Põhjamaises kliimas on oluline, et külmal ajal oleks tuba kogu aeg soe. Kui eramaja omanik peab ise muretsema endale vajaliku kütuse ning hoolitsema selle eest, et küttekehad oleksid töökorras, siis see 60% rahvastikust, kes tarbib kaugkütet, nende asjade eest isiklikult muretsema ei pea. Nemad loodavad sellele, et kohalik soojusettevõte on teinud kõik endast oleneva, et soojusvarustus oleks kütteperioodi vältel pidev. Inimestele on seejuures kõige olulisem, et küttearve oleks taskukohane.
Eestis nagu mujalgi Ida-Euroopas on kaugküttesüsteemid mitmekümneaastased, mõeldud nn magalarajoonide kütteks ja praegusest enamate tööstusettevõtete vajaduse rahuldamiseks. Kaugküttesüsteeme on rajatud ka sobimatutesse kohtadesse – hajaasustusega väikestesse asulatesse. Paljudes piirkondades tarbitakse soojust projekteeritust oluliselt vähem, seetõttu jahtub katlamajas kuumutatud vesi liiga jämedas torus enne tarbijani jõudmist maha ja palju soojust läheb kaduma. Lääne-Euroopas on kaugkütet arendatud eelkõige suurlinnades, et toota elektrit ja soojust koos, säästa energiat ja vältida õhusaastet.
Riigikontroll auditeeris 2010. aastal kuidas on riik soojusvarustust korraldanud. Enim keskendus Riigikontroll kaugküttele. Äsja valminud audit näitas, et inimesed maksavad soojuse eest kõrget hinda. Alati pole aga sellega tagatud, et soe tuba ja vesi on talvel igal ajahetkel olemas, soojusvarustusseadmeid korrastatakse ja uuendatakse nii, et soojuse tootmiseks kulutatakse vähem kütust ja soojuse tarbimise võimalus säilib ka tulevikus. Paljudel juhtudel maksavad tarbijad pigem suurte soojuskadude kui kvaliteetse teenuse eest. Riigikontrolli hinnangul maksid tarbijad 2009. aastal Eestis kokku soojuskadude ehk n-ö õhu kütmise eest üle 689 miljoni krooni (44 miljonit eurot).
Kuigi kaugkütte teel saab soojust suur osa rahvastikust ning riikliku energiamajanduse arengukava kohaselt on hästitoimiv soojusvarustus riiklikuks prioriteediks, ei ole Riigikontrolli hinnangul Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pööranud valdkonna arendamisele ja probleemidele piisavalt tähelepanu. Ministeerium ei ole soojusvarustusega seonduvaid probleeme kompleksselt ja sisuliselt analüüsinud. Tehtud ei ole enamik 2010. aasta lõpuks valmima pidanud soojusmajanduse uuringuid ning hilinenud on soojamajanduse riikliku arengukava väljatöötamine. Leige suhtumise üheks põhjuseks on see, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja hädaolukorra seaduse järgi vastutab soojusvarustuse tagamise eest kohalik omavalitsus.
Tarbijatel ei ole kindlust, et talvel on tuba kogu aeg soe
Kaugküttetarbijatele pideva soojusvarustuse tagamiseks peab soojusettevõte varuma kütust juhuks, kui selle tarnimisega tekib probleeme, ja hoidma tootmisseadmed ja soojusvõrgu sellises korras, et avariioht oleks minimaalne. Kuna reservide olemasolu nõue kaugkütteseaduses kehtib ainult kolme suure soojatootja kohta, koguvadki väiksemad tootjad reserve ainult siis, kui neil on vastutustunnet, raha ja tehnilisi võimalusi. Riigil reservide kasutamise võimaluste kohta ülevaadet ei ole.
Eestis kasutatakse soojuse tootmiseks kõige rohkem maagaasi – ligikaudu 44%. Maagaas on küll fossiilsetest kütustest kõige keskkonnasõbralikum, kuid samas on selle hind kõrge ja tarnijaid vaid üks. Maagaasireserve soojatootjatel koguda pole võimalik. Tootmise jätkamiseks kütuse tarneraskuste korral tuleks kasutusele võtta asenduskütus. Pole teada, kui paljudel tootjatel on see võimalus olemas.
