24. novembril eetris olnud ETV saade „Pealtnägija” käis Tapa erikoolis selle kohta käivaid müüte kontrollimas ja leidis, et koolis pannakse süütegusid toime üllatavalt vähe ning vägivalda pole sugugi rohkem kui mõnes tavalises koolis.

Kuid ometi leiab riigikontroll, et riik pole probleemsete noortega tegelemisel edu saavutanud ning erikool on kallis ja vähetulemuslik mõjutusvahend. Miks nii?

Probleemide nägemiseks tuleb vaadata erikooli seinte vahelt kaugemale. Põhiküsimus on selles, mis saab erikooli kasvandikest edasi. Kas erikool suudab pätipoisse ja -tüdrukuid nii palju mõjutada, et nad hiljem elus hakkama saaksid? Et nad omandaksid konkurentsivõimelise hariduse, leiaksid töö?

Tegelikkus on paraku see, et erikool ei suuda enamikku hoolealuseid ümber kasvatada. Varem või hiljem lähevad nad seadusega pahuksisse. Ligi neli viiendikku õpilasi paneb pärast erikoolist lahkumist kahe aasta jooksul toime uue süüteo, kaks viiendikku kuriteo.

Kulub vaid mõni aasta, et üle 40 protsendi erikooli kasvandikest puutuks kokku mõne kinnipidamiskohaga. Kui lisada veel fakt, et enamik erikoolist lahkunud õpilasi jääb põhihariduseta või omandab üksnes põhihariduse, siis tuleb tunnistada, et kui tahes head tööd erikoolis ka ei tehtaks, pole noorte edasine käekäik kindlasti rahuldav.

Riigikontroll auditeeris erikoolide tulemuslikkust 2004. aastal ja tõdes, et olukord oli väga kehv. Tänavu vaatasime, mis on muutunud. Kolme erikooli asemele on jäänud kaks: Tapa erikool ja Kaagvere erikool. Puiatu erikool pandi mullu kinni. Kas nüüd ainult seetõttu, aga igatahes on erikoolide aastased tegevuskulud vähenenud enam kui üheksa miljonit krooni.

Valminud on uus erikoole puudutav kontseptsioon, arengu- ja tegevuskava. Õpilaste erikooli suunamist on veidi lihtsustatud ja pärast alaealiste komisjoni otsust jõuab noor erikooli rutem. Kuid ikkagi võtab asja-ajamine ja noore kohaletoimetamine aega keskmiselt üle kolme kuu – senikaua pole noorel kindlat kohta. Ükski institutsioon ei vastuta selgelt temaga tegelemise eest.

Politseiga pahuksis

Olulised positiivsed muudatused on toimunud personali hulgas ja tugiteenustes. Erikoolidel on rohkem raha vajalike spetsialistide palkamiseks, paranenud on noorte õpi- ja elutingimused. Võrreldes 2004. aastaga on märgata, et erikoolide õhkkond on teine – rohkem ikka kasvatus-, mitte karistusasutuse moodi.

Peale selle kavatseb haridusministeerium Euroopa Liidu abiga lähema paari aasta jooksul nii Tapa kui ka Kaagvere koolimaja kas täielikult renoveerida või lausa uue hoone ehitada. Selleks läheb üle 150 miljoni krooni.

Kui koolide tingimused on oluliselt paranenud, siis kasvatustöö pole noorte edasist elu endiselt eriti muutnud. Võrreldes 2004. aastaga on erikoolist lahkunud sooritanud küll veidi vähem kuritegusid, kuid rohkem väärtegusid. Kuna enamik registreeritud väärtegusid on seotud alkoholi tarvitamise ja suitsetamisega, siis võib oletada, et kasvu põhjuseks on alaealiste süütegudele suurema tähelepanu pööramine. Politsei on hakanud lihtsalt rikkumisi rohkem registreerima.

See ei anna aga kindlasti põhjust hõisata, et olukord polegi hull, sest jääb faktiks, et erikoolide kasvandikud ei ole õiguskuulekad. Juba paari aasta jooksul teeb enam kui 80% kasvandikke politseiga tegemist, ja mitte kannatanu ja abipaluja rollis. Sooritatud kuriteod on enamasti seotud vargustega, kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra raske rikkumisega, kuid esineb ka röövimisi ja isegi piinamist.

