Viimasel ajal avalikkuses tähelepanu pälvinud kunstivargus Viinistu eramuuseumis on pannud loodetavasti ka riigimuuseumid mõtlema sellele, kuidas oma museaale kaitsta. Kuid selleks, et midagi kaitsta ja hoida, peab esmalt olema teada, mida kaitsta, ehk teisisõnu - tuleb teada, mida meie muuseumides üldse hoitakse. Paraku näitas Riigikontrolli audit muuseumivarade arvestuse, säilimise ja kasutamise korralduse teemal, et ega me täpselt ei tea küll, sest muuseumides ei suudeta alati nõuetekohaselt inventuure korraldada. Mõnes muuseumis oli viimane tervet kogu hõlmav inventuur tehtud koguni 20–30 aastat tagasi. Näiteks Eesti Rahva Muuseumis tehti viimane põhjalik inventuur seitse aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, 1952. aastal. Sellest tulenevalt ei ole kindlust, et kõik museaalid on muuseumikogudes alles ja säilinud. Lähiminevikust on juba teada juhtum, kus Tartumaa Muuseumis seoses direktori vahetumisega 2001. aastal korraldatud muuseumikogude inventuuri käigus selgus, et alates 1959. aastast polnud inventuure tehtud ja muuseumi vara polnud eeskirjade järgi arvele võetud. Olemasolevate dokumentide alusel tuvastati suur museaalide puudujääk, kuid kes vastutavatest töötajatest, millal ja millises osas tekitasid sellise olukorra, polnud võimalik välja selgitada.
Peamiseks põhjuseks, miks ei jõuta kõikidele nõuetele vastavat arvestust pidada, on muuseumid ise nimetanud inimeste puudust. Statistikat vaadates selgub tõepoolest, et viimase viie aasta jooksul on museaalide hulk muuseumides kasvanud 46%, kuid inimeste hulk vaid 3%.

Museaalid puukuuris

Koostöös muuseumitöötajatega analüüsis Riigikontroll museaalide säilitustingimusi kokku 40 fondihoidlas ning heaks või rahuldavaks sai tingimusi hinnata üksnes kolmandikus neist. Peamised probleemid hoidlates on ruumipuudus, ebasobiv temperatuur ja niiskustase.
On muuseume, kus osa kogust hoitakse valvesignalisatsioonita puukuuris tabaluku taga; mõni muuseum on sunnitud hoidma oma kogusid kütmata keldrites ja suvalistes laohoonetes. On ka muuseume, kus museaale puhastatakse hädapärastes ruumides - tualettruumides jm, kus on olemas kraanikauss.
Muuseumitöötajad ütlevad, et 5 kuni 10 aasta jooksul ei juhtu ebasobivates tingimustes hoitud kultuuriväärtustega veel midagi, aga seda, kas need asjad ka 50 aasta pärast säilinud on, ei julge keegi kinnitada.
Kultuuriministeerium on aktiivselt tegelenud muuseumide renoveerimise ja uute hoonete ehitamisega, mitmed muuseumid on saanud uued hoidlad. Riigieelarvest on muuseumidele aastatel 2000-2004 investeeringuteks eraldatud kokku 162,3 miljonit krooni.

Hoidlad saavad täis?

Ministeeriumi pingutustele vaatamata vajavad veel mitmed muuseumid lisapinda ning nõuetekohaseid säilitustingimusi. Kõige rohkem teeb aga muret fakt, et ka uued hoidlad saavad ükskord täis. Muuseumivaldkonna muudab eriliseks asjaolu, et kõik kogusse vastu võetud museaalid peaksid põhimõtteliselt kuuluma hoidmisele igavesti. See tähendab, et kord juba kogusse vastu võetud museaali hoidmine ja säilitamine vajab ajaliselt piiramatult kulutusi.
Kehtiva muuseumiseaduse kohaselt ei ole võimalik museaale muuseumikogust välja arvata (v.a taastamatult kahjustunud, kadunud või hävinud asjad) ja muuseumikogusid n-ö puhastada, kuigi muuseumitöötajad on ise tunnistanud, et praktiline vajadus kahtlase kultuuriväärtusega asjade ümberhindamiseks ning väljaarvamiseks muuseumikogudest on olemas. Seetõttu saavad muuseumikogud ainult kasvada.
Eelkõige puudutab see Eesti NSV perioodil kogutud museaale, kuna sel ajal oligi muuseumides eesmärgiks seatud koguda teatud hulk asju, et täita (või koguni ületada) ette antud norme.
Kindlasti tuleb nõustuda Kultuuriministeeriumi seisukohaga, et museaalide muuseumikogust väljaarvamise korra muutmine vajab muuseumispetsialistide laiemat arutelu ning igal juhul tuleb vältida võimalikke väärkäsitlusi museaalide kultuuriloolise väärtuse hindamisel. Vajadus ruumipuuduse ning üha suurenevate muuseumikogude ülalpidamisega seonduvate probleemide lahendamiseks on aga suur.

