Fosforiidisõdade aegadest on keskkonnaseisund, tekkiva ja eriti jääva reostuse probleem tulnud liialt paljudele inimestele otse koju kätte. Me oleme aastate vältel saanud teada süttivast kaevuveest ja kõlbmatust kraaniveest, väiksemad ja vähem silmatorkavad reostusobjektid aga lebavad samuti endiselt Eestimaa pinnal. Riigikontrolli hinnangul ei ole jääkreostuse likvideerimine kahjuks viimastel aastatel edukas olnud.

Riigikontroll on läbi viinud auditi, mille eesmärgiks oli analüüsida jääkreostuse likvideerimise elluviimist ja mõju. Auditis hinnati 70 eriti ohtliku või ohtliku jääkreostusobjekti näitel jääkreostuse likvideerimise õiguslikku korraldust, organisatsioonilist ülesehitust ja rahastamist aastail 2000-2003.

Põhiseadusest ning ka rahvusvaheliselt tunnustatud ettevaatusprintsiibist tuleneb riigi kohustus reguleerida jääkreostuse küsimusi ehk reostusobjekte likvideerida. Riigikogu on jääkreostuse likvideerimise läbi keskkonnastrateegia seadnud prioriteediks juba 1997. aastal. Ehkki jääkreostus on üks seitsmest keskkonnastrateegias määratletud prioriteetsest keskkonnaprobleemist, ei olnud Riigikontrolli hinnangul sellele pööratud sama palju tähelepanu kui teistele probleemidele, aastatel 2001-2003 oli rahaliste vahenditega kindlalt kaetud vaid 6,52% reostuse likvideerimisvajadusest. Iga-aastase summa (10-12 miljonit krooni aastas) vähesusest võib järeldada, et valitsused ei ole pidanud jääkreostust oluliseks probleemiks.

Nõukogude sõjaobjekti laga paljastus kogu oma jäleduses taasiseseisvumise järel, tänaseks pole see enam nii silmatorkav probleem, kuid kadunud pole probleem siiski sugugi. Endise N.Liidu sõjaväekahjude jääkreostuse likvideerimise komisjon lõpetas töö 1999. aastal, sest edasiseks tegevuseks raha ei eraldatud. See komisjoni ka teiste jääkreostusobjektidega ei tegelenud, seda kohustusi oleks loomulikult pidanud ja peab kandma Keskkonnaministeerium.

Jääkreostus - õiguslikult olematu probleem?

Eesti õigusaktid ei defineeri jääkreostust, ka "saastus" on enamasti määratletud kvaliteedinormide kaudu. Ka Eestis on kehtinud pinnase saasteainete ajutised kontrollarvud. Puudub ka keskkonnakahju definitsioon. Seetõttu on tõsiseks probleemiks keskkonnale tekitatud kahju ulatuse määratlemine. Veelgi keerulisem ja vastuolulisem on keskkonnakahju hindamine, kuna kahjustatud keskkonnaväärtustel pole ju "turuhinda". Kuidas siis määratleda üldse likvideerimise nõuet, ja kellele esitada arve?

Keskkonnaministeeriumi hinnangul tuleb jääkreostusobjekte likvideerida jäätme- ja veeseadusest lähtudes, eraldi jääkreostuse identifitseerimist vaja polevat. Jäätmeseaduse § 49 järgi on reostuse likvideerimiskohustus üles ehitatud ahelas: reostaja - maaomanik - omavalitsus, kusjuures omanik vastutab saastuse likvideerimise eest juhul, kui tegelikku saastajat ei ole võimalik kindlaks teha.

Tegelikult ei ole kõnealune säte enamikul jääkreostuse juhtumitel üldse kohaldatav, see lisati seadusse peamiselt selleks, et lihtsustada olmejäätmete probleemide lahendamist: sooviti motiveerida kinnisasja omanikke rakendama meetmeid, et neile kuuluvatel maatükkidel ei ladestataks jäätmeid ebaseaduslikult. Sätet saab kohaldada vaid juhul, kui on võimalik tõendada, et jääkreostus on tekkinud sellistest jäätmetest, mida käsitleb jäätmeseadus.

Omandireformi käigus on erastatud suur hulk riigivara, mille hulgas on müüdud ka palju jääkreostusega seonduvaid objekte. Peamiselt oli riigivara müüjaks endine Teede- ja Sideministeerium. Enamik lepinguid aga ei käsitle reostust üldse, ülejäänutes on see pinnapealne. Lepingutest ei selgu, mis täpselt on ostja kohustuse ulatus ning täpse vastuseta või üldse vastamata on mitmed olulised jääkreostust ja ostja vastutust piiritlevad küsimused.

Osa objekte jaguneb mitme omaniku vahel, mis teeb jääkreostuse likvideerimisprotsessi veelgi keerulisemaks. Samuti on juhtumeid, kus kinnistamata riigimaal olev riigivara on osaliselt müüdud või üle antud eraõiguslikele juriidilistele isikutele ja vastutus on täiesti hajunud.

Jääkreostuse nimetamine õige nimega on Riigikontrolli meelest tarvilik ka seetõttu, et see võimaldab paremini hõlmata likvideerimise peamist takistust: kes peaks maksma arve. Jääkreostusobjektide omandisuhted ei ole alati nii selged, et absoluutne vastutus langeks maaomanikule. Järgnev joonis esitab ohtlikud jääkreostusobjektid jagunemise omandisuhte järgi.

