Viimastel aastatel on Eestis rohkem räägitud asjust, mis varem peresiseseks jäid, näiteks lähedaste hooldamisest. Eesti rahvastikust oli 2010. aastal vähemalt 65aastaseid 17%, aastaks 2050 on neid juba 24%. Seega seisab iga aastaga üha suurema hulga tööealiste inimeste ees küsimus, mida teha oma abivajava lähedasega, kuhu ta panna, sest pere vajab toitmist ja lihtsalt koju jääda, et pakkuda hoolt abivajajale (kellest osa vajab ka meditsiinilist abi) pole võimalik.

See kõik ei tähenda aga ainsa võimalusena hooldamist hooldekodus, vaid ka iseseisva õendusabi teenuse pakkumist kas kodus või haiglas. Ma ausalt öelda ei tahaks üldse kasutada neid ülikohmakaid, ametkondades välja mõeldud termineid ja ajada n-ö teenusejuttu, kuid kuna see on ametlik sõnavara, ei pääse sellest kahjuks. Niisiis – mis on iseseisev õendusabi, millele mullu kulus 24 miljonit eurot?

Iseseisev õendusabi – vana nimega hooldusravi – on üks teenus, mida rahastatakse ravikindlustuse eelarvest. Mis eristab seda abi tavalisest hooldekodust? Tehniliselt öeldes – tegu on tervishoiuteenusega ehk seda teenust osutavad väljaõppinud tervishoiutöötajad ehk õed.

Suur hulk vanemaid inimesi vajab vaid hooldusteenuseid, ja seda kas kodus või hooldekodus. Mõnel juhul on neile aga vaja osutada selliseid teenuseid, milleks hooldajatel oskusi pole, ning siis tehaksegi seda iseseisva õendusabi raames. Õde teeb vajalikke protseduure, näiteks seob haavu, eemaldab õmblusmaterjali, võtab analüüse ja mõõdab vererõhku, doseerib ja manustab ravimeid, teeb tilkinfusiooni, hooldab põie püsikateetrit, teeb lamatiste ja asendiravi. Lisaks peaks õde nõustama patsienti ja tema pereliikmeid.

Kui seda kõike tehakse visiidi käigus inimese kodus (nn koduõendus), rahastab haigekassa seda 100% ulatuses; kui haiglas (statsionaarne õendusabi), siis 85% ulatuses. Tegu ei ole raviteenusega, s.t osutatakse ainult õendusteenuseid ning mingis osas ka hooldusteenuseid.

Hooldekodud, kus elavad inimesed, kes üksi kodus hakkama ei saa ja kes maksavad selle eest ise või aitab neid selles perekond või omavalitsus, pakuvad puhast hooldusteenust. 2013. aastal sai iseseisvat õendusabi kokku 18 537 inimest, statsionaarset 12 313 ja ambulatoorselt 9073 (osa inimesi sai nii ambulatoorset kui ka statsionaarset ravi).

Sai selgemaks? Veidi ehk jah, aga kui pere on ootamatult silmitsi haigele abivajavale pereliikmele abi otsimisega, pole neil enamasti õrna aimugi, millist abi on võimalik saada või kuhu selleks üldse pöörduda.

Riigikontroll hindas äsja üle kümne aasta kehtinud Eesti hooldusravi arengukava 2004–2015 toimimist. Mis selgus?

Jalg ei tea, mida käsi teeb

Eestile on paraku iseloomulik, et eri valdkondi arendatakse teistest sõltumatult. On seal mingit puutumust või mitte – teema ajamine on ühe ministeeriumi rida ja teised tegutsevad, kui neil selleks aega on. Tuleb muidugi möönda, et viimastel aastal on n-ö silotorne üritatud oluliselt vähendada, aga seda kummastavam on näha, et silotornid võivad kõrguda ka täiesti ühe ministeeriumi sees.

Nii on see aastaid olnud sotsiaalministeeriumis. Raske öelda, kas nüüd, kus seal on kaks ministrit, muutub koostöö paremaks või kinnistuvad endised valdkondlikud mõtteviisid veelgi rohkem.

Hooldusravivõrgu arengukava pandi kokku käesoleva sajandi alguses ning seal on lähtutud põhimõttest, et tervishoiusektor ja hoolekanne võiks teineteisele läheneda. Audit näitas aga, et mingit lähenemist selle aja jooksul toimunud ei ole. Miks me nii väidame?

Arstidest ja õdedest koosneva ekspertrühma abiga tehtud uuringust selgus, et 25% nendest patsientidest, kes said statsionaarset õendusabi, oleks vajanud hoopis mingit muud teenust. 2/3-le neist oleks abiks olnud hooldusteenused (hooldekodu või koduhooldus), 16%-le koduõendus, ning 18% oli selliseid patsiente, kes ekspertide hinnangul poleks vajanud üldse mingit abi ja oleks saanud iseseisvalt kodus hakkama. Ometi olid nad haiglas ja neile osutati kõige kallimat teenust – statsionaarset õendusabi.

Eelnev näide osutab selgelt praeguse süsteemi kitsaskohtadele. Esiteks on hooldus- ja tervishoiusektor endiselt täiesti eraldatud. Kui arstid suunavad patsiente, saavad nad suunata neid vaid õendusabisse, kuid mitte hoolekandeteenust saama. Seega võib juhtuda, et kuna lihtsam (õendusteenust osutatakse samas haiglas) on inimest õendusteenust saama suunata, siis sinna ta ka läheb ega saa seda teenust, mis oleks tema seisundi korral kõige kohasem.

