Seekordset riigikontrolöride vahetust jääb tähistama viieköiteline koguteos „Riigikontroll ajakirjanduspeeglis 1918–2012”, mille idee autor ja koostaja on riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juht, ajakirjanik Toomas Mattson. Tavalugejad võivad kogumikku peatselt sirvida raamatukogudes.

Kaante vahele on saanud pea kõik iseseisva Eesti kahe perioodi vältel ajakirjanduses ilmunud artiklid riigikontrolli tööst ja selle tulemustest. Kirjutisi on ka Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajast.
Toomas Mattson rassis kogumiku kallal kuus aastat. „Idee tekkis mu ajakirjandusliku tausta ja kogemuse pinnalt – kirjutades on vaja ette saada pilt, mis on teema kohta varem ilmunud, millised on olnud ühe või teise probleemi arengud ajateljel. See aitab sündmusi paigutada õigesse konteksti ja seada rõhuasetused õigesti,” põhjendab Mattson, kes on Sakalas, Postimehes ja Eesti Raadios töötades kirjutanud või eetrisse andnud tuhatkond artiklit ja intervjuud sise- ja välispoliitika, julgeoleku, luure ja vastuluure, Euroopa Liidu ja kohtusüsteemi teemal. Ta loodab, et eriti palju abi on kogumikust ajakirjanikele ning ühiskonna ja majanduse uurijatele, kellele suurem osa teoseid ka jagatakse.

Kogumiku ilmumine langes kenasse aega: Eesti riik sai 95-aastaseks.
See kogumik ongi ühelt poolt riigikontrolli kummardus meie oma riigile. Just Eesti riik ongi neisse köidetesse kogutud lugude peategelane. Aastate kaupa koondatud artiklid räägivad riigikontrolli töö kajastamise kaudu tegelikult loo Eesti riigi arengust esimesel iseseisvusperioodil, iseseisvuse taastamisest ja ülesehitamisest.
Teisalt on kogumik riigikontrolli viis tänada kõiki ajakirjanikke, toimetajaid ja kirjastajaid, kes on riigikontrolli töö tulemusi kajastades andnud oma panuse maksumaksja raha mõistliku kasutamise edendamisse. Ega riigikontroll pea end lõpliku tõe allikaks, auditiaruandedki koosnevad kahest poolest: riigikontrolli hoiakutest ja auditeeritavate reaktsioonidest. Avaldame alati ka teise poole arvamuse. Lugeja leiab aruandest mõlemad vaatepunktid ja kujundab oma arvamuse ise. Samal põhimõttel on koostatud need köited: sinna on kogutud ka lood, milles riigikontrolli seisukohti arvustatakse, rünnatakse, mõnikord lausa ümber lükatakse.

Mis oli materjalide kogumise juures kõige avastuslikum?
Minu jaoks oli kõige põnevam hetk siis, kui kokku hakkas saama piisav hulk lugusid sõjaeelsest Eestist ja neid sõjajärgse Eesti lugudega kõrvutades tajusin ühtäkki, et ilmas pole suurt midagi uut. Et kõik see on juba olnud. Täielik déjà vu. Samad süüdistused riigikontrolli aadressil, paljuski samad probleemid, kui võrrelda riikluse ülesehitamist 1920. ja 1990. aastatel. Kohati isegi samad probleemid samade asutustega. Ajad võivad muutuda, kuid inimloomus jääb ikka samaks!
Päris naljakas oli näiteks avastada, et briti firmal nimega Gibb, kes on meile ju tuntud kui konsultant Eesti Raudtee erastamise aegadest 2001. aastal, on Eestiga kokku puutunud juba 1920. aastate keskel, kui toimus nn pehmete rööbaste suurskandaal. Eesti riik ostis Suurbritanniast hulga raudteerööpaid, kuid siis hakati kahtlustama, et nood on siinsete olude jaoks liiga pehmed. Tehingut nõustas ka tookord seesama Gibb, poliitikud süüdistasid üksteist, riigikogus toimusid ägedad kuulamised jne.
Toon katke Vaba Maa veergudelt:
J[aan]. Wain püüab seletada, et Inglise firma on autoriteet, mille arwamiste wastu ei saa kogu ilmas rääkida. „Minu arwates on see ekspertide firma, kes teatawa honorari eest wõtab oma peale ülesandeid.”
K[onstantin]. Päts: „See on üks ekstra firma!”
A[aleksander]. Weiler: „Oma nõudmistes on ta olnud ekstra firma. Sellele firmale on wälja makstud 4 miljonit Eesti senti, ilma et sellekohast akti oleks. Kus on need roopad wastu wõetud, kas Inglismaal woi Saksamaal, ainult arwed on aktsepteeritud.”
Loomulikult tõusis ägedaid süüdistusi ka riigikontrolli vastu, kes selle jama oli maha maganud.

Ka omaaegne keel oli väga mahlakas?
Näide aastast 1932. Ajaleht Rahva Sõna oli loo pealkirjastanud kui “„Madude neelamine” Toompeal. Kui riigikoguliikmed maitsesid sõdurite kuiwikuid. Kuiwikud kubisesid putukatest ja tõukudest”. Lugu algab nii: „Riigimajapidamise aruande komisjonis kesknädalal arwustati sõdurite toitlustamist ja toodi ette wäärnähteid sel alal. Muuseas kõneles ka riigikontrolli esitaja, et kuivikud (biskwiidid), mis sõduritele antakse, on tihti kõlbmatud. Sõdurid neid ei söö, waid mängivad nendega koroonat!” Jne.
Neist aegadest saab teada palju lõbusat. Näiteks oli toona suur skandaal, kui tekkis probleem, et ministrid ja riigikontrolör võtavad palka nii valitsusest kui ka riigikogust – toona võisid nad olla rahvaesinduse liikmed. Kui see lõpuks ära keelati, kirjutas üks leht sellest pealkirja all „Lõpp ministrite ja riigikontrolöri kahest udarast imemisele”.