Hämarad kogumispõhimõtted

Muuseumikogud täienevad Eestis 90% ulatuses tasuta saadud asjadest ja iga museaali säilitamine maksab, mistõttu kogumise põhimõtted vajavad eriti suurt tähelepanu. Siiani on aga Eesti muuseumidel puudunud selge kogumispoliitika, mis peaks sisaldama kogude täiendamise põhimõtteid ning kehtestama tingimused ja piirangud uute asjade omandamiseks. Samuti ei ole riigi tasandil ühtset kogumispoliitikat, mis tagaks muuseumide kogumistegevuse koordineerituse. Nii on kõikidel muuseumidel põhikogudes hulk sarnaseid asju, mille säilitamiseks on vaja hoiunõuetele vastavaid ruume.
Muuseumide ülesandeks pole mitte ainult kultuuriväärtuste kogumine, uurimine ja säilitamine, vaid ka üldsusele vahendamine nii teaduslikel, hariduslikel kui ka meelelahutuslikel eesmärkidel. Muuseumivaradest osasaamiseks ja nende kasutamiseks ei ole suudetud aga luua häid eeldusi. Info selle kohta, kui suur hulk muuseumikogudest üldse kunagi kasutamist leiab, puudub.
Auditi käigus selgus, et 2004. aastal olid auditeeritud muuseumid eksponeerinud oma kogudest 1,3%. Olemasolevate muuseumivarade kohta ei ole siiani suudetud luua toimivat infosüsteemi, mis võimaldaks avalikkusel lihtsalt ja käepäraselt saada infot muuseumides hoitavate kultuuriväärtuste kohta. Kultuuriministeeriumi eestvedamisel töötatakse vastavat süsteemi välja juba alates 1990ndate lõpust, uueks tähtajaks on seatud 2006. aasta.
Kuna muuseumidest ei saa kultuuriväärtusi koju laenutada, nagu see on näiteks raamatukogude puhul, siis on eriti oluline pakkuda uurijatele kohapeal võimalust museaalidega tutvuda. Riigikontrolli auditi ajal tõid aga mitmed muuseumid välja, et uurijatele ei ole museaalidega tutvumiseks alati sobivaid tingimusi pakkuda.