Miks nii tehakse? Ilmselt ka seepärast, et mõeldakse – inimene on ju haiglas siiski, hea kindel tunne. Seetõttu pole ka põhjust arstidele ega patsientidele ette heita, et viimased on saanud “valet teenust”. Probleem on aga selles, et see teenus on kallis: 4,1 miljonit eurot kulus nendele patsientidele, kellele polnud just sellist teenust vaja.

Küsimus on ka selles, et patsienti pole mujale suunata: hooldekodudes on järjekorrad või elab inimene kohas, kus keegi koduõendusteenust ei taha osutada. Patsientidele on see odavam – hooldekodu maksab kuus 500 eurot ja rohkem, kuu aega statsionaarses õendusabis maksab patsiendile ligi poole vähem. Peamine probleem on aga selles, et puuduvad täpsed kriteeriumid, mille alusel patsiendi abivajadust määrata.

Kui hooldusravi arengut planeeriti, oli kavas kujundada ümber ka selle teenuse rahastamine. Kavade kohaselt oleks pidanud õendusabi rahastama 49% ulatuses omavalitsused, 35% ulatuses haigekassa ning ülejäänud 16% oleks pidanud tulema patsiendi taskust. Sellise rahajaotuse mõte seisnes selles, et õendusabis on palju hooldusega seonduvat, ning kuna omavalitsuste ülesanne on hooldusega tegelda, võiksid nad selle osa õendusteenustest ka kinni maksta.

Paraku on läinud aga nii, et 15% maksavad patsiendid, ülejäänud osa aga haigekassa. Omavalitsuste rahastust ja ka huvi teenuste vastu suurendada ei ole suudetud, ning kui aus olla, pole selles suhtes ka samme astutud. Olukorras aga, kus puuduvad ühtsed kriteeriumid selle kohta, kellele teenust osutada, ning teenuseid korraldavad ja rahastavad eri asutused, ei saagi juttu olla ühtse süsteemi loomisest.

Sõltub elukohast

Uurisime ka teenuste kättesaadavust ja põhjendatust. Kõige kummalisem ja huvitavam tulemus oli, et teenust saanud patsientide ja õendusabi kestus erinevad piirkonniti oluliselt. Juba üle-eelmisel aastal oli Eestis olemas pea 85% nendest voodikohtadest, kus õendusabi osutamine plaanis.

Kuna käesoleval aastal lõpeb veel mõne haigla ehitus, siis voodikohtadega Eestis muret ei ole. Küll aga on problemaatiline see, et need kohad ei jaotu Eestis vajaduse järgi. Vajadus on määratud eespool nimetatud arengukavas: 10 voodikohta 1000 inimese kohta vanuses 65 aastat ja üle selle.

Kui mõnes piirkonnas on voodikohti arvestuslikust vajadusest rohkem, siis näiteks Järva- ja Saaremaal on neid ainult 57% vajadusest. Analüüs näitas selgelt, et 90% õendusravi patsientidest saab teenust oma kodumaakonnas. Seega ei ole ka eriti abiks olnud see, et mõnes piirkonnas on voodeid n-ö üle.

Voodikohtade olemasolust tähtsamgi on, kuidas neid kasutada. Eestis ostavad patsiendid tervishoiuteenuseid oma raha eest suhteliselt harva. Seega on juba ehitatud hooned ja seal paiknevad voodikohad kasutusel juhul, kui Eesti Haigekassa seal osutatavate teenuste eest maksab.

Paraku selgus, et haigekassa on aastaid ostnud teenust piirkonniti ja haiglati eri alustel. Haigekassaga sõlmitavas lepingus on kirjas, mitu ravijuhtu haiglale on ette nähtud ja kui palju nende juhtude eest makstakse.

Kuna kindlaks on määratud ühe voodipäeva hind, saame kiire arvutuse tulemusena teada, mitu päeva peaks keskmine ravijuht n-ö kestma ehk kui palju üks patsient õendusabi keskmiselt saama.

Vahemärkusena olgu öeldud, et õendusabi on teenus, mis oma olemuselt peab olema kõikide teenuseosutajate juures ühesugune.

Haigekassa ostab teenuseosutajatelt ravijuhte aga nii, et ühes haiglas n-ö kestis 2013. aastal keskmine ravijuht 11,3 päeva ja teises 31,6 päeva.

Koduõendusteenuste puhul on vahed kahjuks veelgi suuremad: Viljandimaal saab näiteks kümme korda rohkem 65aastastest ja vanematest inimestest koduõendusteenuseid kui Hiiumaal.

Süsteemid tuleks liita

Oluline on see, et inimene saaks kriitilisel hetkel abi – et ta teaks, kust seda saada ja kuidas seda talle osutatakse.

Selleks tuleks väga põhjalikult kaaluda, kas õendusabiteenuseid ja hooldusteenuseid, nende korraldust ja rahastust tasub hoida lahus, nagu on seni tehtud.

Peab olema tagatud, et inimene pöördub abi saamiseks ühte kohta ning talle pakutakse tema vajadusele vastavat teenust. See tagab ühest küljest patsientide parema kohtlemise, ajasäästu ja õiged teenused, kuid riigile suures plaanis ka raha kokkuhoiu.

Kindlasti oleks valdkonna sujuvaks korraldamiseks abi ka sellest, kui abivajaduse hindamiseks kasutataks ühtseid kriteeriume.

See peaks looma eeldused, et inimene suunatakse sinna kuhu vaja. Aga selleks, et inimene saaks abi, peaksid teenused olema ühtlaselt kättesaadavad igal pool – igas maakonnas, igas haiglas.

Praegu see niimoodi ei ole. Kui need muudatused tehakse, on edaspidi kindlasti vähem peresid, kes peavad omastest rääkides küsima: “Kuhu me ta paneme?”

Liisi Uder, Riigikontrolli sotsiaalvaldkonna auditite juht