Kui president John Kennedy tuli eelmise sajandi kuuekümnendate alguses välja mõttega, et veel samal kümnendil võiksid ameeriklased Kuu peal ära käia, tundus see ulmelisena.
Ometigi käivitas tema öeldu USA-s tehnoloogilise arengu nii teaduses kui ka tööstuses, mis omakorda päädiski ühel hetkel kuundumisega. Ja selle innustava tõuke andmine oli teadlik poliitikavalik. Hoolimata sellest, et osa vandenõuteoreetikuid pole siiani Kuu peal käimises kindlad, on enamik siiski veendunud, et see tegu on tehtud.
Niisama hullumeelse ja ulmelise ideega tuli mõned aastad tagasi välja insenerist ärimees, investor ja tulevikku vaataja Elon Musk (kuigi säärane idee on ringelnud üle kümnendi), kes pakkus välja transpordisüsteemi lahenduse, mida tunneme Hyperloopi nime all ja mis võimaldab maa peal ühest kohast teise liikuda üle tuhandekilomeetrise tunnikiirusega. Ühe meie varasema presidendi mõttelapsusest kiire elutempo kohta – „Oleme jõudnud ajastusse, mil inimesed lendavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa” – võib leida midagi prohvetlikku, kuigi suurte kiiruste saavutamiseks ei pea enam õhku tõusma.
Nagu ikka, leidub ka sellele uuenduslikule ideele vastaseid ja skeptilisi eksperte, kes väidavad, et ettepaneku tegijad eiravad ettevõtmise riske ja maksumust, nimetades ideed teostamatuks ja täiesti ebapraktiliseks. Pealegi olevat selline transpordisüsteem terrorirünnakutega kergesti hävitatav.
Kõikide skeptikute kiuste on arendustöid ometigi alustatud ja kokkuleppeid sõlmitud. Nimelt kavandab Los Angeleses paiknev firma Hyperloop One võimaliku ühenduse rajamist Dubai ja Abu Dhabi vahele. Jah, muidugi saame võtta seisukoha, et Araabia naftašeigid võivad endale selliseid veidraid katsetusi lubada, meile jääb see ikkagi ulmeks. Paraku võib-olla mitte. USA-s käivad tööd, et rajada toimiv katselõik.
Poole tunniga Helsingist Stockholmi
Hyperloop One on alustanud mõttevahetust ka Hollandi ja Soomega. Ja soomlastega mitte sellepärast, et nad oleksid justkui üleöö maailma rikkaimaks riigiks saanud, vaid seetõttu, et firma Hyperloop One arvates on Soomest leida rohkesti tehnilise taibuga talente ja mis veelgi olulisem – Soome valitsus on näidanud üles suurt huvi Hyperloopi tehnoloogia vastu.
Kas soomlased on selle mõttega kaasa läinud seepärast, et riigi omaaegse kaubamärgiga Nokia läks nii, nagu läks, või ärritab neid küsimus, kaua need eestlased oma Skype’i poiste ja IT-lahenduste peal liugu lasevad, ei tea. Igal juhul liiguvad mõtted rajada Helsingi ja Stockholmi vahele kiire ühendus, mis võimaldaks pealinnadevahelise vahemaa läbida alla poole tunniga praeguse poole päeva asemel.
Põhjanaabrid ei rapsi niisama, vaid on tellinud ka ülemaailmse auditi-, maksu- ja nõustamisteenuste võrgustiku KPMG Rootsi üksuselt esialgse analüüsi, mille kohaselt säärane Stockholmi-Helsingi ühendus läheks maksma umbes 20 miljardit eurot. Piletihindki pidavat tulema taskukohane, umbes paarkümmend eurot ots.
Projekt tundub ääretult kallis, arvestades, et tegemist oleks Eesti kahe aasta eelarvega. See summa aga ei tundugi enam nii suur, teades, et Rail Baltic läheb kolmele Balti riigile maksma üle viie miljardi. Arusaadavalt ei saa sellisel esialgsel n-ö näppude peal arvutamisel olla kuigi suurt kaalu, eriti arvestades, et seesugused projektid kipuvad venima ja minema paar korda kallimaks. Aga mingi ettekujutuse suurusjärkudest saab. Pealegi, kes tagab Rail Balticu arvestusliku maksumuse paikajäämise?