Kuigi nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka Konkurentsiamet on öelnud, et reaalset ohtu maagaasitarnete katkemiseks ei ole, on seda siiski varem mujal ette tulnud. 2004. aastal katkestas Venemaa gaasitarned Valgevenele ja 2009. aasta jaanuaris Ukrainale. Viimase tulemusel jäid lisaks Ukrainale ka paljud Euroopa riigid ilma gaasita. Sama oht võib ähvardada ka Eestit.
Kuna riik pole astunud samme, et kaitsta kaugküttetarbijaid tootmisseadmete avarii või kütusetarnete katkemise korral külma jäämise eest, on inimeste ainus võimalus loota, et kaugküttega midagi ei juhtuks. Samuti pole selge, kes jätkab soojusega varustamist sel juhul, kui soojusettevõte läheb pankrotti. Riik ootab, et võimalikud kitsaskohad lahendab kohalik omavalitsus. Viimane loodab omakorda sellele, et kõik tekkivad probleemid lahendab soojusettevõte. Kohustust vastutada ja tegutseda, kui gaasitarned peaksid tegelikult katkema ja/või soojusettevõtted massiliselt pankrotistuma, ei soovi enda kanda võtta ei riik, omavalitsus ega soojuse tootja.
Kaugküte on paljudes asulates kallim kui elektriküte, kuid loobuda sellest on praktiliselt võimatu
Riigikontrolli auditi käigus selgus, et paljudes asulates on inimesed kohustatud tarbima kaugküttesoojust isegi siis, kui see on kallis ega tasu end ära. Kohustuslikuks muutub kaugküte siis, kui omavalitsus on otsustanud moodustada kaugküttepiirkonna. Kaugkütteseaduses on ette nähtud, et enne seda tuleb analüüsida, kas kaugküte on asulas perspektiivne. Vaatamata sellele jätsid omavalitsused enamasti analüüsid tegemata ja moodustasid kaugküttepiirkondi ka sellistesse kohtadesse, kus kaugküte ei ole tehniliselt ega majanduslikult perspektiivne: tarbijaid on vähe, soojuskaod on väga suured ning puudub võimalus toota elektrit ja soojust koos. Kuigi kaugküttepiirkondi moodustas 106 omavalitsust, oli neist kaugkütte tasuvust uurinud enne seda vaid 12. Seejuures 36 juhul otsustas omavalitsus kaugküttepiirkonna moodustada vaid soojatootja nõudmise peale, kuna see soovis endale tarbijaid kindlustada või riigilt toetusraha taotelda. Seega on paljud inimesed pandud väljapääsmatusse olukorda: kui kodu asub piirkonnas, kus kaugküte on kohustuslik, tuleb seda tarbida enamasti ka siis, kui kaugküte on kallim ja ebaefektiivsem kui alternatiivne kütmisviis. Näiteks 2010. aastal ulatus kõrgeim kaugkütte hind 1500 kroonini (95,87 eurot) MWh eest, seda ilma käibemaksuta. Kurioosne on asjaolu, et Riigikontrolli arvutuste kohaselt oli tervelt 36 võrgupiirkonnas kaugküte kallim kui elektriküte.
Tarbijad maksavad kinni suuri soojuskadusid
Üks põhjus, mis muudab kaugkütte kalliks, on soojusvõrkudes tekkiv suur soojuskadu. Omavalitsuste seas korraldatud küsitluse kohaselt jääb soojuskadu linnade ja asulate soojusvõrkudes vahemikku 10–30%, 28 omavalitsuse soojusvõrgus ulatub see üle 25%. Olukord on parem suurtes linnades, näiteks Tallinnas ja Tartus läheb torustikus soojust kaduma veidi alla 20%. Samas võib võrdluseks tuua Soome ja Rootsi, kus soojuskadu jääb 6–9% piiresse. Enamik meie soojusvõrke on aga vanad, olemasoleva tarbimise jaoks liiga suure läbimõõduga, halvas tehnilises seisukorras ja nende korrastamisse on vähe investeeritud. Soojusvõrkude ja muude seadmete uuendamiseks soojusettevõtetel paraku alati raha ei jätku. See on tekitanud olukorra, kus suur hulk soojust läheb enne tarbijani jõudmist kaduma, pakutakse üha viletsama kvaliteediga teenust, aga maksta tuleb üha kallimat hinda.