Näiteks müüs Valga Teedevalitsus 1997–1998. aastal vara ostu-müügilepingute alusel Priimetsa bituumenibaasis asunud teedevalitsuse varad (elamu, kontori, labori ja autogaraaž-katlamaja) eraomanikele. Nende ostu-müügi lepingute alusel on nii Valga Teedevalitsus kui ka Maanteeamet seisukohal, et enam nad bituumenibaasi jääkreostuse likvideerimisega seotud ei ole. Ostu-müügilepingutega ei pandud aga vara ostnud omanikele keskkonnakaitsealaseid kohustusi. Kuna maa-aluseid mahuteid ja mahalaadimisplatsi ning õlikogujat koos maaga, millel nad asuvad, pole müüdud, on need endiselt riigi omandis. Uuringute järgi on objektil ka otsene reostusega kokkupuute oht, kuna maa-ala on läbikäidav ja maapinnale on imbunud põlevkivibituumeni jäägid, samuti on tugevalt reostunud bituumenibaasist väljuva kraavi vesi, puhastamist vajaks ka õlipüüdur.

Teede- ja Sideministeerium müüs Ida-Viru Teedevalitsuse Ahtme ABT järgmise vara: katlamaja, elektrialajaama, kontor-labori ja kaalumaja. Sealjuures on lepingusse märgitud punkt (7.4), et ostja ei vastuta objektil kuni valduse üleandmiseni tekitatud keskkonnareostuse ega sellega seoses tekkinud kahju eest. Tegelikult on objektil - ostetud ehitiste vahetus naabruses - lahtised mahutid ja maasisene hoidla, sadevee kogumiskaevud ja õlipüüdur (kõik need täidetud põlevkiviõli saaduste jääkidega). Ostja esindajaga vesteldes selgus, et nemad ei ole huvitatud ka nende kasutuses oleva vara aluse maa erastamisest, osaliselt seetõttu, et sel juhul langeb vastutus reostuse likvideerimise eest ka neile, sõltudes sellest, kui palju nad maad erastaksid.

Kõikides lepingutes on ostja kinnitanud, et ta on lepingu eseme seisukorrast teadlik ning ses suhtes müüjale pretensioone pole. Sellisest kinnitusest ei pruugi siiski piisata, et välistada riigi vastutus jääkreostuse eest.

Kas riik peaks arved maksma?

Riigikontrolli hinnangul ei tohiks jääkreostusobjektid nende nimede vastaselt olla sugugi jäävad objektid. Kõige lihtsam oleks oletada, et riik peaks ja võiks nende likvideerimise ise kinni maksma, kuid see peaks olema viimane võimalus, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Täna see kindlasti nii ei ole. Selle eelduseks, et ka eraomanduses olevate objektide likvideerimist oleks võimalik ergutada, on mõistagi teemaga tegelemine.

Keskkonnaministeeriumis tegeleb aga täna jääkreostuse temaatikaga vaid üks inimene oma muude kohustuste hulgas, keskkonnateenistustel sisuliselt kohustusi polegi. Keskkonnateenistuste ainus konkreetne ülesanne seoses jääkreostusobjektidega on objektide likvideerimiseks esitatud rahastamistaotlused läbi vaadata ning hinnata juhul, kui raha küsitakse KIK-ist. Mõned keskkonnateenistuse spetsialistid on olnud aktiivsemad isiklikust huvi tõttu selle teema vastu.

Ministeerium on küll tellinud jääkreostusobjektide kohta uuringuid, kuid nendes esitatud soovitusi pole ellu viidud ning uuringuid ei ole tutvustatud omavalitsustele ja objektide omanikele ega ka avalikustatud. Seetõttu ei olda objektide keskkonnaseisundist, selle muutumisest ja ohtlikkusest teadlikud ning pole välistatud, et reostatud maa-ala muudetakse elamumaaks ning detailplaneeringuid kooskõlastav omavalitsus ei tea, et seal reostus on.

Vaid 37% objekti omanikest on läbi viinud inventeerimise ja/või uuringud, kusjuures osa uuringuist on tänaseks vananenud. Peamisteks töödeks, millele objektide ohtlikkust hinnates toetuda saab, on Keskkonnaministeeriumi tellitud üldised uuringud, mida aga pole ei ministeeriumisiseselt ega ka omavalitsustega kooskõlastatud.

Enamik keskkonnateenistusi on elanikkonda reostusest teavitanud peamiselt meedia vahendusel. Vastanud omavalitsustest on seda teinud 44%. Suurel osal ohtlikest jääkreostusobjektidest puuduvad tarad/tõkked ja hoiatavad sildid, mistõttu on inimestel oht reostusega kokku puutuda. Mitme objekti puhul on selgusetu, kes on kohustatud ala piirama.

Kuigi 19% vastanud objekti omanikest märkis, et nad plaanivad likvideerimisega lähitulevikus alustada, ei ole võimalik nendele tegevustele hinnangut anda, sest konkreetseid tegevusi ja summasid välja ei toodud.

Jääkreostusest tulenev oht ei ole auditeeritud perioodil seega kahetsusväärselt oluliselt vähenenud, kuna vaid üks ohtlik jääkreostusobjekt on täielikult likvideeritud. Enamikku ohtlikke objekte aga ei saa pidada likvideerituks, sest neid ei seirata järjepidevalt ning nende omandisuhe ja edasine kasutusotstarve on selgusetu. Segased omandisuhted on pigem toonud kaasa mõne objekti seisukorra halvenemise.

Märt Kivine on tulemusauditi osakonna peakontrolör