Kas kriminaalkaristus peab tagama ühiskonna õiglustunde või karistatava ümberkasvatamise? Selles vastanduses kiputakse unustama, et tegu on ühe nähtuse lahutamatute pooltega. Mõistagi peab kuriteole järgnema sotsiaalset õiglustunnet arvestav ja adekvaatne karistus, kuid sama tähtis on, et karistust väärivaid tegusid oleks võimalikult vähe.
Tavaarusaama kõrval, et karistus peab sundima edaspidi pahategudest loobuma, on viimasel ajal hakatud mõistma ka ennetustöö tähtsust. Valulisemalt võetakse omaks resotsialiseerimist - tingimuste loomist endistele kurjategijatele, mis aitaksid neil kuritegusid vältida.
Kinnitan, et üldjoontes on need asjad Eestis käima lükatud - suudetakse maksumaksja raha kokku hoida ja mõjutada riskirühma asuma ühiskonnasõbralikumale teele. Kohtuotsuste õigsusele või seaduste õiglusele hinnangut anda pole riigikontrolli pädevuses.
Peaaegu täiesti on seni tähelepanuta jäänud kriminaal- ja kohtumenetluse mõju kahtlustatava arengule. Moodustades ühe osa kuritegevust kontrolli all hoidvast ja vähendavast tervikust - kuritegu ennetav töö, mõjus karistus kuriteo korral ja järjele aitamine pärast karistust - peaks ka kuriteo menetlemine mõjutama inimest õiguskuulekalt käituma.
Riigikontroll auditeeris, kuidas menetletakse noorte kuritegusid, sest isiksuse väljaarenematuse tõttu on nad kasvatusele avatumad ja positiivne mõju tõenäolisem. Kuritegevuse kontrolli all hoidmise seisukohalt on sel kriitiline tähtsus.
Kriminaal- ja kohtumenetlus ei ole ainult menetlejaid ja kahtlusalust puudutav bürokraatia, vaid laiema mõjuga protsess. Eriti alaealise puhul võib mõju olla pöördumatu: nt pärast eelvangistust süütuks osutuv noor ei pruugi leida jõudu pöörata selg kuritegelikule maailmale, mida ta menetluse ajal tundma õppis.
Seevastu kiire ja kohene menetlus, milles pädevad psühholoogid ja pedagoogid ning menetlejad arvestavad igakülgselt lapse isiksuslikku ja sotsiaalset eripära, võib tähendada kuritegude nurisündi.
Arenenud riikides menetletakse alaealiste kuritegusid teisiti kui täiskasvanute omi: välditakse täispikka menetlust ja sanktsioone; vangistust kasutatakse erandina, kuna vanglakeskkond mõjub ühiskonnaelu aluseid alles omandavale noorele ebasoodsalt, õpetades pigem uusi «nippe».
Selle asemel kohaldatakse lepitamis- ja teisi alternatiivmenetlusi. Eesmärgiks on noorele võimalikult vähe kleepida külge kurjategija silti, mis võib kinnistuda kogu eluks ja soodustada kriminaalset käitumist. Tähtis on menetluse kiirus, et laps tajuks seost teo ja tagajärje vahel.
«Väikesed täiskasvanud»
Kuigi neid põhimõtteid peetakse kriminaalõiguses endastmõistetavaks, menetletakse noorte kriminaalasju Eestis keskmisest 29% kauem, kusjuures 14 politseiprefektuuris 16st ega üheski Tallinna prefektuuri osakonnas ei ole need mingil moel prioriteetsed.
Maa- ja linnaprokuratuurides on vastavad arvud 7 16st. 14s maa- ja linnakohtus 18st menetletakse neid asju esmajärjekorras juhul, kui alaealised viibivad vahi all või on sooritanud raske kuriteo.
Alaealistele spetsialiseerunud politseinikke, prokuröre, kohtunikke ega ka lapse õiguste ja minimaalsete vajaduste eest seisvat tugiisikut (sotsiaal- töötaja vms) üldjuhul pole.
Psühholoogide/pedagoo-gide osalemist alaealiste ülekuulamistel ja kohtuistungitel peetakse formaalseks nõudeks, mis sageli jäetakse täitmata. Ehkki last ei tohiks vahi alla võtta äärmise vajaduseta, on vaid 14% vahistatud alaealistest sooritanud isikuvastase kuriteo. Lisaks pole võimalik suunata last eeluurimisvangla asemel pehmema re-þiimiga varjupaika
Nagu öeldud, on üks erikohtlemise eesmärke noort võimalikult vähe häbimärgistada kui kujunenud kurjategijat. Kuna selline mõju on ka kriminaalasja avalikul arutamisel kohtus, peaksid prokurörid tõsisemalt analüüsima vajadust taotleda alaealise üle peetava kohtuistungi kuulutamist kinniseks.
Meie hinnangul peaks seda vajadust hindama ka kriminaalhooldusametnik ühe osana oma kohtueelses ettekandes. 1999-2002 ei kuulutatud Tallinna linnakohtus ühtegi riigikontrolli analüüsitud kohtuprotsessi kinniseks põhjusel, et süüdistatav on alaealine.
Samuti tuleks piirata võimalusi eksponeerida kahtlustatavaid alaealisi meedias.
Ehkki Eesti ajakirjanduse koodeksi järgi alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikult ei identifitseerita, näidatakse politseisaateis alaealisi kahtlustatavaid varjamata näo ja tuvastatava nimega. Vaid ETVs on kirjutamata reegel, mis seda ei luba.
Mida edasi teha?
Riigikontroll soovitab justiits- ja siseministril kuritegevuse kontrolli all hoidmise ja vähendamise nimel kõigepealt luua olukord, kus alaealiste kriminaalasju menetleksid eriettevalmistusega uurijad ja prokurörid. Kui aga leitakse, et see pole praegu reaalne, tuleks tagada nende asjade menetlemine eelisjärjekorras.
Teiseks tuleks märksa rohkem koguda teavet alaealise sotsiaalse tausta ja isikuomaduste kohta, mis on tähtis eeldus mõjusa karistuse määramisel. Paljud kohtu esimehed tunnistasid, et kriminaaltoimikus on see teave napp (enamasti piirdutakse koolis koostatud ühekülgse iseloomustusega), veerandil juhtudel puudus aga üldse.
Riigikontroll tegi ettepaneku, et prokurör peaks nõudma kriminaalhooldaja kohtueelset ettekannet iga alaealise puhul.
Praegu seda enam kui pooltel juhtudel ei tehta. Kui lisaks sellele tagataks pädevate tugiisikute osalus menetluses ning võimaluse korral välditaks eelvangistust, saaks loota kuritegevuse kasvulava harvenemisele.
Palju saab teha ka suhtumist muutes: seadusega pahuksisse sattunud noore tulevikku ei tohiks pidada ettemääratult kriminaalseks, vaid teda ühiskonnale tagasi võites suurendataks ka ühiskonna turvatunnet.
Dag Ainsoo on Riigikontrolli tulemusauditi osakonna vanemaudiitor ning tema juhtimisel viidi läbi artiklis käsitletud audit.