Tarbija maksab soojuse eest kallist hinda, kuid teenuse kvaliteet pole sellega tagatud
Tarbijatele on kõige olulisem soojuse hind: mida odavam, seda parem. Samas ei tohi unustada, et soojuse hind peab võimaldama ka soojusvarustusseadmete korrashoidu ja uuendamist. Vastasel juhul saab soojust vaid nii kaua, kuni seadmed vastu peavad. Siis tuleb tarbijal, omavalitsusel või riigil leida kohe raha uute seadmete ostuks.
Auditi käigus selguski, et seadmete uuendamisega pole eriti tegeletud. Paljud soojusvarustuse seadmed on vanad ja töötavad oma eluea piiril. 75% torustikest on vanemad kui 15 aastat ja ligemale 30% neist on vanemad kui 25 aastat. Ka 40% kateldest on töös olnud rohkem kui 20 aastat. Seega on lähitulevikus tarvis palju raha, et seadmeid uuendada. See aga omakorda võib kaasa tuua soojuse ulatusliku hinnatõusu, soojusettevõtete pankroti või riigile vajaduse investeerida soojusvarustusse suurel hulgal maksumaksja raha.
Konkurentsiamet on hindade kooskõlastamisel eelkõige silmas pidanud tarbijate huvi osta soodsa hinnaga soojust. Keskmine Konkurentsiameti kooskõlastatud hind on olnud 750 krooni MWh-s (47,93 eurot MWh-s), kõrgeim hind on ulatunud kuni 1080 kroonini MWh-s (69,05 eurot MWh-s). Võrdluseks saab tuua, et Soomes maksis kaugkütte 524–1496 krooni MWh-s (33,499–5,61 eurot MWh-s) ja Rootsis 548–1208 krooni MWh-s (35,02–77,21 eurot MWh-s). Seega on Eesti hinnad võrreldes põhjamaadega üsna samal tasemel ja kohati kallimadki.
Samas ei pruugi Riigikontrolli hinnangul sellise hinnataseme juures ettevõtted olla võimelised ennast jätkusuutlikult majandama ja piisavalt investeerima, et pakkuda kvaliteetset teenust, vähendada torustiku soojuskadusid, tõsta katelde kasutegurit vms. Seda, kas ettevõtted kehtestatud hindadega toime tulevad, pole Konkurentsiamet hinnanud.
Kuidas tekkinud olukorda lahendada?
Riigikontrolli hinnangul on elanikele taskukohane ja kvaliteetne kaugküte võimalik vaid nendes piirkondades, kus on piisavalt tarbijaid ning küttesüsteemid on ehitatud nii, et soojust saab toota ja tarbijatele edastada ilma põhjendamatute kulude ja kadudeta. Enamasti tähendab see linnasid ja suuremaid asulaid.
Riigikontroll soovitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil töötada kaugküttepiirkondade jätkusuutlikkuse hindamiseks välja selged kriteeriumid, mille alusel analüüsida koostöös omavalitsustega kõigi kaugküttepiirkondade otstarbekust. Lisaks tuleks välja töötada õiguslikud alused, kuidas tunnistada kehtetuks kaugküttepiirkonnad, mis ei suuda end ise majandada ja on jätkusuutmatud. Asulates, kus kaugküte on jätkusuutlik, võiks riik otsustada, kas rahastada soojuskadude vähendamist ja kaugküttepiirkonna efektiivsemaks muutmist. Nendes asulates, kus kaugküte ei ole perspektiivne, tuleks riigil toetada alternatiivsete kütmisvõimaluste väljaarendamist. Alternatiiviks võiksid olla näiteks väiksed kohalikud katlamajad väikestele hoonerühmadele, individuaalkatlad, soojuspumbad.
Riigikontroll loodab, et Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium leiab auditis toodud probleemidele lahendusi 2011. aastal riikliku arengukava koostamise käigus.