Erikooli kasvandike seadusega pahuksisse sattumine pole tegelikult üllatav, sest enamik neist ei käi koolis ega tööta. Millega nad siis tegelevad? Tõenäoliselt mitte arendava huvitegevusega. Paljudel pole toetavat ja suunavat perekonda. Sõpradega koos satutakse ka pigem uutesse pahandustesse.

Saate „Pealtnägija” järeldus, et erikoolis pole vägivalda sugugi rohkem kui mõnes tavalises koolis, ei ole tegelikult üllatav. Kooli seinte vahel ongi kord majas. Noortega tegeletakse, neil on selged ülesanded ja käitumisreeglid. Erikooli suunatakse noored aga aastaks-paariks. Mis saab edasi? Praegu ei saagi midagi. Noor läheb tagasi samasse keskkonda.

Juba 2004. aastal juhtis riigikontroll tähelepanu, et erikoolist lahkunud õpilasi ei võeta süsteemse järelhoolduse alla. Kui puudub süsteem, kuidas töötada õpilasega pärast erikooli, võib keskkonnavahetus muuta kasutuks kogu õpilasega erikoolis tehtud töö.

Kui õpilasel puudub tugimehhanism, mis aitaks kohaneda väljaspool erikooli, ja napib sotsiaalset kontrolli tema üle, on suur oht, et ta paneb toime uue õigusrikkumise.

Tõsi, võib minna hästi – kui noor satub heasse seltskonda. Paraku näitab statistika, et enamikul hästi ei lähe. Tollal lubas haridusminister moodustada ametkondadevahelise komisjoni, et töötada välja ettepanekud korraliku järelhooldussüsteemi loomiseks.

Asjaga ei jõutud eriti kaugele ja erikoolist lahkunud noortega ei tegeleta siiani süsteemselt. Tänavu teatas haridusminister, et järgmisel aastal on jälle kavas moodustada ministeeriumidevaheline töörühm erikoolist lahkunud õpilaste järelhooldus-programmi väljaarendamiseks.

Nagu piloodiõpe

Aastas kulutab riik erikoolidele umbes 25 miljonit krooni. Üks õppekoht erikoolis maksab üle 275 000 krooni, mis on ligi kümme korda rohkem kui õpilaskoha maksumus üldhariduskoolis. Umbes sama palju kulub aastas näiteks ühe lennukipiloodi väljakoolitamiseks. Selle raha kulutamisest võiks ju oodata ka mingit kasu, mitte ühiskonnale potentsiaalselt ohtlike noorukite kasvatamist.

Veelgi enam: investeeringuteks planeeritav 150 miljonit krooni tähendab, et iga tulevase õpilase kohta investeeritakse keskmiselt peaaegu 1,5 miljonit krooni. Küsimus, kust kahe kooli jagu kasvatatavaid võetakse (praeguse 90 õpilase asemel on planeeritud kohti rohkem kui sajale), on omaette teema, sest samal ajal arendab ministeerium ka teisi meetmeid, mis peaksid erikoolide õpilaste arvu vähendama. Kas eeldatakse siis juba, et need teised meetmed pole tõhusad?

Kui palju oleme valmis maksma selle eest, et kool võib teha küll head tööd, aga kasu on sellest vähe? Siit jõuame väga põhimõtteliste ja maailmavaateliste küsimuste juurde. Kas lepime, et osa noori läheb paratamatult hukka ja nendega ei olegi nagu midagi teha? Sellisel juhul pole ju ka mõtet maksta kallimat õpetamisraha ja teha suuri investeeringuid.

Kui aga leiame, et iga inimene on tähtis ja iga noore pärast tasub pingutada, siis tasuks seda teha ikka lõpuni. Ei ole mõtet panna noori mõneks aastaks ilusate seinte vahele, pakkuda neile terapeutide abi, hulgaliselt huvitegevust ja õpiabi, aga siis suunata nad tagasi endisse ellu ja lasta kuidagi ise hakkama saada.

Eks see, kui palju riigil iga inimese pärast pingutada tasub, ole suuresti poliitikute otsustada, aga poolikult tegutseda ei ole mõtet. Kui panustada erikoolide parendamisse, siis tuleks tegeleda ka sellega, mis neist noortest edasi saab. Muidu võib juhtuda, et kulutame aastas kümneid miljoneid kroone ilma tulemust saamata. Erikoolides võidakse teha kui tahes head tööd, aga kui me ei suuda tagada järelhooldussüsteemi toimimist, jääb töö poolikuks. Ehk nagu on moes öelda: erikoolide mõju pole kestlik.