"Karikas klaasi taga" sündroom

Riigikontroll planeeris auditi käigus esialgu hinnata ka muuseumide tegevust omatulude kogumisel, võttes eeskuju eelmisel aastal Suurbritannia kõrgeima kontrolliasutuse (National Audit Office) avaldatud samateemalisest auditist. Esimene takistus seda teha oli lihtsalt tehniline - polnud piisavalt vajalikke andmeid. Teine takistus oli aga põhimõtteline, sest idee hinnata muuseumide nn turundustegevust ehk seda, kui palju ja kuidas suudetakse külastajaid ligi meelitada ning milline on muuseumide enda panus oma tegevuse rahastamiseks, osutus praeguses Eesti kontekstis nii ministeeriumile kui ka muuseumitöötajatele vastuvõetamatuks.
Selleks et teha head auditit, peavad aga auditeerija ja auditeeritav olema vähemalt põhimõttelistes väärtusküsimustes üksmeelel ja aru saama, et uuritavad küsimused on olulised. Ühelt poolt on praegune olukord paratamatu, sest kui muuseumides töötavate inimeste hulgaga suudetakse vaevu sisuline töö ära teha, siis oleks naeruväärne eeldada, et jõutaks tegeleda turundusega.
Ometi oleks juba aeg loobuda arusaamast, et muuseum on nagu asi iseeneses. Käesoleval aastal ka eesti keeles ilmunud raamatus "Kultuuriturundus" kirjutab üks maailma tunnustatuim kultuurikorralduse spetsialist dr Bonita M. Kolb, et kunsti ei saa enam käsitleda nii, nagu tal oleks n-ö püha õigus avalikkuse toetusele. Kultuuriorganisatsioone iseloomustab kalduvus kapselduda, mistõttu varitseb oht keskenduda liialt oma toote tähtsusele, unustades, et enamiku inimeste jaoks pole see toode sugugi prioriteet. Kuna organisatsioon usub, et kõik peaksid olema tema tootest huvitatud, siis võib ta hakata uskuma, et kõik ongi sellest huvitatud. Selline kapseldumine on omane ka Eesti muuseumidele.

Atraktiivsus toob huvi

Tänapäeva muuseumid püüavad kombineerida nii harimise, meelelahutuse kui ka meelierutava elamuse pakkumise eesmärke ja selle tulemusena on neist saanud kogukonna jaoks uus avalik ruum. Millal võiks aga Riigikontroll, pelgamata lõputuid ideoloogilisi vaidlusi, oma lääne kolleegide eeskujul auditeerida ka Eesti muuseumide aktiivsust kultuuripärandi ja ajaloo tutvustamisel ning omatulu kogumisel?
Lõppenud auditi järjel ei saanud Riigikontroll kahjuks kinnitada, et kultuuriväärtuste olemasolu ja säilimine muuseumides oleks täielikult tagatud. Me ei tea täpselt, mida meil muuseumides hoitakse. Kultuuriväärtuste säilitamine nõuab pidevaid kulutusi, kogud paisuvad ning on viimane aeg kaugemale tulevikku vaadata ning mõelda, milliseid muuseume Eesti endale lubada saab ja tahab. Võimete piiril lihtsalt uute hoidlate ehitamine ei ole piisav lahendus.
Alles hiljuti oli ajakirjanduses juttu sellest, et uus kunstimuuseum on küll jõutud valmis ehitada, kuid halduskulude katmiseks veel kevadel rahalist katet ei olnud. Tõenäoliselt nõustuvad kõik sellega, et kultuuriväärtuste ning ajaloolise mälu säilitamine on väga oluline, kuid tuleb aru anda, et üksnes säilitamisel on vähe mõtet, kui huvilistel ja teadlastel ei ole võimalust selle olemasoleva varaga tutvuda.

Taustainfo

Eestis on 209 muuseumi

Eesti Statistikaameti andmetel on Eestis kokku 209 muuseumi, millest 76 on riigimuuseumid (koos filiaalidega), 75 kuuluvad kohalikele omavalitsustele, 53 eraõiguslikele isikutele ja 5 avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. Muuseumides on hoiul kokku 8,1 miljonit museaali (kultuuriväärtusega asja). Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuulub 28 muuseumi ning 2004. aasta lõpu seisuga säilitati seal 3,4 miljonit museaali. Eelmisel aastal käis Eesti muuseumides kokku ligikaudu 1,7 miljonit külastajat, enamik külastusi (u 1 miljon) oli riigimuuseumidesse.

Uued hoidlad

Viimasel viiel aastal on valminud hoidlad Tartus Eesti Rahva Muuseumil, Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumil, Eesti Ajaloomuuseumil ja Eesti Meremuuseumil, Rakveres sihtasutusel Virumaa Muuseumid, Põlva Talurahvamuuseumil, Värska Seto Talumuuseumil, Kuressaares Saaremaa Muuseumil, Keilas Harjumaa Muuseumil ja Elvas Tartumaa Muuseumil. 2005. aastal valmib Eesti Kunstimuuseumi uus hoone Kadriorus. Lisaks on remonditud ja saadud kogudele uusi ruume Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumile ning Haapsalus Läänemaa Muuseumile.