuni igas kodus pole arvutit, saaksid inimesed just avalike internetipunktide kaudu osa üha uutest ja uutest e-teenustest: on see siis asjaajamine mõne asutusega, oma õiguse taganõudmine või rahaasjade ajamine.
Peatselt on interneti kaudu kättesaadav kogu teave nii kohalike omavalitsuste kui ka riigiasutuste tegevuse kohta. Käivitumas on individuaalsetele vajadustele häälestatava kodanikuportaali ja e-valimiste süsteemi arendustööd.
Projekt näeb ette, et aastaks 2004 pakuvad kõik riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused teenuseid interneti kaudu ning 60% elanikkonnast kasutab igapäevases tegevuses ja olmes internetti.
Muidugi toimub see kõik maksumaksja enda raha eest, aga tulemuseks on nii riigi kui inimese kulutuste kokkuhoid. Lisaks ajavõit ja nn teine kirjaoskus, milleta infoühiskonnas enam hästi hakkama ei saa.
Avaliku teabe seadus lisas rahvaraamatukogudele põhiteenusena internetipunkti tasuta kasutamise avalikule teabele juurdepääsuks. Siiski pole selgele eesmärgile vaatamata suudetud kolme aastaga kõigile rahvaraamatukogudele püsivat internetiühendust tagada. Kinni pole peetud ka Eesti infopoliitika ühest põhieesmärgist - vältida inforikaste ja -vaeste piirkondade teket.
2001. aastaks planeeritud 262 internetipunktist avati kultuuriministeeriumi toel ainult 46 avalikku internetipunkti Tartumaal. Teiste maakondade raamatukogud jäid kohalike omavalitsuste hooleks. Internetiühendus on vähem kui pooltes rahvaraamatukogudes Pärnumaal, Valgamaal, Lääne- ja Ida-Virumaal, Võrumaal, Põlvamaal, Järvamaal, Läänemaal, Raplamaal ja Viljandimaal.
Kultuuriministeerium ei ole ilmselt veel täielikult tunnetanud oma võimalusi, kohustusi ja vastutust infoühiskonna aluste rajamisel, ministeeriumis pole loodud ka selleks vajalikku juhtimisstruktuuri ja puudub piisav infotehnoloogiline kompetents.
2002. aasta kujuneb siiski kõigi märkide järgi oluliseks läbimurdeks infoühiskonda. Riik on hakanud avama andmekogusid ja arendama teenuseid, mis oleksid interneti kaudu lihtsalt kasutatavad.
Nüüd on viimane aeg, et ühendada kõik raamatukogud internetti, ja seda juba kõigis maakondades. Riigil tuleb asi tõsiselt ette võtta, muidu saab see takistuseks juba teiste infoühiskonna projektide rakendamisele.
Vastavalt rahvaraamatukogude seadusele tuleb riigieelarvest katta kulud raamatukogudesse internetiühenduse ja vähemalt ühe avaliku arvutitöökoha loomiseks. Kohalikud omavalitsused katavad jooksvad kulud.
Kultuuriministeeriumi 2002. aasta infotehnoloogiakulude eelarves ongi rahvaraamatukogude internetiseerimiseks kavandatud 7,5 miljonit krooni. Teede- ja sideministeerium on kavandanud regionaalse andmeside arendamiseks 5,5 miljonit krooni. Jätkuvalt võib arvestada ka Eesti ettevõtete ja riigi koostöös sündinud internetiarenduse projekti «Vaata maailma» toetusega.
Seega 2002. aasta probleem ei ole enam ressursside puuduses või internetiühenduse keerukuses, vaid pigem tahtmises ja oskustes teha koostööd ühiste eesmärkide täitmise nimel. Eestis on tehtud head plaanid ja vastu võetud infoühiskonna jaoks head seadused, nüüd vajame ühiseid häid tegusid nende plaanide elluviimiseks.
Riigikontroll omalt poolt hoiab ka edaspidi nendel tegudel silma peal.
Rein Harjo on tulemusauditi osakonna auditijuht, tema juhtimisel viidi läbi rahvaraamatukogude iinternetiseerimist käsitlev audit