Sellele küsimusele näib olevat lihtne vastata. Eestis on valdav osa, natuke üle poolesaja kutsekoolidest riigi omad, paarkümmend era- ja kolm munitsipaalkutsekooli. Eeskätt riiki on kutsehariduse omanikuna tunnetanud ka avalik diskussioon. Seda diskussiooni peamiselt tekitav kutsehariduse osapool, ettevõtjad ja nende ühendused on teinud kutsehariduse aadressil palju kriitikat, mille riik on ka omaks võtnud. Aina leitakse, et lõpetajatel puuduvad vajalikud oskused, või süüdistatakse, et koolid ei suuda piisaval hulgal vajalikke spetsialiste ette valmistada. Seda, et kutseharidus on töökäte puuduses Eesti konnasilm ja riiklik prioriteet, on üldteada tõsiasi, mida mureartiklites ei vaidlustata.
Mitte nii väga tore lotomäng
Kui Riigikontroll uuris, kuivõrd on kutseharidus reguleeritud ja kuidas see tegelikkuses väljendub, siis tegi saadud pilt nõutuks. Käisime 12 kutsekoolis, mille hulgas oli nii laia kui ka kitsa erialavalikuga, nii era- kui ka riigikoole. Ei saa sugugi öelda, et kutseharidus on halb. Ei ole! Kutsekoolides töötavad pühendunud inimesed, kes proovivad napi rahaga välja tulla, mõtlevad häid mõtteid ja tegutsevad aateliselt. Nõutuks tegi nähtu seetõttu, kui erinev on see, mida pakutakse. Ühes koolis oli hästi välja arendatud õppebaas, teine paistis silma heade pedagoogidega, kolmandas oli õpilasekeskne praktikakorraldus. Ainus, kuid kahjuks olemuslik häda on selles, et kõiki häid asju oli leida eri kohtades. Ja tulemus on nagu lotomängus – kas veab või ei vea, kas on õnne heale õppele sattuda või mitte. Ja mitte tingimata igas suhtes heale. Tegelikult on loomulik eeldada, et ükskõik kuhu ka näiteks kokaks õppima ei lähe, võib kogu õppe kvaliteedis kindel olla. Täna veel ei või. Just ebaühtlus, mitte heade toimimisviiside olematus, on praegu kutsehariduse probleem.
Koostöö on võit
Kutseharidust juhtides on riik deklareerinud olulisimaks tööturuvajadused. Ehk ideaal peitub hariduse vastavuses ettevõtja huvidele. Siis majandus kasvab, inimestel on tööd ja raha ning rahulolu toimetulekust ja eneseteostusest. Ka ettevõtjad on pidanud ülimaks vastavust tööturuvajadustele, selles asjus nii süüdistanud kui ka lahendusi pakkuvaid deklaratsioone esitanud. Sestap ei vaadeldud auditis kutseõpet kui iseväärtust, vaid ettevõtjat silme ees hoides. Kui palju ettevõtja kutsehariduses kaasa lööb ja kui palju omakorda ettevõtja huve arvestatakse?
Ettevõtja kui osaline kooli juhtimises. Üks ettevõtjate otseseid kokkupuutekohti kutsekooliga on kuulumine kooli nõukokku. On üsna ebamääraselt sätestatud, mida kooli nõukogul tingimata teha tuleks, millised on tema vastutuspiirid. Sestap ulatubki elus nõukogude tegutsemise ampluaa alates nimede paberil figureerimisest kuni agara kaasalöömiseni kooli arengus.
Ettevõtja kui õppekavaarendaja. On näiteid ettevõtja ja kooli suurepärasest koostööst. Kuressaare Ametikoolis valmis paadiehitaja õppekava peamiselt nelja tööandja eestvedamisel ja selle kava alusel koostati ka kutsestandard. Jõhvi Ametikoolis avati külmutusseadmete tehnoloogia eriala, sest kohalik ettevõte soovis selle ala asjatundjaid. Tartu Kutsehariduskeskuses avati ettevõtjate algatusel keevitajaõpe, 2005/06. õa-st alates tellisid ettevõtjad elektroonikaspetsialiste.
Aga koolid on talitanud ka isepäi. Eesti Infotehnoloogia Selts avaldas survet, et kutsekoolides lõpetataks IT-spetsialisti nime all pakutav aastane IT-õpe, mida pakkus mitu kutsekooli, sest soovijaid leidus palju. Samas oli tegu pigem arvutikasutaja koolitusega, mis oli seltsi hinnangul üks põhjusi, miks kutsekoolidest saadav IT-spetsialisti õpe sai kehva maine.
Õppekavaarendusele lisaks peaks kindlust lõpetajate ettevõtjatele vajalikes oskustes suurendama kutsekvalifikatsioonieksamid, mille tegemine on jõudsasti käima läinud.
Ettevõtja kui õppebaasi arendaja. Mitmed ettevõtjad püüavad leevendada koolide materiaalset kitsikust. Ajuti on kool ja ettevõte leppinud kokku ka õppe korraldamises asjakohase sisseseadega ettevõttes kohapeal, selle asemel et püüda kogu varustust koolile muretseda.
Ettevõtja kui praktikapartner. Ettevõttepraktika toimub üpris kobamisi. Õpilased leiavad kohad enamasti ise; koolidel on üsna napp ülevaade, mis tegelikult praktikal toimub; praktika käigus omandatud oskused erinevad oluliselt. Samas võis leida hulga häid ideid. Pärnu Saksa Tehnoloogiakool mõtles välja rotatsioonipraktika, kus õpilane ei lähe mitte ükskõik millisesse ettevõttesse, vaid käib nendes, mis annavad tervikliku ülevaate tööprotsessist. Rakvere Kutsekeskkool arvestab sisseastumisel võrdsete punktide korral seda, kas õpilasel on juba praktikakoht olemas, mis tõendab ettevõtja huvi. Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool palub ettevõtjal soodsa hinnangu korral anda õpilasele soovituskiri, mis aitaks tal tulevikus edukamalt töökohale kandideerida. Kui koolid näevad, et praktikaankeetidest piisavat tagasisidet ei saa, kutsuvad nad ettevõtjaid lisaarvamust avaldama ümarlauda.
Riik sätestagu põhimõtted
Nagu näha, on hulk asju, mida saavad teha ja teevadki nii kool kui ka ettevõtjad. Siiski oleks veelgi parem, kui tegemistes ütleks rohkem sõna sekka riik, koondades head mõtted keskpõrandale kokku. Kindlasti tuleks riigil lisada kindel sõna kahes olulises punktis, mis on praegu jäetud kooli kanda.
Esimene on katkestajate, töötuks jäänute ja ettevõtjate rahulolu kohta kogutava info aluste sätestamine. Osa koole on tublid ja koguvad seda teavet omaalgatuslikult. Ootuspäraselt ei ole aga igaühe parema äranägemise järgi kogutu võrreldav ja kasutatav kogu kutseharidussüsteemi planeerimiseks.
Teine on koolitustellimus, kus koolid tegutsevad suurema õpilaste arvu nimel vahel ka ettevõtjate ja õpilaste eksitamise hinnaga.
Seega, mööndes, et kutseharidus on nii õpilase, ettevõtja kui ka riigi oma, ei suuda ka see arvamusavaldus hoiduda riigi rolli rõhutamast. Riigil on enim hoobi harali kippuvaid otsi kokku sõlmida. Ainult nii saab saabuda kõigi osapoolte suhtes ebameeldiva lotomängu lõpp.