Väikeste rehepappidena võime muidugi salamisi loota, et kuna viimaste küsitluste põhjal on soomlased väga huvitatud Helsingi ja Tallinna vahelisest tunnelist, siis ehk teevad nad ka selle Hyperloopi meie jaoks kunagi ära. Ja kui arvestada estofiili ja turismispetsialisti Pekka Linnaineni hiljutist arvamust, et Soome jaoks ei ole Eesti enam välismaa ja Helsingi atraktiivseim turismiobjekt on Tallinna vanalinn, siis võib väike lootus tekkida küll. Selliste kiiruste juures pole ju suurt vahet, kas sõidame Tallinnast Euroopa keskmesse Stockholmi või Vilniuse kaudu.
Veelgi enam, tunnistust sellest, et ülikiire ühenduse loomise ideel on jumet, annab seegi, et peale Los Angeleses paikneva firma Hyperloop One on hiljuti tekkinud konkurent Hyperloop Transportation Technologies (HTT). Ja see rahvusvahelises koostöös toimiv firma on juba teinud Slovakkiaga kokkuleppe, et hakata kompama võimalusi tulevikus Hyperloopi tehnoloogia abil omavahel ühendada Viin, Bratislava ja Budapest. Värske uurimiskokkuleppe järgi hakatakse analüüsima võimaliku ühenduse loomist Tšehhi linna Brno ja Bratislava vahel, samuti on sihikul ühendus Prahaga. Kanadas tegutseb kiire ühenduse arendamise valdkonnas ettevõte TransPod (peakorter Torontos), kellel mõtteis Montréali ja Toronto vaheline trass.
Suurelt mõtlemise viljad
Mis saab siis, kui eelnev jutt ei olegi utoopia? Nii nagu Hyperloop ei pruugi välja kukkuda sellisena, nagu seda praegu ette kujutatakse, ei pruugi kõik minna plaanipäraselt ka Rail Balticu puhul. Seda enam, et nii mõnigi analüütik arvab, et isegi kui Rail Baltic viib meid kunagi Berliini, jääb ta ikkagi eelkõige kolme Balti riigi vaheliseks inimeste ja kauba liigutamise liiniks. Selliseks, mille kiirusi muu maailmaga võrreldes võib tunduda, et sõit käib vankrit vedava väsinud setukaga.
Jah, riigikontrolörina saan ma muidugi aru, et Eesti valitsusel on lahendada rohkesti igapäevaprobleeme ja selliste lennukate mõtete jaoks ei jätku aega – nagu ka selleks, et mõelda, kuidas valmistuda ajaks, kui masinad suure osa tööd enda kanda võtavad ja näiteks kaks kolmandikku töökohtadest kaob.
Ajal, kui arstid valmistuvad streigiks, õpetajate ja politseinike palgad tahavad tõstmist ning pensionisüsteem uuendamist, on seda raha Hyperloopi masti projektideks jaoks pea võimatu leida. Pealegi rahastatakse enamikku meie suuri taristuprojekte Euroopa maksumaksja rahast. Ent tuletame meelde, et alles see oli, kui rahva huvidest lähtudes põletasime üle sada miljoni euro hoidmaks lennukeid õhus, et rahvas saaks kiiresti ühest punktist teise liikuda.
Kuid siiski, Eesti suureks tegemine algab suurelt mõtlemisest. Ja siiamaani on Eesti edu olnud rajatud paljuski sellele, et oleme olnud võimelised paindlikult üle võtma kõige uuemat, jättes vahele mõned etapid nii eluolu korraldamises kui ka siin-seal tehnoloogias. Võib-olla oleme aastate pärast siiski sunnitud tõdema, et päeval, mil Rail Baltic valmis sai, oli Euroopa juba Hyperloopiga ühendatud. Aga võib-olla mitte. Me ei tea seda praegu.
Aga kui lõpuks tulebki tõdeda, et Hyperloop osutus utoopiliseks unistuseks ning suur ja uuenduslik idee ei käivitunud, siis võime nentida, et vähemalt korra sai mõtetes suur oldud. Ja järgmisel korral julgeme ehk mitte ainult suurelt mõelda, vaid ka suured asjad ära teha.
Alar Karis
riigikontrolör
NB! Artikkel ei kajasta ei riigikontrolöri ega riigikontrolli suhtumist Rail Balticu projekti, trassivalikusse, tasuvusuuringutesse, kaasamisprotsessidesse, Balti riikide ja Poola valitsuste suutlikkusse jne, vaid kutsub lihtsalt hetkeks mõtlema natuke laiemalt kui vahe, mis jääb raudtee kahe rööpa vahele.